Plaanin teha täna pikema uisuretke. Pärast rongiplaanide uurimist leian, et pühapäevase sõiduplaani eripära tõttu jõuaksin alguspunkti nii hilja, et jääksin juba poolel teel pimeda peale, mistõttu otsustan teekonda lühendada ja korrata aasta tagasi sõidetud teekonda piki Maaselja kallast vastassuunas.
Bussi ja rongiga W-sse, kus olen viie paiku. Alustan ülesvoolu sõitmist (tõus on nii väike, et seda ei ole sõitmisel tunda, oletan), seekord on asfalt mudast puhas, puulehed on kuivad, aga ei saa kätte õiget tasakaalutunnetust. Vahest on seljakotis näiteks liiga palju vett kaasas.
Umbes kolme ja poole kilomeetri peal leian, et kui läbitud maa peal ei ole õiget tunnetust kätte saanud, siis ei saa ma seda ka järgmise kahekümne viie peal, ja kui senise maa peal olen komistanud kaks korda (olen tõukejalga tagasi tõstnud liiga madalalt, esimene ratas on puutund maha – no uisk kaalub ligi kaks kilo) ja peaaegu üle kandade käinud kah kaks korda, siis karta on, et eeloleval teel ma ka lõpuks kukun. Keeran pigem ringi ja sõidan W-sse tagasi, kus naudin jaamas längus päikesekiirtes toreda pooltunnikese. (Jaamas askeldab hakke, näiteks üks kukutab tammetõru kõrgelt perroonile ja urgitseb seda siis lahti – tuleb pilt.) Eks ma olin uisuretke jaoks valinud kellaaja pisut valesti, kui meenutada eelmise korra lõppu, siis seitsmest oli juba täitsa hämar, aga mul oleks täna läinud kaheksani.
Linnas näen, kuidas jaama peatusest sõidab minema buss, järgmiseni on aega ligi tund, mispeale lähen jala. Uisutada ei taha, hämar on.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment