Sularahatagavara [sellest sõnast veel ilusam oleks nt salarahatagavaramajakakakand] nappuse tõttu pean enne sööklat läbi käima pangaautomaadist, mida (enda panga oma) tean Kirikmäel olevat ainult imeliku sööklaga majas. Satun sinna pisut hilja, sööklasse minejaid on vähevõitu, turvamees suhtub minusse suure umbusuga (kuigi näitan kaarti – võib-olla on ta uus ja et meie inimesed seal majas sööklas ei käi, siis ta lihtsalt ei tea) ja küsib, kuhu ma lähen. Et ma midagi ei vasta (sest ma üritan aru saada, mida ta küsis), pakub, kas panka. Vastan, et oui, oui, ja käin automaadi juures ära. Minuti pärast naastes piidleb sama turvamees mind ikka veel äärmiselt kahtlustavalt, et mine või näita, et võtsin seinast raha. Kokkuvõttes jään sedasi lõunast ilma, sest tavalisse sööklasse matkata ma enam ei jõuaks.
Õhtul kiirkäik mälukaarti ostmas. Rongide vahe on 18 minutit. Poest mälukaart ja veidi näpin mõtlikult fotokotte, aga siis leian, et mis ma ikka jokutan (niikuinii ma ei tea, kui suurt mul on vaja), võin ju osta ainult mälukaardi. Kassas on pinevaid hetki, sest aega on 6 minutit, aga ees on 4 inimest (iga inimese peale minut ja siis 2 minutit rongini, mõtlen), aga paraku on käsil järjekordne kliendiuuring ja kassiir küsib ostjatelt nende elukoha postisihtnumbrit. Minu suureks õnneks meenub eesolevale paarile, et neil on veel midagi vaja, ning lahkuvad sabast; teisalt koperdab ees vanatudi, kes on ostnud pataka DVDsid, ja aeg, mil ta värisevi käsi raha otsib, on ilmatu pikk. Kui ta lahkub, on rongini poolteist minutit. Suureks õnneks on see rong mitte siitsamast lahkuv kahevagunine susla, vaid läbisõitev Põhjamere äärest tulema hakanud kaugrong, mis liini eelviimasesse suuremasse peatusesse jääb tavaliselt pisut hiljaks. Seekord ainult kaks minutit, aga siiski, saan hinge tõmmata ja automaadist kehakinnitust osta.
Tagasi enne seitset, käin Kõrgmetsa maksimarketis.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment