K, 516. päev: tali ei ole enam kaugel

Täidan hommikul rahvaloenduse paberit (aasta tagasi ma alleshoidmiseks koopiat ei teinud). Selle viimane esitamise aeg on täna, kas tuua vallamajja või anda rahvaloendajale (kelle käikudest ei ole aga kuskil mingit teavet ja ukse vahele ma enda oma jätta ei taha). Nõnda et siis sõidan lõunaajal vallamajja. Kuigi liiklus ei ole eriti tihe, kulub edasi-tagasi reisile (peamiselt bussi ootamisele) poolteist tundi. Teisalt on tore, et uue bussiveoeeskirja järgi saab sama piletiga.

Ja muidugi on vallamaja uks kõvasti kinni ning sildilt saan teada, et ka seal on lõuna. (Mu pinginaabri isa rääkis 1980. aastate keskel sellise anekdoodi: 1945. aastal karjuti üle kogu Venemaa: „Pabeeda, pabeeda!” Aga mida ei tulnud, see oli „abeeda”. „Kas teil on „bedaa jedaa”?” küsis keegi välismaalane. Venelane vastas: „Daa, daa!” Ja seepeale kostis välismaalane: „Aa, aa!”)

Kõle on, talvemantel on paras, kindaid tahaks, mantli salliosa tuleks küllap ka külge tagasi panna. Ootan veerand tundi, loen teadetetahvlit. Palju midagi aru ei saa. Ilmselt kulub prantsuse kantseleikultuuri juurde poole lehekülje pikkuse teksti paisutamine vähemalt 3 lk pikkuseks. Siis saab kell pool kaks ja saan oma paberi ära antud. Tagasi töhe. Lõuna ise jääb vahele. Brr.

Üles on antud ajakohastada varasemat eesti tõlget lähteteksti hilisemate muudatustega (mis töös on tegelikult palju rohkem vaeva kui uue teksti tõlkimist, sest vahepeal on kujunenud välja omajagu kinnissõnastust). See olin mina, kes poolteist aastat tagasi esialgse tõlke läbi vaatas. Õuduseks leian näpuka „patisendid”. Ja siis veel suuremaks õuduseks teise korra. Ja kui olen ära oianud ja suudan juba edasi töötada, siis leian samalt leheküljelt ka kolmanda. Ja kui ma olen otsustanud, et ma mitte kunagi enam ei kirjuta tõlkija tagasisidesse, et tõlge oli hea, nagu tookord (kahjuks ei ole mul alles välistõlkija versiooni, sealt saaks teada, kes täpselt oli „patisentide” autor), siis leian samalt leheküljelt ka neljanda „patisendi”. Appi-appi... Sh.t happens. Praegu kasutan automaatparandust, mis teeb „patisendist” automaatselt „patsiendi”, sest spelleri, kurivaimu, meelest on „patisent” paraku täiesti loomulik sõna („pati” + „sent”) ja muidu võib see jääda nähtamatuks nagu poolteist aastat tagasi.