Prantsuse keeles räägime (minevikku harjutades), mida nädalavahetusel tegime. (Eelmises tunnis rääkisime tulevikku harjutades nädalavahetuse plaanidest.) Leedulane räägib, kuidas käis nädalavahetusel Reimsis katedraali vaatmas. „Aga mis on selle provintsi nimi, mille pealinn on Reims?” alustab õpetaja, ja vastab ise: „Champagne! Kas te šampusekeldrites ka ikka käisite?” jne jne – ehk kes millest teab.
Üks sakslane räägib, et käis laupäeval Pariisis. Õpetaja räägib Pariisi metroo õudustest ja nendib, et liin nr 4 on automaatliin, pas de chauffeur. Selle peale lähevad sakslase silmad ümmarguseks ja tema poolt kostab vaikne ohe, et temagi sõitis liiniga nr 4. „Ja oleks ma seda siis teadnud,” loen ta mõtteid edasi.
Vahepeal kuulame üht poole sajandi vanust Prantsusmaa jaan tätte „laulu”, lünkadega tekst ees. Õpetaja räägib, et kui see mees laulab, siis kogu Prantsusmaa nutab. Olen täiesti nõus – vähemalt muusikahuvilised küll, aga mitte liigutusest.
Ühes harjutuses on küsimus, kes kaks ameeriklast käisid Kuul. Õpiku koostajate arvates on õige vastus Neil Armstrong ja Buzz Aldrin, ent tegelikult on õige vastus mitte kaks, vaid kaksteist ning nimekiri palju pikem: Neil Armstrong, Buzz Aldrin, Pete Conrad, Alan Bean, Alan Shephard, Edgar Mitchell, David Scott, James Irwin, John Young, Charles Duke, Eugene Cernan ja Harrison Schmitt (kahekaupa vastavalt Apollo 11, 12, 14, 15, 16 ja 17). Peaks kirjastusele kirjutama ja õiendama.
(Mis meenutab seda eesti keele õpikut soomlastele, kus täies rahus väideti, et Jaanilinn läks Venemaale 1940 (tegelikult läks 1945). Kui selle peale teatasin, et see ei ole õige (õpik oli sel hetkel veel ilmumata), küsis keeleinimene K.L.: „Aga mis tähtsust sellel on?”)
Pärast tundi tagasi töhe, kus läbi vaadata ühe asutuse kodulehe eesti tekst, mida on paraku tõlkinud selle valdkonna, mitte avaliku halduse spetsialist. Ja selle asutuse asutamismääruses (millele koduleht mitu puhku viitab) on nii jube tõlkekohmakus, et selle tõlkija peaks silmad häbi pärast peitma ja elukutset vahetama ning uued tõlkijad, kellel vähegi aru peas, peaks siinkohal julgema pühast määrusesõnastusest lahkneda (see on kodulehel asutuse tutvustus, mitte õigusakt).
Bussis jõuan Durrelli elulooga oma peatuseks täpselt selleni, kuidas ta hakkas oma tuntuimale raamatule „Minu pere ja muud loomad” pealkirja valima. Esialgu käinud tal peast läbi ka A Young Man's Fancy ja Childhood with Scorpions ja World in a Nautilus, siis Quinqueniad, siis The Map of Paradise ja The Chart of Childhood ning lõpuks The Rose Beetle Man (millest sai ühe peatüki pealkiri), siis (kui raamat oli pooleldi valmis ja selge, et põhiliselt on juttu perekonnast) Merrily We Lived ning kõige lõpuks (kui käsikiri oli juba täiesti valmis) My Family and Other Animals, mille mõtles välja kirjastaja väimees.
Korteri postkastis on ajakiri National Geographic. Tellimisest on möödunud vähem kui poolteist kuud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment