Tagasisõidul midagi põnvat ei juhtu. Taevas on kuni Saaremaani väga selge (pilte ei ole, fotoka akudega oli jama), edasi pilvelappidega, mis takistavad asukoha määramist, nii et ma ei tea, kus täpselt oleme. Ühekorra arvan alloleva suure jõesuudme ja selles oleva sadama olevat Bremerhaveni, aga sellest pisut läänes olevast abajast, kus kunagi oli suur sõjasadam, on sadam müstiliselt üldse kadunud. Väljalend hilines 20 minutit ja maandumisest hakkab aimu saama alles siis, kui lennuki nina allapoole vajub (mis ei takista lennusaatjatel kärudega ringi sebimast – KLM annab lennukis süüa).
Amsterdamis on aega üle kolme tunni. Kõigepealt taas turvakontroll, õnneks mitme sabaga. Kõrval sabas õiendavad kaks turvameest lõunamaalasega, kelle kotist on leitud umbes liitrine kandiline alkoholipudel sinaka vedelikuga – loodetavasti mingi džinn, mitte nitroglütseriin.
Söön, kondan pisut ringi, loen värava juures pingi peal tunni raamatut (Aivar Kriiska „Aegade alguses” (2004), mis võtab kokku selle, mis on juhtunud Eesti arheoloogias alates „Eesti esiajaloo” ilmumisest 1982 – mu isa rääkis, et viimatinimetatud raamatule taheti algul pealkirjaks panna ikka „Eesti NSV esiajalugu”, nagu olid ka raamatud „Eesti NSV geograafia” ja eriti „Eesti NSV kalad”, mis tegi talle palju nalja), tunni parandan oma juhendatava kursuse kodutöid.
Teine, väiksem Cityhopper on turbopropellerlennuk, mis teeb hoovõtul pahase kumalase häält ja väriseb üksjagu, aga siiski vähem kui Dash 8 ning telik on tal ka toekam. Lend on pimedas, on väga selge, maapinna tuledemustrist ei saa aru, kus oleme.
Taksoga korterisse, seekord saan suheldud puhta prantsuse keeles.
Meilis on vastus Šveitsi La Tour-de-Peilzi mängudemuuseumilt, kellelt paar nädalat tagasi küsisin, kelle kuju on Genfi järve kaldal muuseumi ees (sest ilmsest sarnasusest hoolimata ei saa see siiski olla Vormsi Enn):
Saan teada, et on hoopis André Guex (1904–1988), kohalik õpetaja, kirjanik ja mägironija.
No comments:
Post a Comment