Pärastlõunal käib siinseile eesti tõlkijaile lehvitamas heade mõtete linna vaimu tuntud keele- ja riigimees P, teemaks eesti keele areng (väidetavasti). Ehkki heade mõtete linn on paiguti täitsa tore ja armas, on seminar peaaegu sama igav kui viimatiste õpingute ajal majanduse põhialuste loeng, mille esimeses pooles sai mul kaasasolnud lugemisvara läbi ja olin veendunud, et kui ma nüüd midagi kiiresti ette ei võta, siis igavuse kätte ma ära suren – lippasin tookord vaheajal raamatupoodi ja ostsin sealt kogumiku „Eesti aastal 1200”, mida ma alles eelmisel pühapäeval meenutasin ja mis on tore raamat (kuigi isiklikel põhjustel olid paar pilti natuke ehmatavad). Täna kahetsen kibedasti, et juturaamatu tuppa kotti jätsin, ehkki võib karta, et raamatu „Minu pere ja muud loomad” peale itsitama hakates võiks seminaripidajale jääda väär mulje, et ma naeran tema „naljade” peale. Aga õnneks on taskutelefonis Internet! Kui telefon suudaks kuvada pdf-faile, saaks sellesse panna varuks hädalugemist, aga kahjuks ei suuda. (Vahest peaksin hädalugemisvara muundama txt-vormingusse, seda ikka kuvaks... proovin järele.)
Elavalt tulevad meelde mitu rebaseaegset õppejõudu, kelle kohta mul on koduses pruugis tabav lühike nimetus, mida ma praegu siin ei korda. Vaesed tudengid, kes seminaripidaja loengus peavad käima nädalast nädalasse! Seda nii sisu kui vormi poolest. Näiteks algul küsib P valjul häälel, kas kõik kuulevad, kõik ütlevad jaa, siis ütleb P „siis ma mikrofoni ei räägi,” ja edasi vaibub ta hääl aegamisi tavalisele, aga suure saali jaoks kohatule kõnetugevusele (mille kuulmiseks peaksid olema pea külge seotud suured nahkkõrvad nagu Kaljo Alaküla vanaisal, kes nendega Alutaguse külaeitesid poolsurnuks ehmatas – vt mälestusteraamat „III eskadrill”), nii et tekst, mida mina tagumisse ritta kuulen, on umbes nagu „..., aga nüüd korraga on parem olla hant kui normaalne.” (Täitsa tõsi, ma kuulen selgesti „hant”.)
Pliiatsid, millega P pabertahvlile kirjutab, on kuivanud ja muidugi ei paista. Mul oli II kursusel füüsika õppejõud, tuntud margikorjaja, kes kirjutas kilele rohelise vildikaga, aga et kilesid, mis grafoprojektori külge ei sulanud, oli sel uuemal muinasajal raske saada, siis ta pesi kiled puhtaks (naine paneb kodus kiled vanni likku, pakkusime), nii et tulemus oli kahvaturoheline tekst helerohelisel taustal.
Pärast küsitakse küsimusi, mis ajavad seminaripidaja segadusse, eriti kolleegi G oma, et kuidas see jutt kõik tegeliku tõlketööga seotud on (nagu nurmekundlane Pent saarlaste siilitriki kohta filmis „Malev”). Seminaripidaja vastab pärast pikka keerutamist nõnda, et euroametnikud ja eurotõlkijad ja (minu rõhutus) õigustõlke keskus tegutsevad kabinetis, tuleb tulla välja („näiteks parki,” lisan mõttes). Õigustõlke keskuse olevikus tegutsemise peale käib läbi saali vaikne, kuid hoomatav kahin.
Konspekteerin oma blogi jaoks paremaid noppeid, aga paistab, et ei ole mõtet neid konkse dešifreerima hakata. Kes grafoloogiasse ja muudesse libateadustesse usub, võib ainult rõõmustada:
(Kui ma käesoleva postituse jaoks silte valin, oli suur kiusatus panna ka kujundlik „kepp” ja võtta see kõnnikeppide toel jalutatud matkade juurest üldse ära.)
Õhtul Kirikmäe prismas. Korteris asun parandama oma kursuse kodutöid (millele teadupärast läheb igaühele tund ja töid on 16). Tekst on tüüpiline kiitev tutvustus, milles ühelt poolt on täpsust vajavaid termineid ja teiselt poolt ei saa ümarat reklaamteksti lausa sõna-sõnalt kah tõlkida, muidu saab eesti lugeja jaoks paraja jaburuse. Neljast tööst, mida jõuan parandada, on ühes see juhtunudki.
No comments:
Post a Comment