Täna saabuvad balti peo jaoks ka läti mõistatused. Üks on selline: sinine järv, võikauss keskel? Jutustan lätlastele seepeale loo, mida alles eile kuulsin sarja „Eesti lugu” keskaegsete pidude saadetest. Et saatekülalised ajaloolane Anu Mänd ja arheoloog Ain Mäesalu jõuavad üheskoos järelduseni, et keskajal joodi põhiliselt puupeekritest, sest nende killud olid ohutud – jootudel läks ikka palju peekreid katki, klaasikild lõikas kätte –, aga siis nendib arheoloog, et aga puupeekrite kilde on leitud väga vähe, enamasti on leitud puukausside kilde. Väljapakutud seletus on selline, et puukaussidega osteti turult võid ja kui või oli otsas, siis visati kauss ära. Esiteks oli see võist nii läbi imbunud, et seda puhastada ei saanud; teiseks sisseimbunud või oli rääsunud ja haises; kolmandaks levis tulle visatuna see hais ka ruumi, seega visati tühi võikauss hilisemate arheoloogide rõõmuks ära. Seevastu joogipeekri killud ei levitanud haisu ning neid sai ära põletada.
* * *
Täna koosolekut ei ole, on hoopis koolitus, mis kestab ligi kolm tundi ja kus räägitakse teatud õigusakti tõlkimisest, mida meil praktiliselt ette ei tule. Aga hea teada igatahes.
Õhtul lähen reisifirmasse küsima, et kus on minu reisikinnitus, mida ma olen oodanud üle kuu aja. Et tore, et laupäeval on kavas tore bussireis mudeliehitajate laulupeole, aga ma tahaksin ka teada, kustkohast ja mis kell mind peale võetakse.
Kirikmäe prisma juures reisifirmas olen kohal veerand kaheksa. Viiest töötajast on kohal kaks, minu ees kliente samuti kaks. Seisan pool tundi sabas, vaadates seinal voogavat videot mingi lõunamaise hotelli võludest kokku seitse korda. Poodi ei jõuagi. Midagi teada kah ei saa, sest kui ükskord ometi saksa proua ja tema lapsukesed klienditeenindaja vabastavad, öeldakse mulle, et tema ei tea midagi, kesksüsteem lõpetas tegevuse kell kuus, helistage homme ise kõnekeskusesse. No jah. Seda ma just kartsingi, et pean kuhugi helistama, sest enda selgeks tegemine on siinmaal väga raske, eriti kui juhtub olema mitte-eestlase jaoks sama hääldumatu nimi kui minul.
See saksa proua, kes oli sabas minu ees, luges kõikvõimailkke reisikatalooge ja võttis neid paraja pataka kaasagi, kinnitades, et ega ta ise reisile tahagi minna, vaid tema lapsed nõuavad. Usume-usume jah. Teised kliendid olid ilmselt tooli külge sula liimiga kinni liimitud nagu Salomon Wesipruul, sest nad istusid seal enne minu tulekut ja minust nad sinna ka jäid. Võib-olla ootasid nad pimeda tulekut, et saaksid end Wesipruuli ja sabaga mehe kombel kitsikusest vabastada.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment