Üles viiest, uksest välja 5.38, jaamas 6.07. Muidu läinuks 5.59 ka buss, mis olnuks jaamas 6.07, aga et rong läheb 6.20 ja bussid üldiselt hilinevad, siis riski vältimiseks lähen jala. Jaamas on sabas just nii palju inimesi ja nii vähe töötajaid, et taas on harilik põnevusemoment, kas ikka jõuan, aga õnneks saabub kolmaski kassiir ja jõuan ilusti. Rong on väga tühi, aga et väljub tavalise põhjasuuna asemel hoopis lõunasse, istuvad kõik seljaga sõidusuunas.
Uhke hommikuudu, kolmveerand üheksa paiku nagu piimasupp:
Jaamas rongist maha astudes leian, et ilm on läinud selgeks ja tõotab tulla ilus päikseline päev. Muuseumi masinahallis tulvab laest suurepärast päikesevalget valgust, nii jäädvustan mullusel käigul tegemata jäänud üldvaateid ja võtan mõningaid asju paremas valguses üle (eelmine kord oli pilvevalge valgus).
Alguses kolan põhjalikult läbi ka sissekäiguhoone ülemised korrused, mis eelmine kord lihtsalt vahele jäid, sest ma ei märganud trepikoda. Seal on rohkesti väiksemat kola, kõik piinliku täpsusega süsteemselt esitatud, näiteks püstolkuulipilduja areng, automaadi areng (ja neil tehakse vahet, kuigi tavaliselt ei tehta), kuulipilduja areng hoopis teisel korrusel. Kiivrite areng on napp, aga ülevaatlik ning nurgas sellise kurioosumiga nagu Hiina ehitusväelase kiiver, mis on punutud vitstest ja mille tugevaim koht näib olevat otsaesisel punane nõiamärk. 
Masinate halli on ilmunud uus eksponaat, soomus-Touareg.Muuseumist väljudes näen, et ilm ongi selge ja soe, ning parafraasides kunagist reklaami – kus vana indiaanlane läks mäe otsa surema, aga leinava poja taskust välja kukkunud Marsi närides tuli vanale eluisu tagasi ja itsitades käskis ta pojal end juhatada Õitsva Lillekese juurde – on täna uue fotoka ostmiseks ilus päev. Muidugi mõista meenub eelmine kord, see oli aastal 1991, mil muidu liikusin ringi jalgrattaga, aga fotopoodi kõndisin jala, sest see umbes 0,1% tõenäosus, et ma poest tulles kukun, oli liiga suur.
Poe asukoha luurasin enne muuseumisse minekut hommikul järele, käisin kaubanduskeskusest läbi ja otsisin üles, et pärast hea tulla ega pea aega viitma. Müüja nimetab karbi sisu esitledes keret der Herzstück des alles. Arvet vormistades küsib, kas ma olen Koblenzis puhkusel või mis iganes (tellimislehel oli aadress ja sellelt nähtub, et ma elan kõrvalriigis). Imelik küsimus, kui esiteks on laupäev, teiseks on kahe tegevuspaiga vahet ainult kolm tundi rongisõitu ning kolmandaks fotoka 20% hinnavahe.
Ja nõnda siis juhtubki, et ostan uue fotoka nii, et ei ole seda varem kordagi käes hoidnud. Karp on kere + objektiivi komplekti oma, aga seal on ainult kere, sest komplekti objektiivi ma ei taha (ja kõnealuses poes on see ka liiga kallis, aga kere hind oli täitsa meeldiv).
Jaamapuhvetist kotletivõileib. Müüja tajub teatud raskusi mu suulises saksa keeles ning nagu Saksamaal ja ka mujal tavaline, lülitub seepeale inglise keelele. Huvitav, et seda ei juhtu mitte kunagi prantslastega ega nende rahvastega, kes tahavad olla prantslased.
Tagasi olen nii vara, et jõuan ka täna käia Kõrgmetsa maksimarketis.
Aku laadimise ajal (umbes poolteist tundi) üritan kinnitada fotoka kahele ekraanile seal adhesiooni abil püsivat kaitsekilet. Kes arvab, et see on koduste meetoditega võimalik ilma õhumulle jätmata (kuigi saan hakkama erakordse saavutusega, et kummalegi ekraanile jääb kile alla ainult üks tilluke tolmukübe), see muidugi eksib. Kaasasolevast neljast eri keelsest kasutusjuhendist on arusaadavaim saksakeelne, aga olen suhteliselt äsja läbi lugenud ka ingliskeelse, nii et tean ilusti, mis seal on (et inglise keel on kuidagi kompaktsem kui saksa keel, ei kavatse ma fotoka keelt muuta kasutusjuhendi keeleks, sest saksa kasutusliideses on jube palju lühendeid, sest muidu ei mahu tekst ekraanile ära).
Siis saab aku laetud ja kellaaeg seadistatud ja mälukaart vormindatud ning aeg on teha ajalooline esimene pilt. Kinnitan külge uuema kahest muistsest objektiivist, mida kodust kaasa tõin, Sigma AF 24 mm f/2,8 (36 × 24 mm kaadri jaoks lainurkobjektiiv, ostetud 1993 nördimuse peale, et mul ei mahtunud suumi 35 mm asendis Kaali järv ühte kaadrisse; annab APS-C-sensoriga välja normaalobjektiivi pildinurga). Teen pildi, aga salvestamisel ilmub veateade, et kere ei suuda objektiiviga suhelda, puhastage objektiivi kontaktid ära. Puhastan ja teine katse. Sama. Seega panen külge teise, vanema kodust toodud objektiivi, vana fotoka (EOS 1000) komplektis olnud EF 35–80 mm f/4–5,6. On täitsa üllatav, et see (1989. aasta mudel!) töötab igati korralikult (vanal fotokal tekitas pärastpoole 35 mm asendis tõrkeid, st andis vale särituse), isegi suumi asendi ütleb kerele (2007. aasta mudel). Hämmastav kaugelenägelikkus aastakümnete tagustel konstruktoritel! Samuti see, et Canon pani juba 1981. aastal teravustamismootori objektiivi, mitte kere sisse ning seega võis juba 1987. aastal võtta kasutusele puhtelektroonilise side kere (EOS) ja objektiivi (EF) vahel (ainus mehaaniline side on objektiivi paigalhoidmine); samas teine hiid Nikon avastas ameerika, et teravustamismootor võiks olla objektiivis, alles palju hiljem ja nende praegu tootmises olevatel peegelkaameratel on sees teravustamismootor (ja objektiivipesas selle jõuvõtuvõll) veel kõigil peale kolme.
Kokkuvõttes kannab siis uue fotokaga tehtud esimene pilt järjenumbrit 3.
Praeguse üldise HDRI-huviga sobib hästi see, et uue fotokaga saab teha HDR-pildi jaoks vajalikud üle- ja alasäritusega lisavõtted ühe nupuvajutusega. Pärast kokkupanekut on tulemus selline:
Lugeja võib muidugi imestada, mis siin pildis siis nii tavatut on, aga here's the rub, nagu ütles Hamlet. Nii näeb pilti silm. Taevas on tegelikult palju heledam kui maastik ja fotokas näeb sama pilti nii (jälgige, mis on juhtunud taevaga):
Ja nagu habemega naljas – et homme on veel parem, homme lastakse basseini vesi ka sisse – järgmise nädala alguses tuleb nüüdisaegne objektiiv.
No comments:
Post a Comment