P, 1671. päev: hõbedane mitteliblikas

Täna hommikul on rõdul sama triibuline liblikas, millest mitu korda oli juttu nädala sees. Seekord on fotokas käepärast:

Põnev, eks ju, et feisspukis küsib keegi nõu, kuidas hävitada aiast sipelgaid (parim lahendus on leegiheitja, sest sipelgate koht ongi aias), aga meie näeme vaeva, kuidas meelitada rõdule mitmesuguseid lendavaid putukaid.

Töötlen eilse Pariisis-käigu pilte. Ühe fotokaga tegin 410 fotot, teisega veel paarkümmend, järele jääb umbes 180. Märkan, et Grand Palais' otsas kaunistuskujul (kus antiikdaam seisab vankril, mille ees kargleb neli vankriga sidumata hobust ja ees lebab keegi allaaetav meesterahvas) on meesterahva alakeha kaetud küll siivsasti palakga, aga hobuste anatoomia on seevastu kujutatud erakordse detailirohkusega.

Filmivõtete ühel pildil on üks juhatav härrasmees hõbedases pintsakus, mis tähendab, et see oli Prantsuse film ja seega lootus seda kunagi näha olematu.

L, 1670. päev: Lutetia non urbs, sed orbis ehk alaealistele ei soovitata

Teine päevaretk Pariisi sel suvel. Sedapuhku ülikiirrongi I klassis, mis on palju mõnusam kui II klass. (Suures malevas on ju rohkem mehi kui väikeses, lihtne!)

Päikesetõusu ajal kell kolmveerand kaheksa kihutame läbi kuskilt, kus taevas on täis suuri õhupalle. Paremal on neid vähemalt viiskümmend, vasakul veel paarkümmend. Pildid ei õnnestu, sest ei saa vahet, mis on õhupall ja mis akna plekk.

Vagunisaatja kõnnib paar korda läbi rongi, aga pileteid ei kontrolli. Tal on peas tabletikujuline vormimüts ja kui tal oleks porgandivärvi solaariumipäevitus, siis näeks ta välja täpselt nagu Edina Monsoon ühes AbFabi ununenud pealkirjaga osas.

Rongis on ka wifi, aga kui kaardirakendus Maverick (millest mul on nüüd tasuline täisversioon) sellega kaarti ei uuenda, siis leian, et ikka isikuandmete jätmise ja sisselogimisega wifi!

E ostis ükspäev teemakohase raamatu Talk to the Snail, aga ei pidanud seda kohaseks rongilektüüriks. Mul on jaamast ostetud Inglise fotoajakiri Practical Photography, kus muu hulgas linnas pildistamise õpetusi. No vat, filmis Paris, je t'aime näidatakse, mis juhtub, kui metroos asuda vastasperroonil ootajaga silmsidemesse; aga mis saaks veel siis, kui metroos inimesi suisa pildistada.

Sissesõidul vaatan teisele poole kui tavaliselt ja ennäe, täitsa uusi asju näeb, näiteks tehnikamuuseumi, kus hoovil peaks olema ehtne allveelaev, ja neid 19. arrondissement'i tornelamuid, mille vahel saab ülalnimetet filmis teistsuguse nahavärviga inimene nuga ja sureb.

Seekord lähme jaamast otse ringsõidu kontorisse, mis avatakse kell 9.30. Oleme kohal kell 9.50. Ees on juhita buss, klaasipurustushaamrid reas juhi kohal seinal. Mitme eemalt tulija kohta arvame, et tema on juht (ühe kohta teatan koguni, et ta on kas bussijuht, Toomas Trapido või Benny Lava – aga et ta kõnnib bussist aeglustamata mööda, siis esimene siiski mitte).

Kui lõpuks ilmub meie bussi juht, siis käib ta teise bussi juhti kätlemas ja ajab enda bussi juurest inimesi teise bussi peale. See on kole täis, tuleme tagasi, laseb enda bussile ka peale, paneb kohe hääled sisse ja sõidab esimesele järele. Oleme eelmise bussiga pidevalt silmsidemes (ettenähtud intervall on muidu 10 min) ja tore on, sest esimene buss korjab kõik inimesed peale ja meie oma on kogu aeg meeldivalt pooltühi.

Turvavööde reguleerimine nõuab meeletut füüsilist jõudu, mis ilmselt ei ole ette nähtud. Palju kergem on otsida, kus istmel mahub enam-vähem täpselt turvavöö ja istme vahele.

Täna sõidame 2 tundi kestva suure ringi (Louvre, Notre-Dame, Seine'i kaldapealne, Concorde'i väljak (kaks korda), Champs-Elysées, truimfikaar, Eiffeli torn, sõjakool, invaliidide maja kolmest küljest ja Aleksander III sild).

Augustis on Prantsusmaal kollektiivpuhkus ja kuigi prantslased puhkavad reeglina Prantsusmaal (sest mujal prantsuse keelt ju ei osata ja Prantsuse sööki ei pakuta), mis ülalmainitud raamatu andmeil on just see tegur, mis hoiab lõdva töökultuuriga Prantsusmaad kokku varisemast, ei ole provintsiprantslased kuigi massiliselt rännanud Pariisi. Seega on tänavail ameeriklaste ja prantslaste suhtarv rohkem ameeriklaste poole kui eelmine kord kuu aega tagasi.

Boheemlaste linnajaos 6. arrondissement'is pestakse Seine'i kaldapealse tänavat, mistõttu iga tuuleiil toob bussini kuselõhna. Pärast istub mu ees tulevane Sheila Brofslovski ja kui tuul on sealtpoolt, siis pärast iga kord ma tema lämmatava lõhnaõli peale köhin. Ega ma palju midagi ei näe ka, sest ta lapsed istuvad teisel pool ja iga kord, kui nende selja taha jääb mingi vaatamisväärsus, naaldub ta ise tagurpidi üle bussi ääre. Keegi on virutanud ta fotoka ekraani puruks, mistõttu ta vaatab pildiotsikusse ja taolist akrobaatikat teebki. Ostku lainurkobjektiiv.

Lahe on olla vait ja kuulata, mida inimesed räägivad. Tänaval, bussis ja metroos on kuuldekaugusel näiteks päris mitu venelast, saame täpselt teada, kust tulek ja kuhu minek.

Pariis, Avenue Kléber. Kauplus „Rahvuslik Voodi: kõrgmoe voodid ja kaunistusvoodid”

Kléberi avenüül on pood pealdisega Le Lit National ehk rahvuslik voodi. Mis siis muud, muidugi.

Ilm eriti soe ei ole, aga veemüüjad on ämbrite ja pudelitega platsis. Märkan, et mark on selline, mis poes maksab 50–60 senti pudel, mis tähendab, et isegi kui tegu ei ole kraaniveega (mille Pariisi restoranis tellimise salasõna olevat ülalmainitud raamatu andmeil Château Chirac), on väikesed kasud sees. Tumedad vennad, kes metallist Eiffeli tornide taolisi plönne ähvardavalt kõlistavad (hind pidada olema 2 €/tk, kusjuures samu meeneid saab kesklinnast ametlikult poest hinnaga mingi 4 €/10 tk), on pähe võtnud, et peale nimetet plönnide tahavad Pariisi turistid tingimata osta ka kuldseid saunalina suurusi palakaid pealdisega Paris. Maitse üle ei vaielda, nagu öeldakse, aga teiste maitsega arvestamine aitaks ärile kaasa.

Aleksander III silla ja Grand Palais' vahel on filmivõtted. Sõidutee on kinni, sillal kükitab hiiglasliku kaamera meeskond, silla eel pritsitakse kahe seesistujaga autole midagi käsipritsiga, paljud asjapulgad askeldavad ümberringi, helimehel on pika teiba otsas surnud kassi taoline mikrofon. Kõnniteil teevad jalakäijad kõigest pilti.

Albert M...i tänav

Tuleme üle-eelviimases peatuses maha ja sõidame metrooga Iéna peatusse. Seal juures, mööda tugeva politseivalve all Iraani saatkonnast, on uulitsal nimega Avenue Albert de Mun sügaval maa all oleva Pariisi akvaariumi (Cinéaqua) sissekäik.

Tore on, et see akvaarium ei ekspluateeri enam kalapoeg Nemo filmi (2003), vaid käib ajaga kaasas ning peale kapten Nemo kajuti sisustuse (koos oreliga – aga, jah, miks ei võiks olla allveelaevas orelit, mu fantaasia saab igatahes tiivad) ja alati populaarsete mereröövlite lähendab mereelukaid lastele hoopis Ponyo, kes on olemas nii seinamaalinguna kui ka üle kahe meetri pikkuse plastmulaažina spetsiaalses toas kohe kinosaali kõrval, kus parajasti Kariibi mereröövlile Johnny Depile karjutakse midagi prantsuse keeles. Selle toa nimi on Espace Hayao Miyazaki ja selle püsiekspositsioonis on veel meetrine pleksiklaasist kera, milles on Ponyo veealune loss koos tema paljude õdedega. Ajutise väljapanekuna on Ghibli stuudio uue filmi Arrietty originaaljoonised.

ポニョ、ポニョ、ポニョ、さかなのこ

Akvaariumis kehtib konkreetne liikluskord: algul haid, siis kalade paitamine, siis kemps, siis väljapääs. Kalade paitamise basseini juures on silt, et ujumine keelatud. Sissekukkumine oleks täitsa võimalik. Liikumine on lineaarne, kuigi keerame ühest kohast valesti ja siis on meie parooliks „siin te juba olite, doktor”.

Einela otsing. Ei akvaariumi ega selle esise söökla ei peibuta, niisiis jalutame läbi Trocadero aia üles ääre peale (Hitleri ihupiltnik Hoffmann, kellel oli algul assistent nimega Eva B. ja kes tavatses pildistada selja tagant, on teinud ka foto, kuidas Hitler naaldub sama ääre vastu ja vaatab Eiffeli torni). Teisel pool mitut muuseumi sisaldavat Chaillot' paleed on Trocadero plats, mille keskel on kindral Fochi ratsamonument. Saan teada, et kindral Foch ei olnud Prantsuse sõjaväe kangelaslik ülemjuhataja mitte Teises maailmasõjas, vaid Esimeses, mis pisut selgitab tema järgi nimetatud tänavate arvukust Prantsusmaal ja muudes riikides.

Arvestades, et paljud omal jalal Eiffeli tornini tulevad inimesed saabuvad kohale metrooga (või tuigerdavad ära selle poole), mille peatus on Trocadero platsi all (Eiffeli torni enda juures on ainult lähirongi RERi peatus, aga päris metroopeatust ei ole), palistab platsi restoranide ring. Esimene, mille menüüd vaatame, on Le Coq, mille menüüs on mingid numbrid, mida arvan olevat tellimise kergendamiseks nagu traditsioonililiselt Hiina restoranides (I like Chinese, I like Chinese / Their food is guaranteed to please / A fourteen, a seven, a nine and lychees), aga on tegelikult hinnad, ilma komakohtadeta.

Seega saab meie söögikohaks järgmine söömakoht, Café Kléber. Prantsusmaal tänapäeval kohvikutes sees suitsetada ei tohi, seega suitsetatakse terrassil ja (ülalviidatud raamatu andmeil) on prantslaste meelest passiivne suitsetamine hirmus tore. Kléber oli (nagu nüüd tean) XVIII saj kindral, tema kuju on isegi Louvre'i küljes (kunstimuuseumi küljes on ju ikka kindralid, eks ju); ja eriti tore on muidugi see, et Kleber tähendab saksa keeli liimi. (Kléber oli pärit Strassburgist ja tema isa oli ehitaja, nii et ei ole see imelik midagi.)

Meid istutatakse vaatega tänava poole ja kahju, et ei saa pildistada. Aeg-ajalt anname üksteisele märku lähenevatest vaatamisväärsustest. Üks suurte kollase-rohelisekirjute mummudega daam möödub meist kaks korda, mõlemad korrad vasakult paremale, mistõttu märgin, et see teine oli kas tema õde või tiirutab ta ajaviiteks ümber kvartali.

Pärast lõunat arhitektuurimuuseum, millest on avatud ainult püsiekspositsioon ja kuhu sisenemise eelse tunni jooksul tuleb tingimata manustada aperitiiv + teine klaas veini, muidu oleksid selle elusuuruses halvad kipskoopiad maruigavad. Esimene huvitav eksponaat on alles päratu pika (pärast mõõtsin Google Earthist: 160 m) saali lõpus – keskaegsete sarikate makettide vitriin.

Esimene tümpanon...

...ja selle tagune...

...ning siis kolmaski

Peaasi, et valjusti ei naeraks, mis on raske, sest romaani kiviraiduritel oli inimeste kujutamisel suuri raskusi – kohe sissekäigu vastas on mingi romaani kiriku tümpanoni kipskoopia üleelusuurusel Jeesusel Kristusel vana joodiku nägu, järgmisel jääb mulje, nagu ta sünnitaks, ja kolmandal vihuks ta nagu mingit india tantsu. Pisut hiljem leidis keegi tundmatu raidurgeenius, et istuva inimese jalgu saab tümpanonil kujutada päris siivsasti, kui raiuda kivist välja ka tema tool! (Kindlasti oli see kujur välismaalane, sest prantslastel on enda meelest ju alati õigus.)

E märgib, et Prantsuse kunstikoolide paljud lõpetajad on saanud muuseumis tööd. Mina vastu, et need kipskoopiad on juba XIX sajandist, aga tõsi, keegi peab nendelt praegu tolmu ju ka pühkima.

Siis – hoolikalt kellaseiereid jälgides, et lõbusas meeleolus ei tuleks paha üllatust – tagasi jaama, kus käime seebi- ja kommipoes (kaks eraldi poodi on, et teaksite). Rong öeldakse, nagu ikka, alles 20 minutit enne väljasõitu ning perroonil pileti komposteerimise ainsa automaadi esise hõivab seljakotiga noormees, kes pärast seda toimingut oma piletiga seal lihtsalt seisab, kuni pikk saba talle päris kurjalt musjöö, musjöö! karjub.

Ma ei saa aru, mis pidi me rongis istume. Uni on muidugi hea, särgiesine läheb paar korda märjaks ja mõne äkilisema kalde peale ärkan üles, sest kiirus üle 300 km/h ja tavaline 1435 mm rööpavahe ei sobi päris hästi kokku isegi mitte mu magavas peas. Tagasisõidul saab telefon GPS-signaali kätte, näitab suurimaks kiiruseks 332 km/h.

Üritan salvestada vagunisaatja juttu, sest ta kõnemaneer on täpselt nagu South Parki tegelasel Mr Slave'il.

R, 1669. päev: kuum

Mitte oktoobriilmaga õues, vaid kabinetis, kus on küte läinud rikki ja kus on nagu saunas, tugevasti pealt 40 kraadi. Põhja- ja saunarahvas talub nii külma kui ka kuuma, seega istun kangelaslikult kohal ja töötan, lootes füsioloogilisele jahutusele. Vahepeal käivad kohal mingid tehnikud ja mind nähes vakatab nende jutuvada. Varsti seejärel tormab kohale osakonnajuhataja, kes hüüab, et A, ära tööta nii kuumas, me paneme ajutiselt su ringi teise, jahedamasse tuppa. No tore on.

N, 1668. päev: lugedes looduse raamatut

Lõuna ajal postkontoris, kus ootab looduse raamatu lugemist kergendav raamat, nimelt linnujäänuste ja -jäätmete välimääraja. Saab olema hariv, sest ega seal lindudel muid nimetusi ei ole kui inglise omad (ladina nimetused puuduvad). Märkan, et kunagi tänavalt leitud hiigelsulge Euroopa lindudel ei ole, nii et äkki oli see jaanalinnusulg?

Linnas on Vabaduse puiesteel mingi klimmpimm, liiklus on täiesti umbes, buss teeb – taas pooltki sõna poetamata – viiekilomeetrise tiiru „Tunne oma naaberlinna”. No kuidas ma muidu sinna nurkadesse satuksin, eks ju.

Õhtul tuvastan uue välimääraja abil nii kümne minutiga, et eelmisel suvel leitud kolme värvi hall sulg on metstuvi sabasulg.

Õhtul on koridoris sama liblikas, keda ükspäev nägin välisukse juures.

K, 1667. päev: No other operational launch vehicle has ever surpassed the Saturn V in height, weight, or payload

Postkastis on telefilmi The Mighty Saturns: Saturn V (2004) 3 DVD-st koosnev the extended collector's edition. Telefilm ise on umbes 43 minutit pikk, ülejäänud 6½ tundi on NASA kroonikafilmid, sh kanderaketi väljatöötamise kord kvartalis tehtud aruandefilmid.

Esimene lisa on Saturn V I astme (S-IC) stendikatsetustest, autentse heliga, mida asjatundjad soovitavad kuulata suurima võimaliku helivaljusega (kuigi ka siis on see päris mürinaga võrreldes kahvatu ja nõrk kaja). S-IC töötas veidi alla 3 minuti ja DVD lisas on seda näidatud mitme nurga alt ning üks võte ka aegluubis. Kui see kõrvaklappidega kaunis valjusti kuulates järjest läbi vaadata, hakkab kümnekonna minuti pärast tekkima tunne, et need viis mootorit – F-1 on tugevaim ühekambrine vedelkütuse-raketimootor ajaloos – nagu ei olnud päris sellest maailmast...

T, 1666. päev: kus te olite, kui...

Padjaraamatus on sihuke lugu.

Nimelt eks NASA-l oli kombeks panna astronautidele koju krapid, mille kaudu kuulsid pereliikmed kosmoselaevaga peetavat sidet (v.a hädaolukorras, kus lekete takistamiseks krapid vaigistati). Veel oli astronaudi perele toeks ja selgitajaks keegi teine astronaut. Kui Apollo 11 Kuu-moodul hakkas 20.7.1969 Kuule laskuma, oli Armstrongide maja täis kutsutud ja ise tulnud külalisi ning ärevil pere (naine Janet ja vanem, 12-aastane poeg) läks koos astronaudiga varjule magamistuppa, kus oli teine krapp ja kus astronaut (Apollo 11 varumeeskonna liige Bill Anders) võis selgitada jooniste ja kaartide järgi, kus moodul parasjagu on ja mida teeb (aga ilma TV-otseülekande saatejuhtide heietuste ja oletusteta). Poeg kõhutas põrandal ning Janet ja astronaut istusid voodiserval. 2003. aastal raamatu autoriga vesteldes mainis Anders, et küsimusele „Kus te olite, kui inimene jõudis Kuu pinnale?” saab ta tõsiselt vastata, et tema naisega voodis.

E, 1665. päev: ilmast kah

Nagu on tähele pannud lugejad Eestis ja mujal Euroopas, on siinkandis ehtne talv. Veel reedel lubas wetter.com, et sel nädalal tuleb ühel ööl sooja ainult 4 kraadi. Hiljem ennustus leebus pisut ja kohendas hoiatust algul 6 kraadi, siis suisa 10 kraadi peale. Vihma kallab iga päev, mõnikord suisa mitu korda.

Kesklinnas on kaks saaretaolist puud arvanud, et on varakevad, ja on puhkenud õide. Arvestades sinnakanti plaanitavat sillaremonti, siis ei tea, kas need puud järgmist kevadet enam muidu näevadki.

P, 1664. päev: pühapäev

Päev läbi loen (peenikese kirjaga paksust padjaraamatust saab läbi üle 100 lk) ja vahepeal töötlen natuke eilseid pilte.

Mult on tellitud artikkel ja umbes reedel tuli mõtteid, millest see kirjutada. Teatavasti on kõige loomingulisemad hetked ikka need, kui üles kirjutada ei saa, nagu duši all ja jalgrattaga sõites; nüüd tuleb vaim peale köögis praadides.

Praegusel padjaraamatul on maine, et see kummutab mitmeid kuulujutte ja toob aastakümnete järel selgust. Üks on see, et see, et kuulsa küsimuse „Kumb kahest Kuu-mooduli meeskonnaliikmest astub esimesena Kuu pinnale?” otsustas Kuu-mooduli siseruumi kitsus, on lihtsalt viisakas vabandus. Neljanda inimesena teisele taevakehale astunud Alan Bean märkis raamatu koostajale, et kaks skafandrites astronauti saanuks väljumise eel asukohti vahetada täitsa vabalt, kui nad teinuks seda enne kolaka seljakoti taolise PLSS-süsteemi selgapanekut. Nimelt on autor välja kaevanud, et NASA neli tippjuhti pidasid sel teemal mõni kuu enne lendu koguni koosoleku ja leidsid ühel meelel, et kui on kaks astronauti, kellel ühel on ego hirmus suur ja teisel puudub üldse, ja neist tuleb valida see, kes läheb ajalukku, siis on tegelikult ainult üks võimalus – esimesena väljub see, kellel ego puudub. Nagu ajalugu näitab, oli otsus väga tark, sest Aldrin ei ole praeguseni päris üle saanud sellest, et tema astus teisena (kuigi väidab vastupidist, aga talle meeldib liialdada – või nagu ütles tema häälega tegelane „Simpsonites”, second comes right after the first!); seevastu Armstrong olla juba 1970. aastate lõpus olnud oma ajaloolisest rollist tüdinud ja muretsenud, miks teda teatakse astronaudi, mitte lennundusinsenerina, sest tema jaoks ei olnud vahet, kas Kuu pinnast eraldas ühel astronaudil toll plastist saapatalda või mõlemal kümme jalga alumiiniumtorusid.

Õhtul, umbes-täpselt samal kellaajal kui nädal tagasi, ilmub metsa kohale uuesti kaks kulli, kes kordavad oma imelist manöövrit, mida nüüd ka mina palja silmaga näen. Metsa taustal, pildistamine ei oleks niikuinii õnnestunud, kuigi seekord panen objektiivi ette käsikaudu, kulle silmist laskmata.

Hilisõhtul näen maja välisukse juures sama ööliblikat kui eile ja mõtlen, et kui see on teist päeva täpselt samas kohas, siis on kindlasti surnud ja hea kaasa võtta. No paberile koukides selgub, et ei ole teine surnud midagi, ja liftis tuleb liblikale eluvaim sisse ning hakkab päris agarasti ringi kõndima. Panen rõdule, et lennaku minema, mil tahab, ja võrdlen välimäärajaga. Esitiibade muster on jah täpselt sama kui Euplagia quadripunctaria'l.

Eesti nimetus näib olevat lõuna-piksepeni, Euroopas kaitsealune. Mh-pup-pup-pup, sakslased nimetavad seda liblikat hoopis Vene karuks.

L, 1663. päev: võhikud võõrsil

Rattamatk siinmaa käimata nurgas ühest raudteejaamast teise. Ajastus on ilmaennustuse järgi, et just laupäeva hommikul just sealkandis ei saja ...eriti. Selles suhtes läheb väga täkkesse, sest pärast linnas kallab. Pilved on küll koledad, aga rohkem kui paar tilka ei saja.

Algab matk Kolmneitsi alevist, kus kunagi lõppes eesti matkatuuri eelviimane matk ja kust algas viimane. Rongist väljub 4 reisijat ning kui rattaid kokku paneme, alustab vagunisaatja meiega vestlust. Kindlasti kelgib ta hiljem töökaaslastele, et rääkis meiega „inglise” keeles.

Igatahes hingame kergendusega, kui oleme pääsenud jaamatunnelisse. Kohe seejärel mäkke, kus pildistan asula panoraami, mis peamiselt koosneb kõrvalküla territooriumile laiutavast raudteejaamast, kahest majast ja nurga tagant vaatavast lõbusast koerast (ülejäänud alev jääb mäenuka taha).

Mäe järel tuleb lauge laskumine. Mul on X10-s (mitte segi ajada samanimelise telefoniga) teekonnapunktide kokkuhoiu huvides märgitud ainult ärakeeramise kohad ja nagu selgub, Google'i aerofoto on loodusega täpselt vastavuses (± GPS-i mõõtmisviga). Esimese laskumise kohal pidurdan pisut, kuni teel kakerdav külakoer kaugeneb teest sedavõrd, et karglema enam ei tuleks, ja kohe unises külas peab uurima kaarti, sest looduses on ärakeeramise teed vähe näha.

Kohe palju tõsisemalt mäkke. Mäe otsas on lehmad, kes kibinal-kõbinal tulevad kohe uudistama.

Siis on viljapõld ja varesed, taamal metsas paugutatakse püssi, maisipõllu veeres on Saksa ajal mahalastute ausambad.

Kaunite hiireviuliste maastike vahelt pikk laskumine.

Pilte võiks olla rohkem, kui fotokas oleks lahtiselt seljal, mitte fotokotis, kust iga kord peab selle välja koukima, aga samas päris ei tihka panna fotokat lahtiselt seljale (nii fotoka kui ka selja huvides).

Külades on kauget lapsepõlve meenutav aktiivne põllumajandus (lehmad, traktorid – suvitamiskoha ümbrus spetsialiseerus iseseisvuse ajal rohkem väiketööstusele ja turismile).

Imetabase XVI saj alguse nikerdaltariga kirik paugutab kell pool üksteist ägeadasti kelli, aga sisse tungida on imelik, sest toimub kellegi tähtsa kohaliku tegelase matus (surnuaia ümbrus on autosid tulvil nagu laat ning kiriku ees vardas on siinmaa ning Vatikani lipp).

Tööstusajalooline huviväärsus – kahe suure jõe vahele 1829–1830 ehitatud laevakanali tunnelisuu – jääb nägemata, sest sel ajal olen ametis mööda siuglevat maanteed laskumisega ja pärast tagasi ei lähe. Nagu pärast loen, oli see gigantne ettevõtmine, sest süsteemile pidi tulema 200 lüüsi ning veelahkme tunnel pidi olema ligi 350 m kõrgemal kui kumbki ühendatav suurjõgi. Poliitilisil põhjusil jäi asi soiku ja mõne aasta pärast ilmunud esimene raudtee andis viimase obaduse. (Praegu tausta uurides näen, et meie tee äärde jäänud otsast tunnel maa peale ei jõudnudki, st midagi näha ei ole. Tunnelisse suubuva kanali vall oli näha ka küljelt.)

Pikk lauge tõus. Näeme 8 tundmatut lindu, keda vaatleme nii kaua, kui kaua sõidame ülesmäge sadat meetrit. Umbes kiivitaja taolised, aga kui tiheda parvena lendu lähevad, paistab selja poolt, et pool tiiba on mustad ja tiibade kerepoolne osa valge. Sellist lindu ma kunagi varem näinud ei ole.

Teine küla, tükk kolmandatki ja siis lauge, muinasjutulise vaatega mäepealne – sealt paistab peaaegu seitsme mere ja kuningriigi taha.

Leia pildilt riigipiir

Käin korraks ka naaberriigis, kui soovin pildistada enam kui 160-aastast roostetanud malmist ühist piiritulpa teiselt poolt, kus on teise riigi vapp.

Neljanda küla servast läbi, kaunite põldude vahelt nii järsu metsateeni, et mul hakkab piduriklotsidest kahju (mõistan, et nende vahetamiseks pean suhtlema umbkeelsete tehnikutega) ja tulen rattalt maha.

Pärast seda org, mille pervedes vanade kaevanduste sissekäigud (praegu seisus, et keset vaarika- ja nõgesevõpsikut on äkki teabetahvel), järel uuesti lainetavad põllud. Taamal on plekist kuur ja arutame pisut, mida seal kõike võidakse hoida.

Viies küla; enne kuuendat küla oletatava uhke vaatega mäenukale keeramist mööduvad meist kohalikud, profiratturite taolised ratturid. Vaadet siiski ei ole.

Tuleb vastu traktor, mille kohta pärast ütleme, et põllumees näitab lapsele inimesi. See kabiinist meid vahtinud laps on päris suur, siinmaal minnakse kooli 6-aastaselt ja lapsel on lutt suus, mistõttu arutleme teemal, kas tänapäeval minnakse ka kooli, lutt suus ja lapsevankris istumas (siinmail on kombeks ringi kärutada täitsa suuri lapsi).

Kuuendas külas taas järsk laskumine, kassid, külamees niidukiga (mis on traktorikopas).

Kaardi järgi on edenemine täna üpris käbe, sest eelmistel matkadel on olnud ees 1:50000 kaart, täna aga 1:20000. Luban nagu Bart Simpson, et Krusty is coming, Krusty is coming, et kohe hakkab hakkab vanale raudteele ehitatud jalgrattatee, mis läheb ligi 10 km ainult mäest alla. Pärast viimast laskumist (kus ei saa kehva asfaldi tõttu erilisi tuure üles võtta) ja selle järel tõusu hakkabki.

Pikal ja väntamise suhtes toimetul laskumisel hakkab mul külm ja mõlgutan, kas peaks jääma seisma ja paksu fliisi hõlmad sulgema. Teel on mitu tunnelit ja täiesti tühi kämping. Puhkame pisut ja manustame kaasasolnud õunad. Mööda jalutab vanem paar, kotkad käel.

Raudteetammi ja -jaama vahel olev lehmarajaline metsatee on vahepealse nelja aastaga omandanud ilusa asfaldi. Enne raudteejaama on vaja tõusta üle mäe; jaama juures lõikame trepist otse alla, tassides rattaid käes.

Just suure surnuaia kohal kostab taevast pirinat ja üle lendab Piaggio P.180 Avanti, mida olen siinkandis näinud mitu korda varemgi. AW&ST alles hiljuti kirjutas, et Piaggio teeb kõike teistmoodi kui teised lennukitootjad: tootevalikus on täpselt üksainus mudel ja mootoreid teeb ka ise.

W-tzi jaama küljes on küll viit, et seal on WC, aga nädalavahetusel on kogu jaamahoone kinni. Eks ju, kesse ikka nädalavahetusel rongiga sõidab, või kas nädala sees tulevad sõitjad rohkem kohale kohe kodust või pika matka järel kuskilt mujalt?

* * *

Õhtul poes – kus mind tabab äkiline väsimus, nagu oleks päeval teinud midagi pingutavat; 33 km rattasõitu ei ole ju midagi – tuvastan, et prantsuse poes saksa veinid lihtsalt puuduvad. Milleks neid tahtagi, kui on olemas maailma peeneima veiniriigi tooteid ja pealekauba kõigi muude maade (peale Saksamaa) veine kah, eks ju. Umbes 400 riiulimeetri kohta on ...4 pudelit mingit Saksa vahuveini.

Arutelu, milline on tootevalik sama poeketi Saksamaa poodides. Hihih.

* * *

Lehitsen uue välimääraja läbi ja selle järgi sobib matkal vaadeldud 8 tundmatu lendava objekti lennupilt ainult stepikiivitajatele (Vanellus gregarius). Välimääraja järgi pesitsevad nad Kesk-Aasia steppides ja Euroopas on eksikülalised.

E tuvastab välimäärajast tohutu parvena nähtud linnu (praegu ei leia ma seda enam üles) ja mina, et kohe seejärel nähtud suur kitsa sabaga kull oli kääbuskotkas (Aquila pennata, keda Eesti Ornitoloogiaühingu maailma linnunimetuste andmebaas tunneb veel vana nimetusega, Hieraaetus pennatus). Välimääraja järgi elab peamiselt Lõuna- ja Ida-Euroopa lagendikel, kuigi kaardi järgi ulatub levila teravnurgana ka Lääne-Euroopasse.

Õhtul on maja välisukse juures seespool maas „tordikaunistus”, mis osutub kirjute tiibadega ööliblikaks (kui Šp tahab ära süüa, laiutab esitiibu ja paljastab punased hoiatavad tagatiivad, ning kaasa ei taha ta ka tulla). Pärast välimäärajast vaatan, et sarnaneb väga ööliblikale Euplagia quadripunctaria. Väikene probleem ainult selles, et Euplagia quadripunctaria elab pääasjalikult Lõuna-Euroopas.

R, 1662. päev: iseavanev

Ükspäev tutvusime kohaliku vahuveiniga, mille leidsime Kõrgmetsa maksimarketist. Usun, et seda kummalist marki (vahustatud riisling, kes sellisest varem midagi kuulnud on) võiks kasutada tuletõrjes või siis peaksid olema peal suured hoiatussildid. Nimelt eks tuginesin kogemusele, et kõigil seni avatud mittekeeratava korgiga vahuveinipudeleil on püsinud kork kõvasti peal ja nõudnud vähemat pisutist kangutamist, eriti kui pudel on võetud otse külmikust. Hea oli, et korgitraati eest ära pannes kallutasin pudeli silmnäost ja arvutist eemale ning püksid kuivasid jälgi jätmata ka ära.

N, 1661. päev: ajamasinat meenutades

Kui tänane päevatöö ja enamik homsetki on valmis ja hakkan (kujundlikus mõttes) vaatama vaikselt ukse poole (näiteks mõtlen, et mis ma ikka kempsus käin, lähen alles enne kojuminekut), hakkavad üürgama häirepasunad. Üürgamine kestab mitu minutit, mispeale aiman, et see on jälle mingi evakueerimisõppus (kuigi hiljavõitu), lukustan kapiasjad kappi ja asun astuma ettenähtud lähima hädaväljapääsu suunas, kus aga sellistel puhkudel meid juhatava vabatahtliku spetsiaalne oranž vest ripub alles rahulikult riidepuu küljes. Muidugi meenub sarnane olukord „Fawlty Towersist” (kus tuletõrjealarm oli pool tooni kõrgem kui vargaalarm – või oli vastupidi?), kus Polly selgitab, et kõik on ju tore, kui ta ajab ukse poole teise korruse hotellikülalisi õppusel, aga mis saab siis, kui tulekahi puhkeb ajal, mil teda tööl ei ole?

Kõhklevil sammul nagu eloid morlokite koopa suunas (siin kohast 5:00 edasi) astuvad paar inimest välisukse poole, mis avamise peale hakkab üürgama veel kõvemini, isegi valjemini kui kunagine kodulinnukene, kelle detsibellid toasolijate trumminahku hästi karastasid. Insener minus tahab muidugi mõõta, kui vali see on, kas telefoni asjaomane rakendus läheb põhja (100 dB), aga just siis jääb ukse pasun vait (maja omad üürgavad edasi). Oranži vesti kandjat ei ilmugi. Õues näeb, et maja teises otsas on sealne oranži vesti kandja (see sakslane, kes ükskord jõulupeol ei teadnud, mis on wasabi) suutnud mobiliseerida rohkem inimesi ja ta asub vägesid juhtima ettenähtud koha suunas. Mõlgutan muremõtteid, et hädaväljapääsudest tagasi sisse ei saa, aga mööda tänavat on peaukseni pool kilomeetrit. Inglise kolleegid mööduvad reipal sammul ja teatavad, et nad lähevad nüüd koju. Meiepoolse majaotsa akendest lehvitab veel palju inimesi, kes oma tubadesse jäänud; oranži vesti kandja vehib neile, et tulgu õue. Siis ilmub kolmanda tagaukse vahele (kust saab hea tahtmise korral ka sisse) direktori sekretär ja kuulutab, et valehäire, tulge tagasi. Olen asjade taolise käiguga muidugi väga rahul ja suundun otse kemmergusse.

Alles hiljem näen, et ajal, mil osa inimesi passis teadmatuses õues, on saadetud meil, et valehäire. Tore on, aga kuidas saanuks meili lugeda õues seistes?

* * *

Õhtul on postis ükspäev tellitud tõsine välimääraja, mis on väga-väga tore. Euroopa kõigi linnuliikide seas on ka kolm liiki papagoisid, kes metsistunutena elavad Lääne-Euroopa parkides ja taluvad Euroopa talve. Eraldi värvitahvlid on ka eri eas erineva sulestikuga lindude kohta, nt hõbekajakast on 9 pilti. Kõik raamatu pildid on joonised, mitte odavad fotod, tähtsaimad tunnused näidatud.

Pühapäevaste mängivate kullide määramine läheb päris hästi, kuni tuvastan, et need vist ikka ei olnud karvasjalg-viud (sest need elavad Põhja-Skandinaavia mägedes), vaid tavalised hiireviud, kelle kohta ütleb raamat, et nende heledus vaheldub kõvasti. Üks lind näis olevat kas hele vorm või noorlind ja teine tume vorm.

K, 1660. päev: hästi unustatud vana

Tänane sõnaleid: „noor mittelakteeriv veis” (kuidas siis saab teistmoodi, kui inglise keeli seisab kolme sõnaga young non-lactating cattle) = mullikas. (Inglise keeli on olemas samuti ühesõnaline nimetus heifer, aga kujutan ette, mis häda vallanduks, kui originaalis seisaks see. Kunagi oli näiteks sow ja eesti tõlkija võttis heaks tõlkida ka selgituse, et emis on emane siga.)
Samasuguseid muid raskusi, mis tekivad paraku seetõttu, et kiputakse tõlkima sõnu, mitte mõtet, ja ei mõisteta, et eesti keel ei ole eesti sõnadega inglise keel:

• en: aka., also called as, also known as
  et: „mida tuntakse ka kui”, „mida nimetatakse ka kui”, „tuntud ka kui” (pigem „teise nimetusega”, „ka”, „ehk” jne)
• en: available (nt available on Internet, available also in Estonian)
  et: „kättesaadav”, samades näidetes „kättesaadav internetis” ja „kättesaadav eesti keeles” (ma ütleks sama näite hoopis kui „avaldatud internetis” ja nt „olemas ka eesti keeles”)
• en: be aware
  et: „teadlik olema” (pigem lihtsalt „teadma”)
• en: comprise (nt the system comprises the following parts)
  et: „hõlmama”, samas näites „süsteem hõlmab järgmisi osi” (p.o hoopis „süsteem koosneb järgmistest osadest”)
• en: container (tähendab mis tahes mahutit, ka väikest, ka mittemetallist)
  et: „konteiner” (tähendab eelkõige suurt metallmahutit)
• en: economical (valdkonna tähenduses, nt economical loss)
  et: „majanduslik”, samas näites „majanduslik kahju” (see on hoopis „majandus-”, siin näites „majanduskahju”; sama kehtib ka paljude muude valdkonda näitavate omadussõnade kohta, nt medical, technical, environmental, statistical, ethical, ergonomical, kus omadussõnaks tõlkimisel muutub mõte, nagu oleks jutt mitte valdkonnast, vaid omadusest – nõnda tähendab otsetõlkeline „eetiline probleem” rangelt võttes ‘kõlbeliste tõekspidamiste kohane probleem’ ja „ergonoomiline risk” ‘töötajale hästi sobiv risk’. Logisch!)
• en: event (kavandatava ürituse tähenduses)
  et: „sündmus” (pigem ikka „üritus”; üritusest võib tulla sündmus, aga sündmust ette kavandada ei saa, nagu kunagi tudengiühingus öeldud sentents, et nõunikuks ei hakata, nõunikuks saadakse)
• en: facilitate
  et: „kergendama”, „lihtsustama”, „hõlbustama” (aga võib tähendada üldse ka „võimaldama”)
• en: for instance (lause algul)
  et: vanas, koletõlgetest rikkumata eesti keeles sellega lauset ei alustatud, nagu ka mitte sõnaga „seepärast”. Seda peeti koguni nagu pooliku lause stiiliveaks.
• en: high
  et: „kõrge” (mõnikord tõesti, kuid vanasti öeldi selle kohta tavaliselt „suur”, nt suur väärtus, suur kontsentratsioon, vahel ka „tugev”, nt tugev kiirgus)
• en: include (nt examples include A, B, and C)
  et: sama näide „näidete hulka kuuluvad A, B ja C” (pigem „näited on muu hulgas A, B ja C”)
• en: is necessary
  et: „on vajalik” (mida parata, kui inglise keeles puudub konkreetne tegusõna „vajama”? Eesti keeles öeldakse „on vaja”)
• en: is not possible
  et: „ei ole võimalik” (võimalik, aga lihtsam oleks „ei saa”)
• en: low
  et: „madal” (mõnikord tõesti, kuid vanasti öeldi selle kohta tavaliselt „väike”, nt väike väärtus, väike kontsentratsioon, vahel ka „nõrk”, nt nõrk kiirgus)
• en: major part
  et: „suurem osa” (p.o „enamik”)
• en: more than one
  et: „rohkem kui üks” (p.o „mitu”)
• en: no more than
  et: „mitte enam kui” (p.o „kuni”)
• en: not only X, but also Y
  et: „ei ole mitte ainult X, vaid ka Y” (selguse huvides pigem „peale X on ka Y” või lihtsalt „X ja Y”)
• en: progress (protsessi käik)
  et: „edusammud” (pigem „kulg”, „seis”, „käik”, eelkõige kui edusamme suurt ei ole)
• en: snowstorm
  et: „lumetorm” (p.o „tuisk”)
• en: test
  et: „testima” (enamasti „katsetama”, sageli ka „kontrollima”)
• en: the two
  et: „need kaks” (p.o „mõlemad”)
• en: this
  et: sõnade „käesolev” ja „kõnealune” peene vahetegemise asemel pigem lihtne „see”, kui seda tõesti on tõlkida vaja; sageli on ilmagi selge, millest jutt
• en: thunderstorm
  et: „äikesetorm” (p.o „äike”)
• Ja lõpuks kõik need need lauset alustavad sidendid furthermore, finally, therefore, whereas, regarding, with regards to, moreover, indeed jne, mis tegelikult midagi ei tähenda ja mida vbl on inglise teksti kirjutanud prantslased, kelle jaoks on taoline keerutamine ja paberimäärimine loomulik. Mina, ketser, tõmbaks need eesti tõlgetest lihtsalt maha, nagu tõmban maha tarbetuid äratõlgitud isikulisi asesõnu (wash your hands ~ „peske oma käsi”).

* * *

Wikipediast hoopis midagi muud uurides saan teada, et järgmistes olukordades on Saksamaal autosignaaliga tuututamine keelatud (võib saada 10 € trahvi – Ordnung mußt sein!):

• kui süttib roheline tuli, aga eesmine auto ei liigu
• kui teine liikleja rikub liiklusnõudeid
• pulmarongis
• tervituseks
• lemmikmeeskonna võidu tähistamiseks

Kui olin 4-aastane, õpetas elupõlisest autojuhist vanaisa elutarkuse, et õige hea on tuututada siis, kui teisel pool tänavat kõnnib seljaga auto poole üksik inimene. Siis ta ehmatab ja autojuht naerab. — Ilusad olid ammumöödunud ajad, sest praeguse liiklustiheduse juures nii kahjuks enam teha ei saa...

T, 1659. päev: kaunad

Jutt ei tule jalatsitest ega ka Kauna tänavast, kus lapsena kevadel libisesin ja tükkis karupükstega lompi kukkusin, vaid hoopis sellest, et tõlkija on pähe võtnud selgitada, et seda tähendab ...iPodi rakenduse nimes olev sõna pod.

E, 1658. päev: 20

Täna saab 20 a sellest ajaloolisest õhtupoolikust, kui kõndisin fotopoodi ja ütlesin, et palun mulle see fotokas. Pildistasin sellega 2005. aastani 493 filmi ehk ligikaudu 14 245 fotot (täpne arv on teadmata, sest mõni film ja kaasaegsed märkmed on kadunud). Eks tal oli palju veidrusi, aga igati kasutatav fotokas. Tänu 1980. aastate inseneride kaugelenägelikkusele töötab tollaste objektiivide (EF-süsteem loodi 1987) elektrooniline andmevahetus kerega praegugi ja suumobjektiivi kasutatud fookuskaugus ilmub EXIF-andmetesse nagu niuhti. (Kvaliteet on iseasi, sest praegused digikaamerate objektiivid on teravama pildiga – sest digisensor on praegu teravam kui film: mu praegusel fotokal on suhteliselt hõre sensor ja ka sellel on arvutuslik pilditihedus ligi 4400 dpi; teralisuse tõttu filmil üle 1200 dpi hästi ei lähe. Tollane lemmikobjektiiv, Sigma 24 mm praegusel fotokal siiski ei tööta.) Samuti on vana fotoka vähestest nuppudest säilinud praegusel mõni samas kohas ja koguni mõjub samamoodi.

Lõuna ajal kahes suures raamatupoes. Üks on võib-olla siinmaa suurim (tänu 5-kordsele kõrgusele vähemasti kõrgeim), aga selles asjakohane lindude välimääraja puudub. On üks saksakeelne, kole raske (kriitpaberil), milles on fotod, mis viitab välimääraja kehvusele (pildistada on odavam kui joonistada ning loodusliku varieeruvuse tõttu ei pruugi fotole jääda kõiki liigi tüüpilisi jooni, mida saab kujutada joonisel). Prantsuskeelsed brošüürid tuletavad meelde vana anekdooti, kuidas eri maade inimesed kirjutasid raamatut elevandist.

Siis kirjatarvete poe kaudu prantsuse raamatupoodi, kus puudub üldse süsteem. Riiulitel ei ole muid silte kui et ostke siit või siin on allahinnatud raamatud. Teemade sildid puuduvad, kui selleks mitte lugeda eraldi toatäit koomikseid, mille ukseavas ripub sellele osutav [hoiatus]silt.

Nõnda et taas kord Amazon. Inglise Amazonis on muide olemas linnujäänuste välimääraja, et kohe teada, kes lind poetas leitud sule.

P, 1657. päev: kullid

Öösel jube vihm.

Koristamine, külaline.

Pärast ümbruskonnas jalutamas (jõe ääres ja linnusevaremete juures). Aknaalune jõgi oli terve kevade ja suve alguse laisk läbipaistev nire, aga on nüüd matnud kruusased leetseljakud sogaste märatsevate voogude alla.

Nädala sees toimunud määramise järgi on
alumine lind hiireviu hele ja ülemine tume vorm

Kui oleme asunud õhtueine kallale, märkab E metsa kohal kaht kulli. Jään napilt ilma vaatepildist, kuidas mängivad kullid haaravad üksteisel küüntest. Eriline nöök on muidugi see, et kui ma ei jookseks teise tuppa fotoka järele, näeksin seda palja silmaga, või kui võtaks ainult binokli, näeks ka. No nüüd on vähemalt nendest kullidest mitu head liigi tuvastamise pilti. Peab lõpuks ostma normaalse lindude välimääraja, kus röövlinnud ka sees (senises eriti ei ole).

L, 1656. päev: suuri sõnameistreid

Jaamast uus kuukaart.

XVI saj tolerants

Veedame laupäeva nii, nagu teevad paljud siinmaa elanikud, – T-s poodeldes. Põhiliselt raamatupoes.

Pärast jaamas hulk aega rongi oodates näeme, kuidas käivad veidi aega tagasi maha pillatud friikartuleid nokkimas varblased, ning hoian fotoka valmis:

Rongis esineb – üle kogu vaguni valjul häälel – sõnakunstnik, kes kommenteerib kõike ja kõiki oma reisikaaslasele, kes nähtavasti on tumm (või ei anta talle sõna). Läbi käiakse kõik teemad raudteeäärsetest huviväärsustest kuni kõneleja mineviku, oleviku ja tulevikuni (kuni pensionini, kaasa arvatud). Nagu ikka, kaob autori usaldusväärsus, kui puusse pannakse mõne kergesti järelekontrollitava faktiga, mis praegusel juhul on põhjendus, miks sihtjaama linn on UNESCO maailmapärandi nimekirjas. Selgitus, et selleks on kesklinna sillad ja raudteejaama ümbruse majad, on ...vale. Otsige veel!

R, 1655. päev: mida kirjutavad raamatud ja seitungid

Bussiraamatust saab teada, kuidas 1990. aastate algul toimunud Saksamaal Saarimaa põhjaosas võigas katse: 6 jahihooaja ajal lasti 700 hektaril maha kõik vareslased (varesed, rongad, harakad, pasknäärid jt), muud röövlinnud ja kõik kiskjad (rebased, nugised, mägrad jne) ja uuriti, kuidas mõjub see laululindudele ja maapinnal pesitsevatele jahiloomadele (faasanitele ja jänestele), keda taolised „kahjurid” palju hävitavad. Katse pikkus pidi tasandama muudest põhjustest tuleneva loodusliku varieeruvuse. Tulemused olid huvitavad. Esiteks lasti maha tunduvalt rohkem loomi, kui oleks taastootnud loomulik iive, aga ühelgi aastal ei ilmutanud „kahjurite” arvukus langust (loodus ei salli tühja kohta ning neil on tiivad ja jalad). Seevastu ei suurenenud faasanite ja jäneste arvukus, kusjuures iga faasani kohta lasti maha 25 „kahjurit” (mis iseenesest on kiskjate ja saakloomade arvulise suhte kohta väääga paigast ära) ehk autori sõnadega: iga faasani hind tõusis 25 padruni hinna võrra. Ainus laululind, kelle arvukus suurenes, oli haruldane kadakatäks, kelle arvukus katse alguses oli 0 ja katse järel 4 pesitsevat paari. Autori sõnad: ühe ilmunud kadakatäksipaari kohta lasti maha 600 „kahjurit” ja ka tema parem ei avalda arvamust taolise „looduskaitse” kohta.

Süddeutsche Zeitung kiidab Eestit nii, et kohe hea hakkab: link.

N, 1654. päev: imelised lood ja teed

Padjaraamatust saab teada seni tundmatu fakti (autor väidab algallikaks katselendurite seas levinud kuulujutu): miks esimesena ületas helikiiruse just Chuck Yeager. Lihtne: lend oli väga ohtlik ja kasutada olevatest katselenduritest valiti selline, kellest oleks olnud kõige vähem kahju (most expendable, ütleb autor). Yeager ei osanud suurt midagi peale lendamise, lennukiehituse ega lendamise teooriat ei teadnud ja haridustee oli kah lünklik. Teisi, paremate teadmistega katselendureid tuli hoida.

Hommikul blogi kirjutades tühjendan ka arvuti prügikasti, kus oli mitu giga äravisatud peopilte. Need on nüüd alles ainult mälukaartidel toorpiltidena.

Feisspukk pakub sõbraks isikut, kellega ühiseid sõpru ei ole (tegelikult on, aga see ei ole feisspukis). Mõtlen, et mismoodi. No ja välja mõtlen – alles ükspäev otsis keegi mingit firmat ja ma juhtusin mainima, et sarnase murega saime meie abi firmast See ja Too. Ei läinud kaht päevagi, kui feisspuk tuvastas, et OÜ Selle ja Tolle tegevjuht on feisspukkis ja võiks olla minu sõber. Voh. Mõistagi vajutan ma nuppu, et tahan olla jah, ja paari tunni pärast vajutab ka tema.

Kas ma seda kirjutasin, et nii umbes nädal tagasi käis õhtul (kell 23.22) magamistoa akna taga nahkhiir? Vehkis akna ülaserva juures kohapeal lennata umbes sekundi.

K, 1653. päev: you haf spoilt me!

Mulle on peale blogipidamise omistatud ka videofilmide valmistamise oskus, väidetakse kogunisti, et ma filminuvat viimati jaanitulel. No vat, selles väites on kaks puudust: esiteks loobusin videote tegemisest 2007. aasta lõpus pärast seda, kui mõistsin, mihuke vaev kulub neid hästi tehes (4½-minutilise jupi tegemiseks läks vaja: võtteaega koos sõitudega 9 tundi, musta materjali 25 minutit, ühe 4-sekundilise võtte tabamiseks ootamist 2 tundi, muusikaga sobitamiseks kulus minuti peale tund; mustast materjalist jätkus 2 minuti jaoks, ülejäänud 2½ minutit koosneb ülejäänud materjalist, ning pealegi sobib muusika pildiga üksnes siis, kui sõnadest aru ei saa), ja teiseks ma jaanitulel ei käinudki!!

* * *

Bussiraamatus selgitab saksa vareslasteuurija Josef Reichholf saksa põhjalikkusega, miks annab varesepesade lõhkumine ja vareste laskmine soovitule hoopis vastupidise efekti. Kokkuvõttes on see nõnda, et peale kindlal territooriumil pesitsevate vareslaste elavad noored vareslased parvedes. Koorunud tibudele söödavad vareslased alguses putukaid, nagu kõik värvulised. Varakevadel on vareslase noka jaoks sobivaid suuri putukaid looduses vähe ja nende otsimise peale läheb palju vaeva (sh seepärast, et lagedal põllul putukaid suurt ei ole ja vares paksus metsas ei käi). Muu söögi peale lähevad vareslaste pojad üle pisut hiljem. Kui pesa lõhkuda, ei hakka vanalinnud uue pesaga samal aastal enam jändama, vaid ühinevad parvedega, mis söövad kõike, millest jõud üle käib, sh rohu sisse poetatud jänesepoegi. Autor järeldab: tahad väikesi varesekahjusid – ära vareseid torgi.

* * *

Pärast tuntud pika habetunud esikurjami kättesaamist tänavu mais kirjutati, et üks kahtlane asjaolu oli, et sinna majja osteti alati 10–15 saia. Nii et iga kord, kui poes kedagi taolise saiakuhilaga näeme, küsin ma, et ei tea, keda nemad varjavad. Teisalt ei või ette kujutada, mis saiakoguseid portugaallased korraga ära süüa võivad (selline sai nimelt ei seisa järgmise päevani) või siis kasutavad mingil viisil kuivanud saiu, nt mõõklemiseks. [Tahtsin siia juurde panna lingi Viivi ja Wagneri koomuskile, kuidas Wagner on ostnud kaks külmutatud haugi ja nad nendega vehklevad, aga no mine otsi nõela heinakuhjast, harrastuste teemat on seal 63 lk.]

T, 1652. päev: pildid

Hommikul küsitakse tööl kõigilt neilt, keda paluti peol pildistada, loogiline küsimus: kus on peopildid? Minuga on lugu selge, sest täiendasin hommikul silme alla sattunud tõlkijate kvaliteedi tabelit (kahe viimase semestri tudengid olid sinna veel kandmata; leiutasin viisi, kuidas saada tehtust kiire ülevaade) ja unustasin valmis galerii üles laadimata.

Lõuna ajal leian elektroonikapoest pärast 3 tiiru vajalikud vidinad ja mälupulgad. Kui korterisse jõuan, on karvased sõbrad, kes päeval magavad, algul tabatud ootamatult. Šp venib toaukse vahelt, Št vahib pilusilmi oma kuudist. Pärast muidugi on mõlemad pettunud, et ei läinudki jalutama.

Tööl saan täna valmis hiigelprojekti, on kuidagi tühi tunne. Oh neid keerulisi dokumente, mis mind jälle ootavad! Teen neid vahepealse pehme teema asemel rõõmuga.

Miskipärast peopiltidest üldse ei paista, et nendega on nähtud palju vaeva. Kõikidel piltidel on parandatud värvustemperatuuri, enamikel ka histogrammi, paljudel kaadrilõiget ja perspektiivi. Valikuraskused peale selle. Tavaline nipp on teha iga võtet vähemalt 2 tk (kas 6 või 3 kdr/s) ja siis pilte kõrvutades uurida, kuidas on muutunud kummagi pildi inimeste ilmed. Säilib see pilt, millel imelikke nägusid ei ole ja rõõmsamaid on rohkem.

Rongipiletid järgmisele Pariisi päevareisile. Satun kogemata eriti soodsa pakkumise otsa. Ükspäev, kui plaane tegime, leidsin hinnaks II klassis umbes 50 €/in/ots (olen selle sildi kahjuks ära kaotanud) ja veel rõõmustasin, sest eelmine kord maksis mingi 70 €/in/ots (II kl). Nüüd siis aga samadele rongidele, aga I klassis ainult 35 €/in/ots. Kõige kallim pilet, mida ma selle otsa eest olen maksnud, oli I kl pilet 92 €, mis oli kallim kui läbi Prantsusmaa mandri teise kaldasse läinud rongisõidu pilet (aga kõik käis lähetuse sõidukulude sisse).

E, 1651. päev: kuidas sünnipäevadest teada saadakse

Monomahhovna kaudu sugulane ja vanim aktiivne feisspukisõber saab 77.

P, 1650. päev: peopildid

Peopiltide III valik, kustutamiseks määratud piltide kustutamine ja allesjäänute töötlemine. Järele jääb 130 pilti, neist näitamiskõlblikke 91. Natuke tuleb harvendada veel. Näitamiskõlbmatud pildid on peokoha arhitektuurist (sh peosaali huvitavatest sarikatest) ja mu arust Kolumbuse paati kujutanud skulptuurist (kuigi mitte betooniarmatuurist painutatud aasast, mis oli pandud ümber kuju ühe tegelase jala ning betoonitud trepi külge).

Rookimine on karm ning päris mitmel juhul tuleb kasutada radikaalset pildilõiget, kui pildi ääres keegi koukis hambavahet. Kustutan ka need, kus kaamera jaoks lapsega lõbutsemine paistab pildil rohkem nagu räige koduvägivald avalikus kohas.

Neljapäeval tegin ettevalmistades värvustemperatuuri graafiku: see tegi päris põnevaid hüppeid, alguses oli pilves (6000 K), siis tuli välja päike, siis sadas, siis läks selgeks, aga et tegevus oli varjus, läks valgus väga siniseks (9000 K), siis kandus tegevus loojuva päikese kätte (4500 K), siis läks päike otsustavalt looja ning kõik läks jälle väga siniseks (üle 12 000 K). Piltnikul on voli panna inimesed meenutama pidu kas soojana või külmana, mis meenutab ka kunagisi siinkandi eesti seltsi jõulupeo pilte, kus võis kohe näha, mis olin teinud mina, sest ma olin ainsana ajanud värvid õigeks. Nõndap on siis kolmapäevase peo pildid kõik soojades toonides (õige pisut kuldsemad kui vaja; pilves ilmaga on neutraalne umbes 5700 K), v.a vihmaaegsed pildid, kui olemine on vajalikust pisut külmem ja sinakam (5500 K, kuigi tegelikult olnuks vaja nii 5800 K).

L, 1649. päev: rattamatk

Rattamatk ja kohati väga kerge eelluure sügiseste pildimatkade tarvis. Silm puhkab, suu laulab, süda muretseb, kuidas saada võimalikult vähese jalavaevaga üles mäe otsa.

Alguspunkt on suhteliselt in the middle of nowhere, sest kindlad andmed puuduvad, et jalgrattatee läheks jõe paremkaldal T teivasjaamast ülespoole. Eelmises augustis sõitsin sealt laenatud maanteerattaga, aga ülalpool oli vasakul kruusatee, kuhu praegused rattad hästi ei sobi. Seega alustasime matka nõnda, et ostsime päevapiletid T-sse, aga tulime paar peatust varem maha ja ostsime automaadist ühe otsa piletid T teivasjaama.

Jaam on taoline, et ärasaamiseks tuleb ronida kõrgele ja siis alustada sõitu kohe allamäega.

Üpris alguses on „väike” jõekäär – nimi on suhteline ja viitab kümmekond kilomeetrit ülesvoolu olevale suurele jõekäärule, mida olen pildistanud nii alt kui ka ülalt – ja seal siis juhtub, et õiget valgust tuleb nii viis minutit oodata.

Esimese suurema asula järel peame väikese õunasöömispausi; siis on veel kauneid jõevaateid ja sõit üle paisu. Seejärel tahan minna paremalt piki vana jõekääru (eelmisel aastal läksin vasakult piki kanalit) ja satume looduskaitsealale. See on õige tore, kuni satume hästi sildistatud rattamatkateel viitu jälgides hoopis maanteele, kus paaril kilomeetril tuleb vastu kaks autot.

On küla ja selles „filosoofiline surnuaed” (ma ei saa selle kontseptsioonist hästi aru). Väidan, et külla on kukkunud neutronpomm, sest mitte ühtki inimest ega ka muud looma ei paista.

Küla taga on jõekääru tagumine külg, raudteejaam ja viinamägi. Nende ja jõe vahel on vastutulevad ratturid, kes täiesti selgelt üritavad frontaalkokkupõrget. Mu rattal on head pidurid, selgub.

Niidu peal kasvavad ohakad, millest hüppavad välja – kes siis veel! – ohakalinnud.

Eine on kahe suure jõe kokkusaamiskohas, kus silt lubab, et see on viimane kehakinnitus- ja -kergenduskoht enne T-d. Asub see kämpingu ja raudteesilla vahel. Kämpingu keskel on suur kõrgepingemast.

Sööklas on meie rattad visuaalselt kõige põnevamad ja ka ainsad, mis on lukus. Nagu ikka, on paljude ärakäivate osadega jalgratta kinniköitmine huvitav.

Ma ei ole T. linnakest jõe paremkaldal varem läbinud, aga oleks ma teadnud, et ühes kohas tee lihtsalt lõpeb, oleksime esimesel võimalusel kolinud vasakkaldale (neid võimalusi on umbes kaks või kolm). Ettekujutus T. sealnurga geograafiast on nigel ja jalgrattaatlase üldisest 1:50000 kaardist suurt tolku ei ole. (Seal ei ole väikeste tänavate nimesid ja kaardi servas on juhised stiilis, et autoremonditöökoja juurest pöörake paremale – aga kus krt on töökoda??)
Pikema seiklemise järel (sh suurel rattateel vales sõidusuunas mingite sportlaste eest muru peale) märkan ometi, et väike ringristmik on ka kaardil ja oleme kõvasti lähemal kui arvasin. Edasi läheb tee kergemaks.

Piiskopilinnuse ja antiikpalee ühisosa, mida saksa linnuste põhiplaanide leksikon arvab linnuse eluhooneks e paleeks

Matk lõpeb T-st allavoolu järgmises asulas (tänapäeval T. linnaosas) P-s, kus on teadagi põnevad linnakindlustused (suurtükitorni ja bastioni vahepealsed ehitised) ja hoonetes mitme korruse jagu säilinud antiikse palee jäänused.

Seekord leian üles kunagise keskaegse piiskopilinnuse säilinud väravatorni. Järgmine kord tean juba ka, et sealt alt käib läbi tänav.

Siis P jaama ja sealt automaadist ühe otsa piletid tagasi T-sse, kust tuleb vähe hiljem teine rong siia tagasi. See oli kaval plaan algusest saati, sest T-d läbivad ratta-matkateed jõe äärest, aga sealt jaamani on sõit üpris tüsilik.

Antiikpaleest kohandatud keskaegne külakirik See osa on küll sõjajärgne laiendus (paleest kohandatud külakirik läks sõjas väga katki), ma ei tea, palju seal on kesk- või antiikaegset ollust

R, 1648. päev: vaba päev

Mul on ära jäänud pikast nädalavahetusest säilinud vaba päev. Mm, mõnus.

Saan läbi astronaudi eluloo, millele võiks panna 2 tärni 5st. Ikka täitsa jube. Praegu nähtavaim Apollo-astronaut küll ja praeguseni aktiivne kosmoseturismi tagantsuskija, aga noh, edevusel võiks olla piir. Amazoni lugejad teavad märkida, et raamatus on mitmeid faktivigu (no ega Aldrin seda ise kirjutanud, vahest ei viitsinud ta ise kõike hoolikalt läbi lugeda), isegi kaanepildil, mis ei ole see, mida raamat väidab.

Päris suur osa raamatust jutustab ülesastetest TVs ja saame teada, et Buzz Aldrin oli enda sõnul ikka nii nutikas, et jagas ära kohe, et Ali G on mingi naljavend; aga noh veenduge ise (YouTube). Samuti kinnitab ta, et alles 2002. aastal tõusis ta elus olevate Apollo-astronautide seas au sisse – seni ei olnud ta seda olnud mitte, hoolimata hävituslendurina Korea sõjas saadud õhuvõitudest, enne astronaudiks hakkamist kaitstud doktoritööst kosmoselaevade põkkumise teemal või esimesena Kuule maandunud Kuu-mooduli piloodiks olemisest [LMP ülesanne oli tegelikult rohkem lugeda mõõteseadmete näite ette moodulit tegelikult juhtivale komandörile – või noh, selle juhtimine oli poolautomaatne, aga otsustas, kuhu ja mis pidi maandub, ikkagi komandör], rääkimata tema pildi järgi tehtud auhinnast Moonman ja tema järgi nimetatud joonisfilmitegelasest – vaid saavutas selle au alles sellega, mida ükski kolleeg ei söandnud: anda raevukale tüütajale, kes agressiivselt jahus, et Kuu-maandumised lavastati ja Apollo 1 meeskond tapeti, lõpuks vastu vahtimist (YouTube). 2006. a dokumentaali In the Shadow of the Moon epiloogis lubab meeskonnakaaslane Mike Collins taolisi tüütajaid üksnes kraest raputada; no tema on ka tasakaalukam ja võib-olla mäletab poksivõtteid halvemini.

Kirjutaja vanusest võib oletada, et nähtavasti ta neljandat mälestusraamatut enam ei kirjuta (see oli näe juba kolmas, mida võinuksin enne hankimist paremini järele uurida).

* * *

Peopiltide II valik. Õhtuks on 478 pildist saanud 270.

N, 1647. päev: näen uneski

Eilsete peopiltide esimene valik ja veidi ka töötlemine. Pärast näen töökaaslasi ka unes, fotograafilises võtmes. Ka unes on rängad valikuülesanded, et kaht inimest kõlbaks pildil nagu näidata, aga kolmas teeb nägusid ja teda välja lõigata ei saa.

K, 1646. päev: pidu-pidu-pidu

DB meilib, et maksabki ettenähtud osa piletiraha tagasi. Osa pileteid oli sooduspiletid, nendest jäetakse hüvitamata normaal- ja sooduspileti vahe, samuti ei maksta tagasi kinnipandud istekohti.

Eesti Õhk turistiklassi piletit tagasi ei osta (saaks tagasi ainult lennujaamamaksud, mis on hinnast väike osa) ja kui üritan päeval korterist helistada (et muuta kuupäevi hilisemale ajale), kuulen ligi kakskümmend minutit telefonist muusikat, mis ühelt poolt võttes on Clannadi-taoline ulgumine, aga teisalt, kes teab, vahest on tehtud samalaadset muusikat ka hiljem. (Ja telefoni kõrva ääres hoides pakin teise käega õhtuks fotoasju ning filtrit vahetades pillan UV-kaitsefiltri põrandale. Gott sei Dank, et magamistoas on vaipkate, pärast ainult pühi filtrilt tolm ära.) Klienditeenindus pannakse õhtul kinni Eesti aja järgi kell 17.00 ja seega helistan viimane kord 8 minutit enne seda rohkem nagu nii igaks juhuks. Aga teenindaja on kohe liini otsas ja saan pileti vahetatud.

Täna oli ka viimane päev, sest väljalend Eestist pidi olema homme, aga ema, kellele pilet osteti, murdis poolteist nädalat tagasi mõne luu ja ei saa praegu reisile tulla. Sügisel on siinkandis aga veel sageli peris kena ja ühendan tema siiatuleku minu puhkuselt naasmisega (saan pileti samadele lendudele).

Vbl lähen tänavu suve lõpu poole puhkusele enneolematul viisil – maad mööda. Ootan huviga.

* * *

Õhtul on asutuse suvepidu, mida võib lugeda üldiselt kordaläinuks. Taas kord on mul palutud teha pilti ja seekord kuulan nõu teemal, mis pilte inimesed näha tahavad. Peale selle pakuvad võrratu tausta mõisahoone, mille hoovil pidu toimub, ja selle park. Hoone on küll lagunenud ja kardinad on marlist, aga kesse neid pildi peal tähele paneb. Väikeste fotonippidega saavad lapitud fassaadidest koguni väga maalilised, tean ette.

Kummagi maja eest läheb kell 17.00 buss; meie oma küll pigem mingi 17.12 (aga, kinnitan, et üksaasta kontrollisid pealeminejaid kaks inimest, kumbki oma nimekirjast, buss pakiti täis kolme minutiga ja väljus täpselt). Teeb tiiru Ameerika kalmistust ja meie postkontorist mööda.

Riigipiiri ei märka, aga ühtäkki vahetavad asulasildid kujundust.

Mõisnik on istutanud allee oma tõlla laiust silmas pidades; muidugi tuleb bussile vastu alguses sõiduauto (MB) ja siis suur prügiveok. Selle mõisnikuga võrreldes olid Kesk-Eesti mõisnikud suisa gigantomaanid, sest alleedega maanteedel said Vene ajal sõita tavalised kombainidki, heeder normaalselt ees põiki, ja muu liiklus pääses ka mööda. Mersu keerab puude vahelt põllu peale ja laseb bussi mööda; prügiveokil ei ole minna kuhugi, aga mõlemad prügimehed (nii kabiinis kui ka taga kasti küljes) viipavad sadakond meetrit teosammul tagurdavale bussile, kuhu ja kui palju keerata.

Selgub, et tutvustamisväärt inimesi on rohkem kui jutuaega. Süüa hakkab saama umbes 1½ tundi pärast väljakuulutatud kellaaega, millega meenuvad need sugulased, kelle sünnipäevale õigeks ajaks minnes olid kartulid alati veel keema panemata ja peremees lippas ringi alles maikasärgi väel. Tervitusjookide (vahuvein, mahl, õlu) lauad on lossi ees murul, söögilauad hoonetiibade vahel hoovi pool. Kaks pikka peolauda on telgi all, kolm ümmargust puude all ning kolm pikka peosaalis, kus on veel paar lauda kõrgemal poolkorrusel, mille all on köök ja kempsud, mille uksed avanevad otse peoruumi, et kõik näeksid, kes, millal ja kellega.

Kaasas on igasugu fotoasju (välklamp, välguhajuti, värvikaart, PL-CIR-filter), peale fotoka vihmakatete, mistõttu vahepeal tuleb selga panna kilekas ja hoida fotokat hõlma all.

Mul on kaasas isegi nahkhiireandur ning oletus, et tiikidega vana park meelitab neid massiliselt kohale, peab paika. Aga buss ei oota.

Buss sõidab linna meie postkontori juurest läbi. Et see on juba teine peatus (näe, seekord on leebe bussijuht!), aga esimene plaanitud peatus on alles jaama juures, võib juhtuda, et rohkem ta enne jaama peatuda ei taha (nagu kooliajal ekskursiooni- jne bussidega, mis tulid linna mööda Pärnu maanteed – Nõmmel elavad klassikaaslased olid nii palju peatusi nuianud, et vineerikombinaadi juures, kus tahtsin maha mina, bussijuhid tavaliselt enam ei peatunud), ning tuleme postkontori juures maha ning jalutame sealt korterini.

Kopin pildid mälukaartidelt kõvakettale ning impordin Lightroomi. Alles on 478 pilti (tegin mõne rohkem, aga mõni läks nii untsu, et kustutasin kohe) ning kavatsen neist säilitada u 100 ning näidata 80.

Päeva lõpetuseks väike õuduste galerii. Päikeseloojangu ajal teeb värvustemperatuur imehüppeid, aga laudadel olid valged laudlinad [paberist – kes küünarnuki valesse kohta toetas, see läbi läks], seega loodan selle järgi ajada värvid pärast paika. Homme alustan sortimist ja reedel vahest võib juba tugevasti vähenenud pilte hakata ka töötlema. Histogrammi parema serva järgi pildistades on kõik pildid alavalgustatud ja automaatse valgetasakaalu tõttu sinised ning teen nimelt vea, et vaatan pildid kohe õhtul läbi ja alustan X-nupu (reject) loomingulist vajutamist. Praegu paistab kõik kokku nagu hobuse paha unenägu.

T, 1645. päev: elukad, mida kõike sünnitab uinuv mõistus

Tõlkes on sõna „hõlp” („antakse sel moel hõlpu ja tuge”), mida mu silmad näevad elusas tekstis esimest korda. Nähtavasti on minu murdetaust teistsugune (põhja- ja keskmurre) kui selle kirjutanud tõlkijal või eelkõige selle läbi lasknud või (taevas hoidku) tõlkesse lisanud toimetajal. Tõlketehniliste iseärasuste tõttu näeme selles projektis tõlkefirma nime ja üllatus-üllatus, see on just seesama, kes pommitab lugejaid unarsõnadega nagu „iseäranis” ja „eeskätt” tunduvalt suuremas sageduses kui neid on kombeks kasutada neutraalses oskuskeeles (f → 0). Brr, hirmus on stiilitundetu toimetaja, kes ei mõista, et see, mis on „ilus” (NB! jutumärgid), ei pruugi olla asjalik.

Vahest peaks tegema makro, mis taolised liiga sagedad „ilusad sõnad” tekstist välja roogib, nagu eelmises töökohas oli mul sagedate õigekirjavigade parandamise makro. Klõps ja mureta.

Sõnade loomuliku sageduse vastu eksmise näitena veel see, kuidas ükspäev nägin mingi kirjelduse 5 järjestikuses lauses 5 korda sõna „asetseb”. No see sõna küll igasse lausesse ei käi.

E, 1644. päev: esmaspäev

Saan teada, et järgmise nädala hotellibroneeringuid tühistada ei saa. Mis teha.
Mõistagi viitab eilne pealkiri inglise eufemismile. Uurige järele ja kujutage ette, kui võimsa tolerantsikuvandi andis Eesti sellega maailmale – koolilaste eri, kümned tuhanded kõnnivad läbi linna, rahvariietes, lauldes ja tantsides, linn ja maa piduehtes, rõõm mitu nädalat üle maa ja vee, pealtvaatajaid ja kaasaelajaid kohapeal, teleri ja arvuti ääres sadu tuhandeid.

P, 1643. päev: song and dance

Logistika- ja sidepõhjustel pikutan terve päeva ja loen raamatut. Eesti lugejatele suurema õuduse tekitamiseks ütlen veel korra: ma ei vaadanud laulupidu. Meil on selline internetiühendus, et seda saab kasutada korraga ainult üks inimene ja üldiselt nii, et eriti raskelt ei hinga sinnapoole. Nähtavasti elatakse siinkandis veel teadmises, et inimene vajab internetiühendust üksnes paarirealiste meilide saatmiseks. Põhjus, kuhu kadus wifi, on nüüd ka teada. Wifit lihtsalt enam ei ole, nagu näitab telefoni wifi-rakendus. Nüüd on meil wifita wifiruuter, mille tagant tulevad läpakaisse võrgukaablid, mis aga paremini töötavad nii, et on korraga ainult ühe arvuti küljes. E läpakas ilmutab riknemise tundemärke ja võrgukaabel annab ühendust ainult siis, kui selle all on kustukumm ja mitte mingil juhul kaablit ei puutu.

Päeval käime ka metsas ja Šp. saab hakkama kangelasteoga, käies metsani ja suure tiiru metsas ära jala ning alles äratulekuks tuleb ta (koos mullaga) kotti. Metsas on alati tore ja näen (ning rajalt eemale tõstes pisut käpin, kuni märkan tema hiiglaslikke lõugu) põrnikat, mida välimääraja nimetab hiljem põderpõrniklaseks Dorcus parallelipipedus (eesti nimetus puudub).

Raamat on reedel alustatud Magnificient Desolation, mis tutvustuse järgi heidab sügavama pilgu Buzz Aldrini kliinilisele depressioonile ja alkoholismile ning viimasest paranemisele. Kõrgesti pärjatud dokumentaalis In the Shadow of the Moon (2006) teatab Aldrin, et Kuu-lend ise ei olnud midagi selle kõrval, mis juhtus nendega pärast (kui neid pärast mööda maailma ringi veeti ja nagu imeloomi näidati). Hankides arvasin, et see on Buzz Aldrini esimene raamat, aga võta näpust, juba seitsmes! Seda ma imestan, et astronaudikarjääri kulminatsioon jõuab kätte juba lk 20 (sellega raamat algabki); juba lk 56, kui Apollo 11 meeskond on Kuu-lennu järel karantiinis, joob Aldrin ära karantiiniarsti viski; ja veel enne poole raamatu kättejõudmist, lk 152, jõuab minategelane AA koosolekule ja ütleb tähtsa lause Hi, my name is Buzz and I am an alcoholic.

Mäletan ähmaselt, nagu kunagi mingi veneaegne kirjatükk väitis, nagu Aldrini hüüdnimi [ja alates 1979 ametlik eesnimi] Buzz tulnuvat sõnast booze, aga selle oletuse põhjus võib olla lihtne segiminek ja sarnane kirjapilt kirillitsas. Nimi Buzz olevat tal lapsest saati, kui noorem õde polevat osanud öelda brother ja ütles buzzer. No ja mis eesnimi võiks olla veel sobivam lendurile ja astronaudile!

1980. aastatel ringelnud mingi 1977. a peetud uhvoloengu materjal väitis, et Aldrini joomalembus tuli sellest, et ta näinud Kuul uhvosid, et pärast muudkui istus, vaatas kuud ja jõi. M-km, need „uhvod” olid kanderaketi viimase astme paneelid, mis lendasid päris hulk aega kosmoselaeva järel nähtaval kaugusel, depressioon ja alkoholism oli tal pärilik ning pealegi istus ta juues või depressioonis toas ja vaatas telekast päevade kaupa uudiskanaleid.

Nii et kõigest huvitavusest hoolimata on enamik raamatust selline naisteajakirjade stiilis kirjeldus, mida võiks kokku võtta kui „kord olin kangelane, siis hakkasin jooma ja käisin depressiooniravil, aga siis leidsin elu armastuse ja elasin happily thereafter”. Viimasest (st Aldrini kolmandast abielust) jutustab raamatust pool. Raamat on kirjutatud 2009, mil viimase foto allkiri suisa lubab, et minategelane loodab oma eluõnnega elada koos veel teised 20 aastat, aga inimkonna tarkuse varasalv Wikipedia teab, et 20 aastast sai rohkem nagu 2 ja õnn lõppes siiski, vähem kui kuu aega tagasi. Nii et, neiud ärevil, huvitav poissmees jälle saadaval.

L, 1642. päev: välgulinnas vol. III ehk igas riigis oma heakord

Kunagi katedraali küljes nähtud rabapistriku ja vitraažide pärast vean kaasa kolaka 120–400 mm teleobjektiivi.

Vitraažide pildistamisel selgub mitu asja:

• Käsirežiimil eksponomeetri täppmõõtmise järgi seatud säritus on väga täpne, aga 120 mm (192 mm efl) on ikka väga pikk fookuskaugus ja selliseid vitraaže / nii palju liikumisruumi suurt ei ole, mida sellega sihtida.
• Suurema fookuskaugusega läheb sellel objektiivil ava veel väiksemaks, proovida ei ole mõtetki.
• 120 mm asendis oleks ideaalne vähim säriaeg 1/200 s, stabilisaator peaks aitama pikemate korral, aga 1/30, 1/50 ja 1/60 s on kõik värisenud. 1/50 s on 4 korda pikem kui 1/200 s, st selle objektiivi stabilisaator ei ole hästi isegi 2 EV ulatusega. Põhiobjektiivi stabilisaator suudab tootja väitel 3 EV (st 1/200 s asemel 1/25 s) ja uutel objektiividel suisa 4 EV (1/200 s asemel 1/13 s).

Pärastpoole mitmeid pilte normaalobjektiiviga. Saan aru, et fotohuvilised ei mõista, miks pärast 17–55 mm suumi hankimist lebab 18–200 mm supersuum juba poolteist aastat puutumata sahtlipõhjas, aga kui te näeksite kahe objektiivi pildikvaliteedi vahet, siis enam ei imestaks. See on sihuke, et ega puuduvast 56–200 mm-st ma puudust ei tunne.

Mõningaida muida piltisida:

Siis toomkiriku platsi ääres sööming. Tuul on jahe, aga õues ei ole sama melu kui sees. Esimesed 40 minutit istume kelnerit oodates. Söök tuuakse ruttu, arve kah ning isegi arve järele tullakse kohe, nii et lõuna kestab ainult 1 h 10 min. Kole mõelda, kui palju tööaega kaotab terve Prantsusmaa, kui igaüks lõunatab kaks tundi, sest kiiremini lihtsalt ei jõua.

Ka kaupmees taob rauda, nii kaua kui raud kuum on

Kommipoes ei saada aru mu hääldusest „bergamot”; kui karpi näitame, küsib müüja üle, kas „börgömöt”, nagu „Maleva” filmis Söörömöö möhöd.

E algatusel teeme kolmveerandtunnise tiiru minirongiga (et sellega jõuab kohtadesse, kuhu jala ei jõua). Pileti taga on silt, et rasedatele ei soovitata. Noo, põrutab nii, et sündimus oleks sellise riistapuuga väga suur. Ega istmelt tänavale kukkumast ka otseselt midagi ei takista; ukseava ees on sümboolne kett, aga selle kinnitus ei taluks minu massi. Tuleb leida isteasend, mis ei põrutaks ära ka selga, sest kuigi mul on kunagi alanud haiguslugu mõistatuslike sõnadega „tõstis 1. mail pesumasinat”, ei tahaks ma uut samasugust, mis algaks sõnadega „sõitis 2. juulil Prantsusmaa minirongiga”. Suure fotokaga ukseavast välja pildistamine võib mõjuda küll väga efektselt, aga häid pilte nõnda ei saa, isegi kui taevas sirab lai päike ja praegu on fotoka sensor tolmuta.

Siis vaatame üle vanalinna slummitaolise osa järel oleva Saksa värava, mis on ikka kasutusel suure pissuaarina, siis kiire rännak tagasi jaama.

Õhtul külastab aknaalust lehist suur-kirjurähn. Loojangu eel võtan välja binokli, et uurida, mida teevad oru vastasperve puud (kas nende otsas ööbib vareseid), aga näen hoopis, kuidas pisut kaugemal kõrgepingeliinil istub viis metstuvi, roosad pugud loojangu poole kummis, kes vahetavad ühtelugu istekohti ja moodustavad mitmesuguseid 2-, 3- ja 4-tuvilisi rühmi. Võib-olla juhtun pealt nägema matemaatikahuviliste tuvide kombinatoorikaringi koosolekut.

R, 1641. päev: teooria ja praktika

Teooria on need kuldsed sõnad, mida kirjutab üks tähtis dokument:

Muude riikide puhul ei tohi endist riigikoodi kasutada. Saksamaal võib vana riigikoodi esinemine tuua kaasa masinaga sorteeritava saadetise hilinemise.  

Järgmine lause viitab jaole 9.1.5, kus selgelt kirjas nõnda:

Ärge kunagi kasutage riigikoodi (D- või DE-) postiindeksi ees. See võib kaasa tuua masinaga sorteeritava saadetise hilinemise.

Kasutasin neid teadmisi praktikas ja jätsin rongipileteid DB-sse tagasi saates (vbl. maksavad nad mingi raha tagasi, aga kaotada niikuinii midagi ei ole) sihilikult ära aadressi eest tähe „D-”, mis oli tagasisaatmisaadressiga andmevormil (pdf), printides asjaomasele reale lihtsalt „22205 Hamburg”. Ning arvake, mida teeb postkontoris postiametnik? — Maalib pastakaga sildi ette just sellesama „puuduva” D-tähe!

Postkontorist saan ka paki, milles on kolm raamatut (Buzz Aldrini mälestused Magnificient Desolation, Neil Armstrongi elulugu First Man, Bernd Henirichi mälestused The Snoring Bird). Õhtul on postis veel üks (sakslaste Sõrve-lahingute mälestused Schicksalsinsel Ösel). Ei teagi kohe, kust otsast lugemist alustada.