Ma olen täna väga kuri, sest olen päeva jooksul ümber kirjutanud (st lause-lauselt kontrollinud ja enamikus ka uuesti tõlkinud) 30 lk väga halba tõlget.
Kell 8.50 meenub, et kell 9.00 on teises majas töötajate koosolek, kuhu ma mingil juhul alguseks kohale ei jõua. Teisalt on nii palju tööd, et ei raatsi tervet hommikupoolikut sellele kulutada (koosolek kestab 3½ tundi). Teemaks on uus edutamisviis ehk arenguvestlus ja sellele eelneva enesehinnangu dokumendi sisseseadmine. Näib, et selle bürokraatia üle ei ole hea meel kellelgi.
Ka täna jätkub kuuldekauguses olevate õigeusu kellade paugutamine.
Pusimine jubetõlkega jätkub.
Lõunalt tulles näen, et JFK avenüü teetammi tugimüüri ladumisel lühendab ehitusmees liivakivitükki nõnda, et on asetanud kivi eendi peale ja kopsib haamriga üleulatuvat osa. See murdub ja muidugi kukub talle jala peale. – Üheksa korda mõõda, üks kord kopsi, arvaks vanarahvas.
Pärastlõunal helistab kolleeg ja pakub, et külmikus on eesti kartulisalatist veel minu osa järel (mina: „Kolm päeva vana kartulisalatit ma ei söö.” — „Täna peaks veel kõlbama.”) ja kui keegi muu soovib, siis palun, lasku hea maitsta, mina sellele ei pretendeeri.
Aga siis algab kosutav nädalavahetus ja juba õhtul juhatab selle sisse hulk Allo Allo! V hooaja jagusid.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment