T, 656. päev: vabad mehed ongi need kõige suuremad ketserid

Ikka veel ei ole õiget töörütmi kätte saanud.

Pärastlõunal prantsuse keel, kus illusioon, et prantsuse keelt siiski saab õppida, puruneb – nimelt tutvume rõveduse subjunktiiviga ja saame teada, et reeglipäratutes sõnades loogika puudub, õppige lehekülg subjunktiivivorme lihtsalt pähe.

Teise poole sisustab prantsuse keelt lobiseda suutva, aga oma sõnutsi kirjutada üldse mitte oskava maltalase ettekanne energeetikaprobleemidest. Vaheajal saame teada, et seda on 27 lk ja tal on sellest total headache ja et ta teeb lühida kokkuvõtte. See siiski ei takista tal seda ette lugemast tervelt 27 minutit. Arutelu kestab veel tunni. Igaüks peame midagi arvama. Mu sisimas on kaks arvamust (mida ma väljendada ei soovi): esiteks, et ma täna ei taha rääkida, ja teiseks, et ettekanne oli küll ülipõhjalik, aga ajakirjanduse teadusuudiste populistlikul viisil arutu. Ettekannet ja eriti järgnenud arutelu on insenerikõrvaga suhteliselt jälk kuulata, ent pärast aasta tagasi nurjunud katset kirjeldada pingbetooni ma pigem õpetama ei hakka. Kui aasta tagasi ei teadnud rühmakaaslased tala- ja rippsilla põhimõttelist vahet, siis tänavu ei tehta vahet tööl (MWh) ehk energiahulgal ja võimsusel (MW) ehk energiahulgal ajaühikus, samuti tehakse julgeid oletusi energiaallikate olemuse kohta, mida ma korrata ei suuda. Vee ringkäik on kah tundmatu.

Et ettekanne kestab koos aruteluga tugevasti kauem kui ettenähtud 5–10 minutit ja õpetaja kiirustab bussi peale, jääb pidamata Jüri Mõisa meenutava sloveenlase ettekanne, mida nägin teda bussis kordavat ja mille pealkiri meenutab 1938 ilmunud raamatus Inside Europe (e k „Nüüdse Euroopa juhid”, 1939) olnud nalja, mis oli umbes taoline: Inglane, prantslane, sakslane, venelane ja poolakas otsustavad kirjutada raamatu elevandist. Inglane läheb Aafrikasse safarile ja kirjutab seejärel raamatu „Kuidas ma lasksin oma esimese elevandi”. Prantslane läheb loomaaeda ja kirjutab pärast kerglase raamatukese „Elevandi armuelu”. Sakslane sulgub pooleks aastaks kabinetti ja tulemuseks on kuueköiteline oopus „Sissejuhatus monograafiale elevandi kohta”. Venelane võtab viinapudeli, ronib pööningule ja kui ta sealt kunagi kainena alla tuleb, on tal kaasas filosoofiatraktaadi „Kas elevandid on olemas?” käsikiri. – Aga poolakas kirjutab päevapoliitilise raamatu „Elevant ja Poola koridor”. No vot, sloveeni ettekande pealkiri ongi Slovénes et les sports extrêmes.

Seejärel Kirikmäe prismasse, leheputkast fotoajakiri, bussiga korterisse.

Uue fotoka otsingud hakkavad jõudma sinnamaale, et ööl vastu tänast kirjutasin ühte silmapiiril olevasse reaalsesse fotopoodi (mitte veebipoodi) ja tellisin ära. Täna saan siis rõõmustava vastuse, et fotokakere ootab.

„Viimse reliikvia” plaat nõustub seekord mängima ka lisasid. Olen ülimalt meelitatud, et nimi, mille ma panin kunagi ühes ülevaates õiget teadmata ühele kõrvaltegelasele, on tal küljes seniajani.