Hommikul valge lumi maas, olen kui uimane kärbes. Olen puhkuse ajal selga venitanud (ilmselt reedel koera tõstes), aga valu olekust on aimata, et see läheb varsti üle.
Päeva sõna: saksa Schweißbeilen on saanud gaasjootetõlvikute asemel „keevitajakirvesteks”.
Lift läheb pisut rikki (tahab ülemiselt korruselt sõita pööningule, siis jääb 10 cm lävest allapoole pidama ja teeb ukse paokile, mille peale kiiresti väljun ja teatan, kuhu vaja). Tulemusena käin kogu päeva igaks juhuks jala.
Meenutan hea sõnaga prof Siirdet ja tema logisevaid proteese („thääkige mulle athorthioonitht”), näiteks seda, kuidas meie eksamil jäi Siirde rühmaõe AO vastates äkki magama ja AO arvas, et Siirde suri ära (Siirde oli tollal 72 a vana ja pealtnäha halvemas tervislikus seisukorras kui tegelikult). Umbes paar minutit AO vaagis, kas alustada elustamist või minna abi järele, siis Siirde virgus ja küsis nõudlikult: „Mikth The vait jäite? Thääkige edathi!”
Hommikul minnes kohtasin prügivedajaid, mis tähendab, et õhtuks on kastid tühjad ja saan lõpuks ära visata prügi, mis puhkusele minekul kasti ei mahtunud.
Õhtul superstaari pühapäevane saade ja siis alustan põhjalikku tutvumist „Viimse reliikvia” DVD-ga. Ma ei ole „Viimset reliikviat” vähemalt viis aastat hoolega vaadanudki.
Taban end mõttelt: milline olnuks „Viimse reliikvia” ilma Lennart Mere toimetuseta? „Viimse reliikvia” uurimustest (aja vältel arvukad ajalehekirjutised ja TV proseminaritöö) järeldub, et Valtoni algne „Marienthali klooster” olnuks tüüpilise Tallinnfilmi tootena surmigav ja just Meri käsi suunas loo abstraktse meelelahutusliku muinasjutu poole, mida esitatakse „leebelt naeratades” ja teades, et see on muinasjutt.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment