L, 501. päev: filmihambad

Päike särab, taevas on pilvitu sinine, aga on jahe.

Terve tänane päev kulub taas kord SketchUpi peale. Asun koostama kahe nädala pärast peetavat ettekannet.

Vaatan Arumägede filmi lõpuni. Ma saan aru, miks nende sündmuste aegne Ameerika president olla filmi linastumise järel andnud avalikult teada, et film ei kujuta tegelikke sündmusi. Eriti koomiline on tankilahing filmi kulminatsioonis, mille tanner on paksu metsaga Arumägede kohta kahtlaselt ilma ühegi puu või isegi põõsata, ja muidugi see, et tankitäie sakslaste hävitamiseks piisab, kui lahtiunustatud torniluugist sisse kukutada käsigranaat (ilmselt nii juhtubki), mis aga ei kahjusta tanki sisemust karvavõrdki, ainult suigutab tankistid rahulikule igavesele unele, nagu filmis võib näha, aga Ameerika tank suudab sellise täistabamuse järel, mis lööb paksu soomusega torni lapiti pooleks, ringi sõita nagu muiste (st tanki alumine osa) ning suure paugu ajal tankis viibinud tankistid on näost ainult natuke tahmased, aga ilma ühegi kriimuta. Mõelge, milline ülerõhk peab olema tanki sees, et torn lapiti pooleks rebida (eriti nii paksu soomusega torn nagu filmis näidatud, tegelikust vähemalt kaks korda paksem) – tavaliselt tuli sellise paugu peale torn muu tanki küljest ära ja seesistunud olid väga, väga surnud. Ja koht, kus kaval käputäis ameeriklasi (eriti säravvalgete hammastega Henry Fonda) teeb allamäge veerevate põlevate bensiinivaatidega otsa peale kümnele Saksa tankile – peaaegu nagu rahvalaulus: vaata, kuidas rumalad / uppusivad mõlemad –, ei saa nüüd küll kedagi tõsiseks jätta. See on nii tobe (tankidel sureb tuleloigus kohe mootor välja, meeskond esitab dramaatilisi karjeid, pungitab silmi, ronib hulga aja pärast välja, ringutab langemisel efektselt käsi). Nt siit kirjatükist võib lugeda, et Saksa tankiväes (ja küllap mujalgi) oli põhiline õppuseteema mitte kõmmutamine või ringirallimine, vaid püsti-pikali analoog – sisse-välja. Tulemusena oskas tankiväelane pugeda tanki või sellest välja väga kiiresti ja isegi pooleldi teadvusetuna.

Kes Kirikmäe prisma vanade sõjafilmide repertuaarist huvitub, neile võin soovitada seal praegu saadaolevaist „Kwai jõe silda” ja filmi „Tora! Tora! Tora!”, kuigi esimeses on silla hävitamise lugu väljamõeldis (sildu oli tegelikult kaks, üks läks katki pommirünnakus, teine on alles praeguseni); teine on detailitruum kui samateemaline kergekoeline ajaviitefilm „Pearl Harbor”.