Pildid on võetud salaja, minikaameraga Kiev-Vega. Harjumäe pildi tegemise järel kargas selja tagant ligi üks võidunud sinises jopes ja vuntsidega seltsimees ning käratas: „Poiss, anna fotoaparaat siia!” – mille peale ma lükkasin fotoka taskupõhja august kaugele jope voodri vahele ja valetasin taskuid patsutades nii, et suu suitses: „Ei ole mul mingit fotokat!”
Pildi teralisust seletab asjaolu, et kaadri suurus oli 10 × 14 mm, ilmuti oli nagu ta oli ja särituse määramiseks oli mul isa 1950. aastate pappeksponomeeter (kus oli põhjalik tabel, et laiuskraad, kuu, kellaaeg, võttekoht, pilvisus jne). Paar aastat hiljem kaotasin selle kahjuks ära.
* * *
Ilm on taas kord päikseline, väikeste pilvedega. Jahe on.
Tööl tööinnu süvendamiseks ja muust maailmast eraldumiseks plaate kuulates selgus lõpuks, mis muusikajupp sobiks suvest alates pooleli (loe: kõvakettal mitu gigabaiti hõlmava) Kuresaare lossi video helindamiseks kohta, kus läti turistid häirivalt kisavad. See on Apocalyptica mängitud ilus lugu One. Õnnestub kohati isegi pilti (ringkäik peakorrusel) monteerida heli järgi; pidurefektooriumi jõuab pilt sobivasti just krummhornitaoliste helide saatel. Vaatan loo tausta järele ja leian, et – ohhoo! – see on Metallica populaarseim lugu aastast 1988. Et Metallica looming mu meelismuusika sekka ei kuulu, siis ma seda varem kuulnud ei ole. Apocalyptica esitus on rohkem meeltmööda. Saab näha, paljudel kuulajatel tuleb lugu kuuldes pähe, et see kuulub hoopis heviklassikasse!
Hilisõhtul tuleb vaim peale ja kirjutan oma nädala pärast peetavat ettekannet.
No comments:
Post a Comment