Takso tuleb kell 4.05. Tellisin neljaks, aga teisalt tean kogemusest, et enamasti jääb takso natuke hiljaks. Nii ka seekord.
Lennujaamas on rahvast vähe, poole viiest on turvakontrollis meeldivalt unine õhkkond, ehkki mu püksinööp paneb värava karjuma.
Lend Amsterdami on rahulik, loen (Gerald Durrelli elulugu) ja magan, nii et maandumine toimub minu jaoks ootamatult (mis mürts? – Ahah, juba kohal).
Amsterdamis on aega kuivada kolm tundi. Söön. Uudistan lennujaama poodides (seal on näiteks mitu lillesibulapoodi). Puukotapoodides see-eest ei käi. Väga asjalik elektroonikapood on.
Eesti lennukile minnes mõtlen, et oh mis tore, enam ei peagi minema turvakontrollist teist korda läbi nagu samas eelmine kord, ja lähen värava poole väga väikese ajavaruga. Aga ennäe! Ehkki väravad D2, D4 ja D8 jne on normaalsed, on nende vahel D6 trepp alla korrusele, kus on ikkagi turvakontroll. Ja nagu ikka, üks saba ja väga aeglased kontrollijad. Viimased on minu kohal hõivatud väga sügavamõttelisse arutellu: kas Strasbourg on Prantsusmaal või Saksamaal. Üks arvab üht, teine teist ja kolmas teeb saalomonliku otsuse, et praegu on ühel, aga ajalooliselt oli teisel.
Lennuk Tallinnasse on KLM, mitte Estonian Air! Aga minu rõõm on üürike, sest a) pooltühi lennuk pakitakse tuugalt täis (Estonian Airil, lennufirmal, millel varulennukeid ei ole, on vist taas kord lennuk rikkis ja sõiduplaan segamini, oletan) – ja peale pakitavate seas on vähemalt keelpillikvartett (viiulit näen ja tšellot – mis meenutab õndsast koolikoori ajast seda, kui me käisime 1989. a Taanis ning Stockholmis laevalt maha tulles ja raudteejaama poole sõites (liinibussiga, nagu soovis reisi korraldanud üleliiduline firma Sputnik) täitis kogu liinibussi koori laiendatud koosseisu 50 inimese kola ning juhuslikult sama laeva peal olnud puhkpilliorkester Tallinn koos pasunate ja suure trummiga); ja b) minu ees istuv hülgesarnane ja -suurune vanamees, kes selja tagant meenutab pisut seda kändu, kes telekas motikaid tuunib, lösutab terve tee oma toolileeniga minu põlvedel, sest vahe on väga kitsas ja kui kott on eesmise istme all, siis ei mahu mu põlved mitte kuhugi (vahe minu istme ja eesmise langetatud leeni vahel on 18 cm). Hiljem taipan vahetada koti ja jalgade koha, olek on veidi kergem, kui mitte arvestada seda, et hr Hülge leemendav peanupp on minu ninast umbes 20 cm kaugusel. Usutavasti on tal kodus kass, miks muidu hakkab mu nina jooksma; peast käib läbi mõte, kui äkki kogemata nuuskaks liiga kõvasti/lähedal/eriefektidega. Ja siis kukub mul raamat maha ja selle maast õngitsemine nii, et ma ei puutuks hr Hülgega peadpidi kokku, on suur kondiväänamine.
Sellega võrreldes on see, et mu selja taga istub ilusat kõrgklassi inglise keelt rääkiv perekond, mille pereema kiljub naeda nii nagu Eric Idle'i kehastatud pr Scribbler, maailma naljakaima nalja äsjalahkunud autori kohelahkuv ema ühes Monty Pythoni varajases sketšis, täiesti kökimöki [millega ma mõistagi ei mõtle perekond Laari munaputru].
Aga kui lennuk umbes Palivere kohal hakkab maanduma ja kästakse leen püsti tõsta, näen, et hr Hülge selja peale on kirjatud Harley Davidson, mis seletab ilmekalt seda, miks ta ei saa sõita püstiasendis, vaid peab olema lebaskil. Tunnen piinlikkust, et olen puudega inimesest kurjasti mõelnud. Vabandust!
* * *
Ja nüüd, kallis lugeja, on aeg rääkida ära tänase loo pealkirjaks saanud puändiga lugu. Näiteks siin on. Umbes 15 aastat tagasi seda lugu esimest korda lugedes käis sinna juurde veel selgitus, et loo rääkinud Inglise TV-s Inglise lennuväe Poola üksuse lendur ja et vahepealse selgituse, et Fokker on Hollandi lennukifirma, lisas lahkesti juurde saatejuht.
Aga ka päriselt lendas Saksamaa poolel mõningaid Fokkereid. Luftwaffe Eesti üksuses NSGr 11 oli päris mitu Taanist leitud Fokker CV-d, mille kohta öeldi, et hollandlased ehitasid need taanlastele ja taanlaste käest sattusid need sakslaste kätte, kes andsid need eestlastele, et need saaksid neid kasutada venelaste vastu.
Fokker CV (vasaku küljekatendita)
No comments:
Post a Comment