P, 675. päev: mõtleb, et ta üksi on

Käin hommikul Maaselja ääres vanadesse kruusa­aukudesse 1998. a rajatud looduskaitsealal, kus kirjade järgi pidavat olema seniolematu veeloomastik, eriti linnustik. No jaa... olen oma elust veetnud neli aastat suure mere­roostiku veeres ja tean, milline linnuküllus seal valitseb, rände ajal ka linnuvaatleja­küllus. Kruusaauk ja madal merelaht on kahjuks kaks eri asja: linnud tahavad roostikku, aga roog kasvab ainult madalas vees.

Kaitseala piirilt esimese kruusaaugu poole kõndides kuulen ööbikut (lääneööbik, see tõeline nightingale ja Nachtigall – Eesti ööbik on thrush nightingale ja Sprosser), näen võsa taga pesitsevat luigepaari (silm ei seleta liiki, küllap kühmnokk). Esimesest umbes poole hektari suurusest kruusaaugust kostab aeg-ajalt sulpsatusi ja näen veel levivaid ringe, kuid nende tekitajat ei näe.

Järgmises sama suures augus on üks lauk ehk vesikana. Kolmandas, veerand hektari suuruses veesilmas on üks konn. Neljandas on kolm nähtamatut konna. Siis keerab rada laudteele üle pisikese tiigi, millest möödudes kargab vette kolm konna. Kükitan hulk aega vaikselt, oodates, millal nad mättale tagasi soojendama ronivad (konn ei näe liikumatuid esemeid), aga minu ootust rikuvad kaks paari, kellel on keelust hoolimata kaasas koerad, ja siis neli raske sammuga tervisejooksjat. Mul on jalas matkasaapad, nendega on laudteel hääletu kõndimine omajagu kunsttükk. Umbes kümne minuti pärast loobun ja astun edasi, kohates vastu tulevat hääletul kõnnil binokliga loodushuvilist. Vahetame tunnustava pilgu.

Siis jätkub laudtee roostiku ja kahe pisut suurema servast roostunud kruusaaugu vahel, milles kummaski on kaks lauku. Roostikus on konni, kes paraku mu lähenedes samuti mättalt vette kargavad. Ühte passin jälle hulk aega, jälgides selges vees aktiivset puruvanakeste ja vesijooksikute elu. Õnneks ei möödu minust sel ajal muid inimesi, sest kus selle piinlikkuse ots, et normaalne inimene põlvitab laudteel, fotokas käes, ja vahib lompi.

Vastu tuleb paariminutise vahega kaks piltnikku, ühel käes lahtine statiiv, aga olemus jätab algaja looduspiltniku mulje (eks ta ole lugenud, et looduspiltnikul peab olema statiiv, ja kus sa siinmaal ikka märgalale lähed kui vanadesse kruusaaukudesse); teisel on statiiv kokku klapitud, rihmapidi õlal mingi tõsisema toruga fotokas ja sangapidi näpus Sigma 200–500 mm f/2,8 EX DG „roheline ämber” (15,7 kg).

Siis keerab teerada pisut suuremale teele, mis läbistab ruutkilomeetrise kaitseala keskelt. Selle ääres on – heheh – kivirullijatele ja muudele rannalindudele tehtud paarikümne aari suurune klibuväli (mis on lindudest täiesti tühi) ning pisut eemal, suure mitmehektarise veekogu madala serva kohal paras vaatlusmajake. Selle ees kisavad konnad (keda näha ei ole, aga kuulda on see-eest tublisti).



Majake on seintega, jahe, aknaavade all pingid ja küünarnukkide toetamiseks aknalauad, seintel neljakeelsete nimetustega linnupildid. Sealt siis paistab üks tuttpütipaar, umbes neli või viis peret lauku (poegadega), tuttvart, paar sinikaelparti. Tuttpütid askeldavad majale meeldivalt lähedal, üritan saada pilti, kuidas tuttpütt pinnale tuleb, kala nokas, aga kui ma oma 40 pilti olen ära võtnud, saan aru, et ega ta ju pruugi samas kohas pinnale vulpsata, kuhu mina sihin.

Seejärel tagasi bussi peale (oli valida, kas olen püha­päevase bussi­graafiku tõttu kohal kaks tundi või neli, aga pigem lahkuda varem ja meeldivate elamustega kui hiljem ja tüdinuna). Lähen tagasi sama teed kui tulingi ning tundub, et lähenevaks keskpäevaks on laudtee peesitavaid konni täis, sest iga kord, kui mõne nurga tagant välja keeran, kostab eestpoolt sulpsatusi ning mõnikord isegi näen põgenevaid konni. Seekord on neil tagasi­ronimisega kiire ja nõnda jäävad paar ka pildile.

Ühes väiksemas augus on vees oksa peal mingi kobakas, mida binokkel seletab kilpkonnaks. (Euroopa loodusloo sari rääkis, et keskajal kütiti sookilpkonn Kesk-Euroopast olematuks, sest katoliiklased sõid sajal päeval aastas ainult kala, aga kaladeks kõlbasid kõik veeloomad, sh kilpkonnad ja saarmad. „Eesti loo” sarja keskaegse söögi saates räägiti, et hea rasvane paastutoit oli ka koprasaba, mis soomustega nagu kala.)

Päeval tudi ja õhtul rulluisk, tee on täies ulatuses kuiv, kokku 10,2 km. Ma ei ole ammu sõitnud, õige tunnetus ja uisulippamine hakkab tulema alles 8 km järel, kui olen veski poolt tagasi tulles puhastusjaama ehituse pudelikaelast õnnelikult läbi (see on nii kitsas, et liikuma pääseb ainult üks inimene; kui tuleb vastu jalgrattur, pole viga, aga kui vastu tuleb rulluisutaja, on keeruline).