K, 498. päev: kuldtärniga nooruke sõjamees

Täna on kolleeg M-i ja mind saadetud kolleeg H seminari kolmandale osale (eile käis M üksi). SHU-maja poole minemisel küsib M miskipärast imestunult, kas ma olen kolleeg H-d varasemast ajast ka tundnud. Vastan, et olen jah, pedagoogilise tegevuse raames. Aga sellel on ka mõnetine varjukülg, nimelt küsib ettekandja arutelu ajal ühe asja kohta mu arvamust; ega mul midagi selle vastu ei ole, aga ootamatu on, kui äkki üle saali nimepidi küsitakse.

Vaatan seminari vaheajal, Eesti kella järgi natuke enne poolt kahtteist, mida Postimees kirjutab. Kell 11.22 on lehes uudis "USAs hukkus elektrijaama põlengus 5 inimest". Ja ainult kolm minutit hiljem, kell 11.25 on järgmine uudis: "Iru elektrijaamas harjutatakse tulekahju kustutamist". Milline operatiivsus, ma ütlen!

* * *

Vaatan õhtul Arumägede operatsioonist 1965. aastal tehtud pika filmi algust. Tollal ajaloofilmides erilise autentsuse poole ei püüeldud (filmitegijate kinnitusest hoolimata), näiteks on filmitud lahingud mitte paksus lumes mägimetsas, vaid natuke lumisel lagendikul, ja sakslased sõidavad miskipärast Ameerika autode ja tankidega (Tiigriteks väidetud tankid on tegelikult Korea sõja ajast) ja sündmustiku järgi tuleks nimetada filmi mitte Arumägede operatsioonist jutustavaks, vaid selle ainetel tehtuks. Ent vaieldamatult parimad asjad on pihtasaanute täiesti arulage ja tõetruudusetu akrobaatika ning Saksa tankistide meeskoor.

* * *

Panen siia tosin aastat tagasi Šveitsis tehtud pildi, mis on ilmekas näide sellest, miks on hea a) istuda bussis juhipoolses küljes (näeb, kes teel vastu tulevad) ja b) hoida fotokat haardekaugusel. Pildil on vana komme tuua sügisel lehmad mäe otsast pidulikult alla.