Terve hommikupoolik kulub eilse kõhuvalutõlke tagasiside ümberkirjutamisele. Poolest leheküljest läbi lillede tekstist tuleb neli lehekülge päris karmi teksti.
Aga muud tööd ei oota, eriti üks eriline tüütu töö, mille saateks kuulan ooperit („Nürnbergi meisterlauljate” viimast plaati kordusele panduna), ja need valmivad täpselt tööpäeva viimaseks lubatud lõpuks kell 19.30 (mil väga sobivasti lõpeb ka plaat).
Ilm läks päeval selgeks, korteris otsin kohe välja binokli ja asun meenutama, kus võiks olla Perseuse tähtkuju. Meenub, et palja silmaga nähtav 17P/Holmes pidavat praegu moonutama selle pilti, seetõttu suunan binokli üsna umbes ja sõuan taevas edasi-tagasi, kuni äkki jääb vaatevälja helendav pall ehk siis kõnealune komeet. Komeedi saba on Maast eemale ehk komeet on otsevaates ja saba ei paista, sellest siis pallitaoline kuju. Palja silmaga paistab pallist siiski ainult keskmise heledusega tähe taoline taevakeha (nagu ülejäänud Perseuse tähed); ärge kõike ka uskuge, mida leht kirjutab. Proovin komeeti jäädvustada, aga tulemuseta. Kui välja mõtlen, kuidas binoklit ja fotokat korraga paigale kinnitada, proovin homme pildistada läbi binokli.
Lohutuseks skannin efektse pildi kümne aasta tagusest Hale-Boppi komeedist [õigem oleks vast kirjutada „Hale'i-Boppi komeedist”, sest selle avastas mitte isand Hale-Bopp, vaid avastasid isand Hale ja isand Bopp; ja tegelikult ei ole kõigi komeediavastajate nimetamine isandateks ka päris õige, sest 1994. a Jupiteri atmosfääri sadanud Shoemakeri-Levy komeedi avastas peale isand Shoemakeri ja isand Levy ka emand Shoemaker.]:
C/1995 O1 (Hale-Bopp) 23.3.1997 õhtul maja eest staadionilt. Fujichrome Provia RSP (ISO 1600); f = 135 mm; f/2,8; u 10 s.
No comments:
Post a Comment