R, 666. päev: are you embarrassed easily?

Hommikul pisut varem tööle, käin enne tööd raudteejaamas ja postkontoris ning saabun ka tööle tavalisest varem (tähtaeg painab).

Reisifirmast saan teada, et mu reisiga on kõik korras ja nemad ka ei tea, miks mulle kinnituskirja ei saadetud. Saan teada, et buss läheb mu postkontori juurest kell 5.05 (ja seda kellaaega korratakse ka üle, et ikka viis minutit viis läbi hommikul).

Lõuna paiku tuleb kuskilt vikerviise: algul I'm dancing in the rain, siis see laul, millega Jeesus Kristus bussi alla jäi, laulduna justkui harrastuskoori poolt, sest see ühehäälne lauluühendus vajub nagu harrastuskoorid ikka. Ja siis see laul, mis sõnade järgi kuuldub olevat We Are the Champions.

Pisut enne seda, kui kavatsen lahkuda, ilmub uksele inglise kolleeg D ja suundub otsejoones minu juurde (olen toas üksi). Tal on käes kaks postkaarti ning räägib, et käinud Hispaanias puhkamas ja kohanud seal soome misjonäre, kes, kuulnud, et ka tema tööjuures on eestlasi, palunud anda tal edasi nende postkaarte, mille olla pildistanud suisa üks nendest endist suisa Eestis. Ühe peal on Jägala juga koos suplejatega joa juures (pilt ei ole iseenesest paha, aga trükk võiks olla parem), teine on mingi väheütlev lillepilt. Taga täidab koha, kuhu inimene võiks kirjutada saadetava tervituse, jumalasõna. Kaardi autoriks ongi märgitud soome nimi, kuigi mitte need estofiilidest soome usulevitajad, keda ma tean.

Tegevus on mu jaoks umbes sama kohatu kui see, et, ütleme, kohtas puhkusel kaugel maal tubakatööstureid, kes saadavad paki „Tallinnat”, et ta vanaisa tõmbas seda, vii mälestuseks. Aga mõtlen, et seda seletama hakates juhtuks ju inglise inimese jaoks kõige hirmsam asi, being embarrassed – There's nothing to be ashamed about being embarrassed. It's all about growing up and being British. (Monty Python) –, ja ma võtan kaardid tänades vastu ning kui D on ümber nurga keeranud, pistan nad ühe sõnaraamatu vahele, kuhu ma nad kavatsen ka jätta.

Pisut enne poolt viit ära. Olen JFK avenüül kell 16.28 ja võin täheldada huvitavat nähtust, kuidas ummik tekib mõne minutiga. Kell 16.28 on kõik rahulik, JFK avenüü on tühi. Aga kui buss tuleb ja kümnekonna minuti pärast jõuab üle silla, on silla teises otsas juba ummik. See tiheneb iga minutiga, nii et Vabaduse puiesteel kõnnin kaks peatusevahet jaamani kiiremini kui buss.

Olen 17.15 rongil (hea, et ostsin hommikul pileti ära, siis oli kassades neli kassiiri ja kaks reisijat, praegu näib olevat umbes viiskümmend reisijat). See on kohal 18.10, mil on tagasisõiduni aega 41 minutit. Jaama elektroonikakaubamajas on just see uus fotokott olemas, mida ma tahan, ning jõuan väga ilusti – aga ei jõua rong, mis jääb üle veerand tunni hiljaks. See tähendab, et ka täna jääb toidupoes käimata.