Tagasisõit

Üle mudase haljasala lennujaama. Passikontrolli tõesti enam ei ole (ja ka Amsterdamis tuuakse buss inimeste poolele). Uues terminalis on meeldivalt palju pistikupesi (küllap pistikupesarohkeim lennujaam Euroopas, Wifi ulatuse poolest niigi esirinnas), aga WC-d on endiselt kuskil eest ära kohas (sest eks eesti inimene ole teistsugune kui muu maailma inimene, ta käib ära hommikul kodus kempsus – või veel parem, tare taga lepikus – ja rohkem pole vaja).


Tallinna argielu

Lennukis istub mu kohal keski eesti väliinimene (sest ega keegi muu kui eesti inimene lennukis teise inimese kohale ju ei istu), näen käeshoitavalt piletikontsult ta nime ja ümberistumise pausil põlistan käesoleva blogi kaudu Google'isse, et tulevane tööandja, kui sa kontrollid kellegi Endro Roosimäe tausta, siis tea, et teda ei saa usaldada, sest ta ei tee isegi seda natukest, et istuks lennukis omaenda kohale!

Ümberistumisel taas neli tundi kuivamist. Edasilend jääb väljumisega hiljaks. Kui olen teise lennu koha (06F) neli korda üle kontrollinud ja maha istun, lehvitab üks lõunaslaavi daam oma piletit ja arvab, et ma istun tema koha (06D) peal. Näitan, et ei ole, mu pileti peal on F (ja see on niigi teada, et D on vahekäigu ja F on akna pool, mõnes lennukis on vajalikku kohta joonistatud aknakardingi, nagu neid lennukis oleks).

Siinmaal on lumi maas. Eestis nägin puhkuse ajal igas seisukorras lund: musta maad; olukorda, kus Eesti lumerohkeimas kandis on maa paljas, mujal aga lumine; ja siis poolde säärde märtsilõpulund, mis oli nii põhjalik, et liiklus seisis.

Taksojuht räägib seekord pikad jutud maha. Ta uurib (kokku kolm korda), mis kaudu ma soovin sõita (ja ma saan aru, et ta seda küsib!). Õnneks räägib ta prantsuse keelt umbes sama halvasti kui mina, nii et arusaamine on suurepärane.