N, 513. päev: mitu naist on Prantsusmaa presidendil?

Kiire päev, kus on vaja lõpetada mitu tööd, mille tähtaeg on kas täna või (ühel) homme. Aga homme on mul vaba päev ja täna olen pool päeva prantsuse keeles.

Viimatinimetatus – kus keskendutakse varaemast rohkem rääkimisele – saame kõigepealt kuulda õpetaja monoloogi ja siis peame ise oma sõna sekka ütlema. Esimene teema on see, et keskealised prantslased on telefonisõltlased, aga meili nad keegi omast vabast tahtest ei puutu. Edasi heietab õpetaja pikalt veel teemadel nagu kiirrongid ja Prantsuse presidentide eraelu.

Prantsuse keele seltskond koosneb ka seekord enamasti uuematest liikmesriikidest pärit inimestest: kaks ungarlast, kolm slovakki, kaks eestlast, leedulane; siis veel kaks sakslast. Valdavas enamikus (n − 3) naisterahvad, kellest üks on otsustanud oma kanavarbaid peita Egiptimaa-moelise silmavärvimisega, mis paraku toob elavalt meelde maal jaanipäevadeks endale samasuguse maalingu teinud naabrinaise, kelle elupäevad lõppesid koduhoovis purjuspäi surnukskülmumisega.

Prantsusmaa praeguse ja endiste presidentide naiste arvu küsimus toob meelde vana, 1980. aastate lõpu anekdoodi: Bush, Mitterrand ja Gorbatšov kohtuvad ja kurdavad oma muresid. Bush: „Mul on 15 nõunikku. Üks neist on Vene spioon. Ma ei tea, milline.” – Mitterrand: „Mul on 15 armukest. Ühel neist on aids. Ma ei tea, millisel.” – Gorbatšov: „Mul on 15 liiduvabariiki. Ühes neist on uutmine. Ma ei tea, millises.”

Pärast tundi tagasi tööle, siis poodi, siis järgneb kiire pakkimine ja viimaste asjade ajamine enne homset reisi.