Põhjalikkus pudinatõlgete tagasiside andmisel tähendab seda, et tagasisidest automaatselt moodustuv tabel (mis tuleb umbes nädal hiljem üle vaadata) paisub koletu suureks. See sisustab terve tänase hommikupooliku. Vahele kolm telefonivestlust kolleegi M2-ga ühe teise tagasiside terminoloogia asjus (et kui eesti keeles sobivat terminit ei ole ja eesti meel kahel mujal eristataval asjal (millest pealegi üks on teise osa) suurt vahet ei tee ning kui need kaks asja ei esine kunagi koos, kas saaks siis öelda mõlemat sama nimetusega või tuleb soovitada välistõlkijal kasutada teise kohta sõnastikuterminit, mille kohta asjatundja arvas, et „see on ikka täitsa õudne”, või mõelda omakeskis välja uus termin või uurida järele, mida ütlevad erialainimesed).
Poole kahest prantsuse keelde. Koolivaheaeg on läbi. Et meie asutus on suhteliselt väike ja prantsuse keele huvilisi ei jagu, meil prantsuse keele kursusi ei peeta ja meie inimesed käivad teiste asutuste kursustel. Nii oli mul FR 1 WAG-majas, FR 2 KAD-majas ja FR 3 kolmandas. Nüüd on FR 4 üüratus JMO-majas. Lähen väikese varuga, küsin turvameestelt, kus on, juhatavad, satun joonelt õigesse kohta. (Tegelikult on laes nii asjalikud sildid, et satuks ka muidu. — Siinkohal meenub mulle lugu, kuidas ma käisin kunagi ühe suure haigla kirurgide puhketoas üht artiklit kopeerimas, sest kogu riigis asus ainus vajalik ajakirjaeksemplar just seal, ja tuli läbida kolm lukustatud ust, esimesest sain läbi, kui valvurile jutu ära rääkisin, teisest sain läbi mõningase ootamise peale ja kolmandast päris pika ja umbes viiekordse rääkimise peale, eri inimestele. Seal haiglas olid põrandal värvilised jooned, et kuidas saab ühest osakonnast teise.)
Keelekool, mis prantsuse keelt õpetab, on vahetunud, aga õpetaja osutub samaks kui aasta tagasi kursusel FR 2, sest ta on töökohta vahetanud. Näib, et ma olen kogu rühmas ainus, keda ta teab, ja see ei ole tegelikult eriti mõnus, sest ega ta suuda seda teadmist vaka all hoida. Näiteks tunni alguses, kui jutustatakse, mis õpikuid on vaja jne (kuigi nimekiri saadeti meilis), kipub mulle sügav uni peale (neli korda – teisel korral näen unes, et aasta on 1940 ja Pariisis kõneldakse saksa keelt), ja eks ma ilmselt kõigu nii tugevasti, et ühtäkki õpetaja röögatab mu eesnime. No uni läheb ära, piinlikkust ei tunne, sellest ma olen üle.
Tundi sisustab põhiliselt põhjalik endatutvustus, kus kõik järgemööda end tutvustavad ja siis õpetaja parandab vigu. Pärast grammatikaharjutusi. Kuuleme, et erinevalt varasematest kursustest pühendume peamiselt suulisele suhtlemisele ja hakkame saama ka kodutöid. (Vahest on see praeguse keelekooli poliitika.) Õpikudki on teised.
See lõpeb kell pool kuus, otse korterisse. Õhtu on ilus ja soe (20 °C).
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment