Hommikul akna taga lehise otsas sabatihaste paar. Tööl akna taga metsas laulab keski hea lauluanniga lind.
Pärastlõunal viktoriini ja nn piletite esitlemine.
Õhtul on vaja homseks puhastada kaks karpi kilusid. Mõtlen hoolikalt, mis järjekorras asju teha: vaja on kiirkorras kommenteerida juhendatava magistritöö viimaseid parandusi ja teha prantsuse keelt, aga kilud on kord juba sellise lõhnaga, et pärast nende käppimist jääb käepuudutus hulgaks ajaks lõhnama. Tore on, kui inimesed ei tea, kuidas kilusid tehakse ja kuidas saksa keeli nimetatakse kiluvedelikku. (Ma pean nimelt kiluvedeliku kokku nõrutama ja munavõi jaoks annetama.)
Kilupuhastamine toimub öösel köögis, kus olemist ma pimedal ajal üldiselt väldin, sest selle aken on käigurõdu poole ja joodiknaabril on komme tulla imelikel kellaaegadel joogipoolist otsima. Kuigi, jah, kilurapetega kaunistatud käed peletaksid vist temagi eemale. Igavuse peletamiseks kuulan juurde „Eesti loo” sarja lugusid, kus Ain Mäesalu räägib heitemasinatest (oletades, et Vesse võidi üles puua blide külge, kirjeldades, kuidas see täpselt võis käia, mis kirjeldusest ma lugejat samuti säästan) ja Fred Puss eestlaste perekonnaloost, mis pealkirjast hoolimata õnneks ei ole ülikaugelt sugulase Aadu Musta raamatu ümberjutustus. Lustikummutil on see hea asi, et lood lähevad järjest, ei määri ära.
* * *
Nagu kolleeg S oma blogis kirjutab, on siinmaa pealinnas rajatud jalgrattalaenutus, mille põhimõte sarnaneb sellele, kuidas õp Leola kirjeldas IV klassis meile tulevast kommunismi: võtad ja sõidad, kuhu vaja, siis jätad sinna, siis tuleb järgmine ja sõidab sinna, kuhu temal vaja. Kommunismist erineb vaid selle poolest, et peab ostma abonemendi ja ka siis saab ainult esimese pool tundi tasuta sõita, edasi peab maksma (nagu olen aru saanud). Kiiver ja kindlustus peab omal olema. Ning kui te tahate teada, mida mina asjast arvan, siis ausalt öeldes on mul raske suhtuda tõsiselt üritusesse, mille nimeks on pandud Vello.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment