Magan üpris kaua ja seejärel üritan installida reedel ostetud Bluetoothi-adapterit. Arvake, kas see õnnestub? Oleksin pidanud ka ise olema piisavalt tark, et varasematest Kirikmäe prismast pärit keerukamate esemete kogemuste najal sama arvata: taskutelefon, mis tarbis nii palju voolu, et hommikul laetud aku oli õhtuks tühi; duubelplaat, mis koosnes kahest samasugusest plaadist; lööktrell, mille kohvrist puudusid väiksemad jublakad; videomonteerimistarkvara, millel tuleb iga liigutuse järel töö igaks juhuks salvestada, kus ei tohi mingil juhul vajutada lõigu eelvaate nuppu ning mis ei ole kordagi suutnud pärast video valmimist tööle jääda; ning midagi oli veel, mis mul praegu meelde ei tule.
Arvuti küsib nüüd iga kord käivitamisel, et kas installime leitud uuele riistvarajupile tarkvara kah. Mul on taskutelefonis umbes 700 nime (kogu mu Outlooki aadressiraamat) ja aadressiraamatute sünkroniseerimine jõuab viiel katsel kõige rohkem 400-ni, siis ühendus katkeb (et ajalõpp, st justkui ei juhuks hulk aega midagi). Kust seada ajalõpu väärtust, seda ei õnnestu leida (nagu ma ei ole leidnud nt Nerost kohta, kust saaks laadida salvestatud sätteid, ega ülallaidetud videotarkvarast kohta, kus saaks DVD peatükkide pealkirja kirja suuremaks kui teleriekraani paar joont). On tunne, et naasen vana kaabliühenduse juurde.
* * *
Edasi istun tegema oma harrastusteemalist ettekannet ja kirjutan seda järjest kümme tundi. Ehkki teema on südamelähedane ja olen valdkonnas kodus, tunnen, et mida edasi, seda vastumeelsemaks asi muutub. PowerPointi vigurid on ka nagu on. (Öelge näiteks, kust saab määrata vaikimisi keele, et ma iga kord, kui mingi sõna lisan – ka olemasolevale eestikeelsele tekstile – ei peaks keelt eraldi määratlema?)
Ja kõik see aeg, mil ma toas istun ja kirjutan, on õues pajapõhjasinine taevas ja päikesesära. Korraks mõtlen kolida kirjutamine rõdule, ämblike riiki, aga saan aru, et seal oleks liiga jahe.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment