K, 523. päev: tähistaevas, aga mitte –maa

Hommik on väga udune, päeval läheb selgeks.

Tööl kastan enne pikka nädalavahetust mulle usaldatud lilli. Täheldan, et toanaaber S-i üks taim on selline, et sellel on lehed hommikuti kikkis ja õhtuti longus (ma esti mõtlesin, et juba kuivab). Sama taime lehed eritavad lõhna, mis sarnaneb sedavõrd kassikuse lõhnale, et ükspäev mõtlesin, kuidas ma selle sisse olen juhtunud jalutama, kui majakoridori iga päev pestakse ja kassikuse lõhna ei tunne ja kellelgi kassi ka ei paista.

Pärast Kirikmäe prismas.

Eilsest põhjalikum remont taastab skannimistarkvara tõrgeteta toimimise. Tore.

Õhtul üritan teha komeedist pilti. Umbes selline vaatepilt paistab mu aknast (nool näitab komeeti, mis paistab palja silmaga tavalise tähena – kui seda seal ainult oleks):

T, 522. päev: komeet

Hommikul enne tööleminekut otsin skannimistarkvara plaadi üles ja leian, et sellel on parandamise funktsioon, et installib mõningad asjad üle. Proovin. Probleem ei lahene. Avastan, et pilte saab siiski skannida automaatse kaadrituvastusega, ehkki see on kaks korda aeglasem kui üksikkaadri skannimine (sest skannib kaks eelvaadet, ühe kogu filmiribast, teise kaadrist).

Terve hommikupoolik kulub eilse kõhuvalutõlke tagasiside ümberkirjutamisele. Poolest leheküljest läbi lillede tekstist tuleb neli lehekülge päris karmi teksti.

Aga muud tööd ei oota, eriti üks eriline tüütu töö, mille saateks kuulan ooperit („Nürnbergi meisterlauljate” viimast plaati kordusele panduna), ja need valmivad täpselt tööpäeva viimaseks lubatud lõpuks kell 19.30 (mil väga sobivasti lõpeb ka plaat).

Ilm läks päeval selgeks, korteris otsin kohe välja binokli ja asun meenutama, kus võiks olla Perseuse tähtkuju. Meenub, et palja silmaga nähtav 17P/Holmes pidavat praegu moonutama selle pilti, seetõttu suunan binokli üsna umbes ja sõuan taevas edasi-tagasi, kuni äkki jääb vaatevälja helendav pall ehk siis kõnealune komeet. Komeedi saba on Maast eemale ehk komeet on otsevaates ja saba ei paista, sellest siis pallitaoline kuju. Palja silmaga paistab pallist siiski ainult keskmise heledusega tähe taoline taevakeha (nagu ülejäänud Perseuse tähed); ärge kõike ka uskuge, mida leht kirjutab. Proovin komeeti jäädvustada, aga tulemuseta. Kui välja mõtlen, kuidas binoklit ja fotokat korraga paigale kinnitada, proovin homme pildistada läbi binokli.

Lohutuseks skannin efektse pildi kümne aasta tagusest Hale-Boppi komeedist [õigem oleks vast kirjutada „Hale'i-Boppi komeedist”, sest selle avastas mitte isand Hale-Bopp, vaid avastasid isand Hale ja isand Bopp; ja tegelikult ei ole kõigi komeediavastajate nimetamine isandateks ka päris õige, sest 1994. a Jupiteri atmosfääri sadanud Shoemakeri-Levy komeedi avastas peale isand Shoemakeri ja isand Levy ka emand Shoemaker.]:


C/1995 O1 (Hale-Bopp) 23.3.1997 õhtul maja eest staadionilt. Fujichrome Provia RSP (ISO 1600); f = 135 mm; f/2,8; u 10 s.

E, 521. päev: igale kilplasele oma aken

Toimetan tõlget, mis peab olema valmis kell neli ja mis on üpris jube, sest selle on tõlkinud üks neist kehvemaist tõlkijaist, kes ei saa vahet argi- ja kirjakeelel ehk milline väljendusviis on sobilik neutraalsesse hea keelega ametlikku teksti. Lõuna jääb vahele. Pärast homsed kiired asjad. Bussipeatusse minnes meenub, et, pagan, ühe teise töö unustasin üldse ära, eks homme lähe kiireks.

Õhtul vabastan kõvaketast programmidest, mida ma niikuinii ei kasuta, ja pärast allveelaevamängu eemaldamist keeldub skannimistarkvara – millega parasjagu käsil 1999. a allveelaevas Lembit võetud slaidid – üksikkaadrit skannimast. Olen õnnetu, vaja plaat üles otsida ja uuesti installida.

P, 520. päev: Hackenberg

Hommikul on huvitav vaadata, mis kellad on läinud talveaja peale ise ja mida peab keerama. Isetäpsuv raadiokell, arvuti ja vana mobiil on, uuem mobiil ei ole.

* * *

Lõuna paiku eesti seltsi ekskursioon Maginot' liini Hackenbergi punkrisse.

Minu meelest võiks kogu kupatuse õhku lasta ja järelejääva sodi killustikuks jahvatada. Ja seda ütlen ma teadliku ajaloohuvilisena. Igatahes etem kui võimalike huviliste hoidmine „ekskursiooni” ettekäändel (see, et giid räägib inglise keelt nagu just eile õhtul vaadatud „'Allo! 'Allo!” tegelased, teeb nalja kahjuks ainult umbes minuti) kaks ja pool tundi praktiliselt pimedates lagunenud ja 70 a vana hallitust tulvil rõsketes käikudes, mille seintel jooksevad lagunenud pingestatud elektrikaablid ja mille valdav toon on roostepruun ja kus iga roostetükk kisendab: „Olen teetanus, olen teetanus!”

Vanad kindlused, nagu kirjutas kevadel loetud linnuste, kindluste ja losside sõnastiku üldosa, ei ole alles mitte sellepärast, et nad olnuks võitmatud, vaid sellepärast, et neid üldse ei rünnatudki. Prantsuse valitsus pani 1930. aastatel magama 3 mld franki ehk tollases vääringus 196,5 tonni kulda* või Pätsu-aegse Eesti suurte summade arvestamise lemmikvääringus 500 000 tonni võid** oletuse peale, et sakslased oskavad tulla ainult otse ega mitte Belgia kaudu ringiga – mis juhtus 1940. aasta suvel, mil Prantsusmaa sõjavägi oli kööga paari nädalaga. Sama mõju olnuks küllap ka siis, kui kogu see vuntsidega ja ilmselt ka värvitud silmadega hilpharakavägi, nagu mannekeenid näitavad, seisnuks lihtsalt piiri peal käest kinni ahelikus.

Ja nagu osutas 1940. aasta suvel Belgia Eben-Emaeli kindluse juhtum – millele tehtud eduka rünnaku (sees istus 1200 kaitsjat, katusele maandus 74 dessantväelast, alistus 1 päevaga) kavandajaks väidab tagurlik ajaloolane David Irving raamatus Hitler's War (1977) [mille Briti Raamatukogu paigutanud pornograafia osakonda, sest see oli ainus, kuhu sai ligipääsu piirata] isiklikult Hitleri enda – olid taolised I maailmasõja vaimus ehitatud kindlused II maailmasõja õhudessandi vastu täiesti kaitsetud.

Aga nüüd väikene pildigalerii.


Tere tulemast rooste ja hallituse riiki!

Kui oleme ringi konnanud umbes tunni ja mul on juba üsna paha ning jõuame muuseumisse, jõuan fotoka akusid (mis on kõik ühekorraga otsustanud nn ära surra) järjest vahetades juhuslikult paarini, millel on laeng alles, ja seal ma siis üritan end kramplikult lõbustada:


♫ Naerata nüüd jälle sa... ♫


♫ Mina olen Robert... ♫ (Vt ka keskmise einestaja sõrmede asend.)


Muumiafilmist koht, kuidas preester Imhotep surnuist tõuseb.


Peaküti unelm


Tohtrihärra


Kes ei oska lugeda, see saab tukast sugeda.

Ja siis saab muuseum läbi ja ma tulen välja värske õhu kätte. Aga ekskursioon jätkub ja ülejäänud seltskond veedab maa all veel tund aega. Tunnen neile südamest kaasa.


Oh mis rõõm on taas näha neid väravaid väljastpoolt...


Keegi etnograaf, kes uuris kempsuseinakirjutisi, väitis, et inimesed avaldavad neis mõtteid, mida nad mujal ei julge. Müstilisim kempsukirjutis, mida ma kunagi näinud, oli 6.12.1989 Stockholmi raudteejaamas: only these are real men who wear black socks.
NB! Siin kritselduses on prantsuse nimed Alsace ja Lorraine (sic!), mitte saksa nimed Elsaß ja Lotring.

Aga väljasõit ise on tore ning buss on mugav ja soe.

Minekul kuulen (inimene ei saa kõrvu sulgeda ja mul ei ole kõrvaklappe kaasas), kuidas kaks pinki tagapool vestlevad eesti daam ja inglise härra ning natuke enne Hackenbergi jõuab jutt sinnamaani, kuidas omal ajal pidi inglise keelt õppima nii, et ei olnud üldse teada, kas keegi kunagi elusat inglast kohtabki. Daam räägib, et ta õppis inglise keelt ilma seda õieti kuulmata, I learned it from a book. Aga see on täpselt Fawlty Towersi tsitaat! I can speek Eenglish fluently! I leearned iit froom a boook, ütleb Manuel osas Germans (ja et ta ütleb seda vastuvõtuleti all tolmu pühkides, mille peal on põdrapea, siis major arvab, et küll on tark põder, Japanese, isn't it?). Kui nad oleksid istunud minu taga, siis oleksin kindlasti ringi keeranud ja seda Manueli hispaania aktsendiga öelnud. Inglise ja Ameerika telesarjad on näiteks meil peres inglise keele oskust tublisti tagant aidanud ning eri sarjadest (Fawlty Towers, The Fast Show, 'Allo 'Allo!, South Park, Simpsonid) on kasutusel mitukümmend ütlust, nagu siingi blogis sageli öeldud which is nice.

Paarikümnel kilomeetril läbi Prantsusmaa nurga näeme kauneid vaateid:


Kitsas ühe sõidureaga sild, mille rinnatis bussi aknast hästi ei paista. Aga Riia lähedal Adažis oli 1989. a üle Koiva veel kitsam (bussi laius + kummalgi küljel 20 cm), millest rinnatist ei paistnud küljelt üldse. Kuuldavasti olnud sealne eelmine sild veel kitsam ja kipakam, aga sealset tollast suurt tankiväeosa külastanud kõrgele kindralile tulnud hirm nahka ja ta käskinud ehitada uue silla.


Tulevikuvaade

Eriti meeldib mulle see, et tagasiteel mu vallamajast mööda keerab buss linnusevaremete juures D. maanteele ehk siis sõidab mu ukse alt läbi. Pärast läbirääkimisi soostub bussijuht mu bussipeatuses hetkeks kinni pidama, ehkki ta teeb seda umbes sama vastumeelselt nagu Eesti kaugliini bussijuht, kui diureetilise kõrvalmõjuga ravimeid manustanud reisija küsib kolmandat korda metsapeatust. Aga teades pühapäevast liiklust, oleks vastasel korral mul vaja korterisse teha umbes viiekilomeetrine jalgsimatk. Seega on mul ajal, kui teised alles bussiparklasse jõuavad, juba õhtusöök pliidil soojas.

Tänud korraldajatele.

* * *

Õhtul on e-õpperakendus tööle hakanud ja teen poole ööni (tunde järgi, tegelikult on kell tund aega vähem) oma juhendatava kursuse asju: hindan kodutöid ja annan tagasisidet.

* Prantsuse frank oli 1928–1936 kulla alusel, 1 kuldfrank oli 65,5 mg 90% puhtusega kulda, 1 kuldfrank oli 5 paberfranki; nende ridade kirjutamise aegu maksab gramm kulda 17,63 €.

** 1938. a oli sularaha vahetuskurss 100 fr = 11,60 RM ja 100 Ekr = 68 RM (st 1 fr ~ 17 s). 1 kg võid maksis umbkaudu 1 kr. Minu poemüüjast vanaema sai 1938 palka 50 kr 50 s kuus, kahetoalise korteri üür puitmajas oli 20 kr kuus, riigiametniku palk oli 100–150 kr kuus, trammipilet maksis 10 või 15 s, õhtusöök kahele restoranis maksis umbes 3–5 kr – ehk siis krooni ostujõud oli 70 a tagasi umbes 100–150 korda suurem kui praegu, st Maginot' liin maksnuks praeguses rahas u 50 miljardit krooni.

L, 519. päev: toas

Hindan oma juhendatava kursuse kodutöid ja skannin mitu filmitäit muistseid pilte, sh oma esimese 35 mm filmile tehtud pildi. Esimese 35 mm fotokaga tehtud pildid (pisut üle 4000) on seega kõik skannitud. Negatiividest üldse on skannitud 60%, slaididest 12%, kokku 48%.

R, 518. päev: it's elementary

Näen unes, et on kampaanianädal „Ole oma kangelane!”, kus inimesed kehastavad oma lemmikkirjanduskangelast nädala päriselus. Olen miskipärast otsustanud hakata Sherlock Holmesiks ja nuputan kriminaalpolitsei umbejooksnud juurdluste kallal. (Aga nendel, kes on otsustanud hakata Karlssoniks katuselt, läheb palju hullemini...)

Ja hommikul on meilis Saksa astronoomiapoe spämm, millest saan teada, et komeet 17P/Holmes läks eile ogaraks ning helenes mõne tunniga miljon korda (tähesuurusest +17^m suuruseni +2,8^m – tähesuurus on logaritmiline skaala, 1^m vahe vastab erinevusele u 2,5 korda). Loen, et see on Perseuse tähtkujus, mis mulle õhtuti ilusti aknasse paistab. Ootan põnevusega.

* * *

Tõlkida on tööstusdisainilahenduse kirjeldus, milles on kaks sõna, millest teine on strip, valdkonnaks meditsiin. Teadagi, mingi testiriba. Mõtlemata klõbistan sõnapaari Google'isse sisse – ja hea on, et alustan teksti-, mitte pildiotsingust, sest arvake ise, mida leiab Google'i otsing, kui üks sõna tähendab paljude muude asjade hulgas veebikaamerat ja teine on strip! Valik taltub, kui lisan otsingusse kolmandaks sõnaks medicine. Meenub praktikum viimatistel õpingutel neli aastat ja kaks päeva tagasi, kus pidime leidma – ilma Wikipediata, sest seda siis veel ei olnud –, kas inglise sõna flash on kaubamärk või mitte (st kas „Flash memory” peab olema eesti keeli „Flash-mälu” [ei] või võib olla „välkmälu” [jah]). Ja see, kui kunagi kontrollisin oletust, kas mingi materjal on pakkekile, ja leidsin kaks kohta, kust seda saab osta, ja kümneid, kuidas selle sisse nn täiskasvanumängudeks inimesi või nende kehaosi mähitakse. Ning see, kui oli kunagi pesumasinajuhendi toimetamisel (tööl, kontoris) vaja järele uurida, kas rinnahoidja metallkaarte kohta on olemas oskussõna.

Aga muidu on tööd jubedalt palju. Vahepeal tuleb teade, et üks keskmisest pikem tõlketöö tühistatakse; mul on hea meel nagu Jüri Järvetil, kui tal etendus ära jäi.

Toanaabrid C ja S on mõlemad järgmine nädal ära ja aiman õudusega, et mul tuleb nende paljusid toataimi kasta. Oioi. Suvel juhtus, et arvasin, et ju üks taim peab veel päeva vastu, kastan homme, aga järgmisel hommikul järgis ta tihedalt poti kontuure.

* * *

Ja komeediteema juurde naastes mainitagu, et täna lõunani selge olnud taevas on õhtust alates pilves nagu naelutatud.

N, 517. päev: merrily I live

Prantsuse keeles räägime (minevikku harjutades), mida nädalavahetusel tegime. (Eelmises tunnis rääkisime tulevikku harjutades nädalavahetuse plaanidest.) Leedulane räägib, kuidas käis nädalavahetusel Reimsis katedraali vaatmas. „Aga mis on selle provintsi nimi, mille pealinn on Reims?” alustab õpetaja, ja vastab ise: „Champagne! Kas te šampusekeldrites ka ikka käisite?” jne jne – ehk kes millest teab.

Üks sakslane räägib, et käis laupäeval Pariisis. Õpetaja räägib Pariisi metroo õudustest ja nendib, et liin nr 4 on automaatliin, pas de chauffeur. Selle peale lähevad sakslase silmad ümmarguseks ja tema poolt kostab vaikne ohe, et temagi sõitis liiniga nr 4. „Ja oleks ma seda siis teadnud,” loen ta mõtteid edasi.

Vahepeal kuulame üht poole sajandi vanust Prantsusmaa jaan tätte „laulu”, lünkadega tekst ees. Õpetaja räägib, et kui see mees laulab, siis kogu Prantsusmaa nutab. Olen täiesti nõus – vähemalt muusikahuvilised küll, aga mitte liigutusest.

Ühes harjutuses on küsimus, kes kaks ameeriklast käisid Kuul. Õpiku koostajate arvates on õige vastus Neil Armstrong ja Buzz Aldrin, ent tegelikult on õige vastus mitte kaks, vaid kaksteist ning nimekiri palju pikem: Neil Armstrong, Buzz Aldrin, Pete Conrad, Alan Bean, Alan Shephard, Edgar Mitchell, David Scott, James Irwin, John Young, Charles Duke, Eugene Cernan ja Harrison Schmitt (kahekaupa vastavalt Apollo 11, 12, 14, 15, 16 ja 17). Peaks kirjastusele kirjutama ja õiendama.

(Mis meenutab seda eesti keele õpikut soomlastele, kus täies rahus väideti, et Jaanilinn läks Venemaale 1940 (tegelikult läks 1945). Kui selle peale teatasin, et see ei ole õige (õpik oli sel hetkel veel ilmumata), küsis keeleinimene K.L.: „Aga mis tähtsust sellel on?”)

Pärast tundi tagasi töhe, kus läbi vaadata ühe asutuse kodulehe eesti tekst, mida on paraku tõlkinud selle valdkonna, mitte avaliku halduse spetsialist. Ja selle asutuse asutamismääruses (millele koduleht mitu puhku viitab) on nii jube tõlkekohmakus, et selle tõlkija peaks silmad häbi pärast peitma ja elukutset vahetama ning uued tõlkijad, kellel vähegi aru peas, peaks siinkohal julgema pühast määrusesõnastusest lahkneda (see on kodulehel asutuse tutvustus, mitte õigusakt).

Bussis jõuan Durrelli elulooga oma peatuseks täpselt selleni, kuidas ta hakkas oma tuntuimale raamatule „Minu pere ja muud loomad” pealkirja valima. Esialgu käinud tal peast läbi ka A Young Man's Fancy ja Childhood with Scorpions ja World in a Nautilus, siis Quinqueniad, siis The Map of Paradise ja The Chart of Childhood ning lõpuks The Rose Beetle Man (millest sai ühe peatüki pealkiri), siis (kui raamat oli pooleldi valmis ja selge, et põhiliselt on juttu perekonnast) Merrily We Lived ning kõige lõpuks (kui käsikiri oli juba täiesti valmis) My Family and Other Animals, mille mõtles välja kirjastaja väimees.

Korteri postkastis on ajakiri National Geographic. Tellimisest on möödunud vähem kui poolteist kuud.

K, 516. päev: tali ei ole enam kaugel

Täidan hommikul rahvaloenduse paberit (aasta tagasi ma alleshoidmiseks koopiat ei teinud). Selle viimane esitamise aeg on täna, kas tuua vallamajja või anda rahvaloendajale (kelle käikudest ei ole aga kuskil mingit teavet ja ukse vahele ma enda oma jätta ei taha). Nõnda et siis sõidan lõunaajal vallamajja. Kuigi liiklus ei ole eriti tihe, kulub edasi-tagasi reisile (peamiselt bussi ootamisele) poolteist tundi. Teisalt on tore, et uue bussiveoeeskirja järgi saab sama piletiga.

Ja muidugi on vallamaja uks kõvasti kinni ning sildilt saan teada, et ka seal on lõuna. (Mu pinginaabri isa rääkis 1980. aastate keskel sellise anekdoodi: 1945. aastal karjuti üle kogu Venemaa: „Pabeeda, pabeeda!” Aga mida ei tulnud, see oli „abeeda”. „Kas teil on „bedaa jedaa”?” küsis keegi välismaalane. Venelane vastas: „Daa, daa!” Ja seepeale kostis välismaalane: „Aa, aa!”)

Kõle on, talvemantel on paras, kindaid tahaks, mantli salliosa tuleks küllap ka külge tagasi panna. Ootan veerand tundi, loen teadetetahvlit. Palju midagi aru ei saa. Ilmselt kulub prantsuse kantseleikultuuri juurde poole lehekülje pikkuse teksti paisutamine vähemalt 3 lk pikkuseks. Siis saab kell pool kaks ja saan oma paberi ära antud. Tagasi töhe. Lõuna ise jääb vahele. Brr.

Üles on antud ajakohastada varasemat eesti tõlget lähteteksti hilisemate muudatustega (mis töös on tegelikult palju rohkem vaeva kui uue teksti tõlkimist, sest vahepeal on kujunenud välja omajagu kinnissõnastust). See olin mina, kes poolteist aastat tagasi esialgse tõlke läbi vaatas. Õuduseks leian näpuka „patisendid”. Ja siis veel suuremaks õuduseks teise korra. Ja kui olen ära oianud ja suudan juba edasi töötada, siis leian samalt leheküljelt ka kolmanda. Ja kui ma olen otsustanud, et ma mitte kunagi enam ei kirjuta tõlkija tagasisidesse, et tõlge oli hea, nagu tookord (kahjuks ei ole mul alles välistõlkija versiooni, sealt saaks teada, kes täpselt oli „patisentide” autor), siis leian samalt leheküljelt ka neljanda „patisendi”. Appi-appi... Sh.t happens. Praegu kasutan automaatparandust, mis teeb „patisendist” automaatselt „patsiendi”, sest spelleri, kurivaimu, meelest on „patisent” paraku täiesti loomulik sõna („pati” + „sent”) ja muidu võib see jääda nähtamatuks nagu poolteist aastat tagasi.

T, 515. päev: kes elab küülikupuuri sees

Pärast lõõgastavat puhkust jälle tööl. Äraoldud kahe päeva vältel on teha olevate tööde nimekiri paisunud peaaegu sama pikaks kui suvel, mil olin nädala üksi. Sellele lisaks on mul mälestus, et ammu-ammu, möödunud neljapäeva paiku sain ühe tänaseks üles antud töö valmis, aga see osutub petlikuks. Ei saanud.

Mis kõik kokku tähendab seda, et lahkun töölt alles pool kaheksa ja korteris tuleb toituda sellest, mida on külmikus eelmisest nädalast järel.

Skannin vanade piltide seas filmi 1985. a kevadest, millelt ei ole kaasaegsete märkmete järgi kunagi suurendatud mitte midagi. Aga seal on vat selliseid aardeid:

E, tagasisõit

Pikk nädalavahetus kodus sisaldas esinemise meditsiiniseminaril (heheh) ja avastuse, et mu uue kodu aknast paistab läbi raagus puu linna tähtsaim vaatamisväärsus.

Tagasisõidul midagi põnvat ei juhtu. Taevas on kuni Saaremaani väga selge (pilte ei ole, fotoka akudega oli jama), edasi pilvelappidega, mis takistavad asukoha määramist, nii et ma ei tea, kus täpselt oleme. Ühekorra arvan alloleva suure jõesuudme ja selles oleva sadama olevat Bremerhaveni, aga sellest pisut läänes olevast abajast, kus kunagi oli suur sõjasadam, on sadam müstiliselt üldse kadunud. Väljalend hilines 20 minutit ja maandumisest hakkab aimu saama alles siis, kui lennuki nina allapoole vajub (mis ei takista lennusaatjatel kärudega ringi sebimast – KLM annab lennukis süüa).

Amsterdamis on aega üle kolme tunni. Kõigepealt taas turvakontroll, õnneks mitme sabaga. Kõrval sabas õiendavad kaks turvameest lõunamaalasega, kelle kotist on leitud umbes liitrine kandiline alkoholipudel sinaka vedelikuga – loodetavasti mingi džinn, mitte nitroglütseriin.

Söön, kondan pisut ringi, loen värava juures pingi peal tunni raamatut (Aivar Kriiska „Aegade alguses” (2004), mis võtab kokku selle, mis on juhtunud Eesti arheoloogias alates „Eesti esiajaloo” ilmumisest 1982 – mu isa rääkis, et viimatinimetatud raamatule taheti algul pealkirjaks panna ikka „Eesti NSV esiajalugu”, nagu olid ka raamatud „Eesti NSV geograafia” ja eriti „Eesti NSV kalad”, mis tegi talle palju nalja), tunni parandan oma juhendatava kursuse kodutöid.

Teine, väiksem Cityhopper on turbopropellerlennuk, mis teeb hoovõtul pahase kumalase häält ja väriseb üksjagu, aga siiski vähem kui Dash 8 ning telik on tal ka toekam. Lend on pimedas, on väga selge, maapinna tuledemustrist ei saa aru, kus oleme.

Taksoga korterisse, seekord saan suheldud puhta prantsuse keeles.

Meilis on vastus Šveitsi La Tour-de-Peilzi mängudemuuseumilt, kellelt paar nädalat tagasi küsisin, kelle kuju on Genfi järve kaldal muuseumi ees (sest ilmsest sarnasusest hoolimata ei saa see siiski olla Vormsi Enn):



Saan teada, et on hoopis André Guex (1904–1988), kohalik õpetaja, kirjanik ja mägironija.

R, 514. päev: all those Fokkers were Messerschmitts

Üles kolmest, mis on kogu kodureisi keerukaim koht, sest uneaega oli natuke alla kolme tunni ja sissemagamine tähendaks väga kindlalt lennukist mahajäämist. Seekord midagi muud maha ei unusta kui Eesti peenraha (jälle; ma ei tea, kus see on, võib-olla ma ei võtnudki eelmine kord Eestist kaasa, oli pagasi kaalu probleem) ja telefoni kõrvaklapid.

Takso tuleb kell 4.05. Tellisin neljaks, aga teisalt tean kogemusest, et enamasti jääb takso natuke hiljaks. Nii ka seekord.

Lennujaamas on rahvast vähe, poole viiest on turvakontrollis meeldivalt unine õhkkond, ehkki mu püksinööp paneb värava karjuma.

Lend Amsterdami on rahulik, loen (Gerald Durrelli elulugu) ja magan, nii et maandumine toimub minu jaoks ootamatult (mis mürts? – Ahah, juba kohal).

Amsterdamis on aega kuivada kolm tundi. Söön. Uudistan lennujaama poodides (seal on näiteks mitu lillesibulapoodi). Puukotapoodides see-eest ei käi. Väga asjalik elektroonikapood on.

Eesti lennukile minnes mõtlen, et oh mis tore, enam ei peagi minema turvakontrollist teist korda läbi nagu samas eelmine kord, ja lähen värava poole väga väikese ajavaruga. Aga ennäe! Ehkki väravad D2, D4 ja D8 jne on normaalsed, on nende vahel D6 trepp alla korrusele, kus on ikkagi turvakontroll. Ja nagu ikka, üks saba ja väga aeglased kontrollijad. Viimased on minu kohal hõivatud väga sügavamõttelisse arutellu: kas Strasbourg on Prantsusmaal või Saksamaal. Üks arvab üht, teine teist ja kolmas teeb saalomonliku otsuse, et praegu on ühel, aga ajalooliselt oli teisel.

Lennuk Tallinnasse on KLM, mitte Estonian Air! Aga minu rõõm on üürike, sest a) pooltühi lennuk pakitakse tuugalt täis (Estonian Airil, lennufirmal, millel varulennukeid ei ole, on vist taas kord lennuk rikkis ja sõiduplaan segamini, oletan) – ja peale pakitavate seas on vähemalt keelpillikvartett (viiulit näen ja tšellot – mis meenutab õndsast koolikoori ajast seda, kui me käisime 1989. a Taanis ning Stockholmis laevalt maha tulles ja raudteejaama poole sõites (liinibussiga, nagu soovis reisi korraldanud üleliiduline firma Sputnik) täitis kogu liinibussi koori laiendatud koosseisu 50 inimese kola ning juhuslikult sama laeva peal olnud puhkpilliorkester Tallinn koos pasunate ja suure trummiga); ja b) minu ees istuv hülgesarnane ja -suurune vanamees, kes selja tagant meenutab pisut seda kändu, kes telekas motikaid tuunib, lösutab terve tee oma toolileeniga minu põlvedel, sest vahe on väga kitsas ja kui kott on eesmise istme all, siis ei mahu mu põlved mitte kuhugi (vahe minu istme ja eesmise langetatud leeni vahel on 18 cm). Hiljem taipan vahetada koti ja jalgade koha, olek on veidi kergem, kui mitte arvestada seda, et hr Hülge leemendav peanupp on minu ninast umbes 20 cm kaugusel. Usutavasti on tal kodus kass, miks muidu hakkab mu nina jooksma; peast käib läbi mõte, kui äkki kogemata nuuskaks liiga kõvasti/lähedal/eriefektidega. Ja siis kukub mul raamat maha ja selle maast õngitsemine nii, et ma ei puutuks hr Hülgega peadpidi kokku, on suur kondiväänamine.

Sellega võrreldes on see, et mu selja taga istub ilusat kõrgklassi inglise keelt rääkiv perekond, mille pereema kiljub naeda nii nagu Eric Idle'i kehastatud pr Scribbler, maailma naljakaima nalja äsjalahkunud autori kohelahkuv ema ühes Monty Pythoni varajases sketšis, täiesti kökimöki [millega ma mõistagi ei mõtle perekond Laari munaputru].

Aga kui lennuk umbes Palivere kohal hakkab maanduma ja kästakse leen püsti tõsta, näen, et hr Hülge selja peale on kirjatud Harley Davidson, mis seletab ilmekalt seda, miks ta ei saa sõita püstiasendis, vaid peab olema lebaskil. Tunnen piinlikkust, et olen puudega inimesest kurjasti mõelnud. Vabandust!

* * *

Ja nüüd, kallis lugeja, on aeg rääkida ära tänase loo pealkirjaks saanud puändiga lugu. Näiteks siin on. Umbes 15 aastat tagasi seda lugu esimest korda lugedes käis sinna juurde veel selgitus, et loo rääkinud Inglise TV-s Inglise lennuväe Poola üksuse lendur ja et vahepealse selgituse, et Fokker on Hollandi lennukifirma, lisas lahkesti juurde saatejuht.

Aga ka päriselt lendas Saksamaa poolel mõningaid Fokkereid. Luftwaffe Eesti üksuses NSGr 11 oli päris mitu Taanist leitud Fokker CV-d, mille kohta öeldi, et hollandlased ehitasid need taanlastele ja taanlaste käest sattusid need sakslaste kätte, kes andsid need eestlastele, et need saaksid neid kasutada venelaste vastu.


Fokker CV (vasaku küljekatendita)

N, 513. päev: mitu naist on Prantsusmaa presidendil?

Kiire päev, kus on vaja lõpetada mitu tööd, mille tähtaeg on kas täna või (ühel) homme. Aga homme on mul vaba päev ja täna olen pool päeva prantsuse keeles.

Viimatinimetatus – kus keskendutakse varaemast rohkem rääkimisele – saame kõigepealt kuulda õpetaja monoloogi ja siis peame ise oma sõna sekka ütlema. Esimene teema on see, et keskealised prantslased on telefonisõltlased, aga meili nad keegi omast vabast tahtest ei puutu. Edasi heietab õpetaja pikalt veel teemadel nagu kiirrongid ja Prantsuse presidentide eraelu.

Prantsuse keele seltskond koosneb ka seekord enamasti uuematest liikmesriikidest pärit inimestest: kaks ungarlast, kolm slovakki, kaks eestlast, leedulane; siis veel kaks sakslast. Valdavas enamikus (n − 3) naisterahvad, kellest üks on otsustanud oma kanavarbaid peita Egiptimaa-moelise silmavärvimisega, mis paraku toob elavalt meelde maal jaanipäevadeks endale samasuguse maalingu teinud naabrinaise, kelle elupäevad lõppesid koduhoovis purjuspäi surnukskülmumisega.

Prantsusmaa praeguse ja endiste presidentide naiste arvu küsimus toob meelde vana, 1980. aastate lõpu anekdoodi: Bush, Mitterrand ja Gorbatšov kohtuvad ja kurdavad oma muresid. Bush: „Mul on 15 nõunikku. Üks neist on Vene spioon. Ma ei tea, milline.” – Mitterrand: „Mul on 15 armukest. Ühel neist on aids. Ma ei tea, millisel.” – Gorbatšov: „Mul on 15 liiduvabariiki. Ühes neist on uutmine. Ma ei tea, millises.”

Pärast tundi tagasi tööle, siis poodi, siis järgneb kiire pakkimine ja viimaste asjade ajamine enne homset reisi.

K, 512. päev: lealning all the time, lealning all the time (Benny Hill)

Saan lõpuks ometi teada, et trükinduse roosakas põhivärvus on inglise keeli magenta, mitte magneta. Küllap olen seda palju valesti kasutanud, arvates, et ju vast eesti speller lihtsalt ei tunne seda sõna. Aga parem hilja kui mitte kunagi – nüüd tean, kuidas on õige.

Tuleb meeldetuletus, et ma ei ole vastanud tööstressi küsimustikule, mille link tuli meilis eelmisel nädalal. Seekord oli seal selge sõnaga öeldud, et töötaja stressi põhjused võivad olla ka töövälised, aga nendega seotud stressi see küsimustik ei puutu. Kunagi varem seda lahtiütlust ei olnud, ja et ma sel ajal olin isiklikel põhjustel väga stressis, siis ma seda ausalt ka kirjutasin, ilmselt langetades omajagu asutuse keskmist. Seekord ma siis ankeedile üldse ei vastanud. Meeldetuletuse peale tuli meelde, et võiksin sinna kirjutada, et pinda käib see, kui inimene ei suuda oma teadmatust vaka all hoida (näiteks kui kirjutab asju, millest midagi ei tea, aga ei kontrolli järele – see käib muidugi oskuskeelsete tõlgete kohta, kasvõi see, kui keegi tundmatu isik on tõlkinud väävelhappe äädikhappeks või printerid impressumiteks nagu eile).

T, 511. päev: it's perfectly simple

Päike paistab, päev on rõõmus, kõik laabub.

Näen tõlgetes „lennukite suunatulesid” ja „laevade veermikku”. Aga ärge naerge midagi, veermikuga allveelaevadest oli üks kindlasti ja mitu oletatavasti olemas. (Mõtlen kuuldusi – millest kirjutati mäletamisi raamatu Stealth at Sea lõpupoole –, et 1980. aastatel Rootsi avameresaartelt leitud kummalised roomikujäljed võinuks tekitada Vene amfiiballveelaevad, mille peale olevat N. Liidu merevägi otsekohe teatanud, et nendel kääbusallveelaevu ei ole, ammugi mitte amfiiballveelaevu ja jutul lõpp, ehkki Lääne asjatundjad väitnud seepeale, et N. Liidus on palju muidki struktuure, mille varustusse võivad kuuluda kääbusallveelaevad.)

Piltide skannimisel jõuan üle 9000 pildi piiri. Olen 1985. aastas, kui pilditegemisega alles alustasin (loe: mõni isegi suvepäikeses võetud film on tervikuna alavalgustatud). Hämmastab, et 1985. aasta tavalisim, GOST 65 film oli rikkalikuma halltooniskaalaga (rohkem varjundeid) kui 1990. aasta paiku. 1980. aastate keskelt on rõõmustaval viisil palju olmepilte – pereliikmeist, kahe- ja neljajalgsetest sõpradest, argipäevast, mängudest – ehkki umbes kilo kaalunud fotokat ei saanud igale poole kaasa tassida. 1985. aasta parim pilt on seni see, kus mu vend ujub, täispuhutav rõngas ümber kere.

Hiljem plaadi pealt vana klassika 'Allo 'Allo.

E, 510. päev: tässä sanassa ei ole š:ta

Töö, töö, töö. Taas kord väikesed keelelised erimeelsused, mis minu poolt sisaldavad viidet allikale, kus on toodud nii minu juttu kinnitav kui ka (teistsusuguse olukorra jaoks) vastupidine näide, kontrollides, kas kolleegidest see, kellega enim vaidlemist, sinna ka vaatab. Vaatab küll. M.o.t.t.

Korteri ukse alt on sisse topitud järjekordne rahvaloenduse paber; võib-olla mul on eelmise aasta oma alles. Ükspäev vaatasin huvi pärast telefoniraamatust, mis asjamees on korteri omanik (kui tema töötelefonil võtab vastu sekretär, nagu korterikaitsme väljaminekul ja majakilbi otsinguil kunagi selgus). Selgub, et on ametilt arhitekt!

P, 509. päev: kaugete aegade kuma

Magan üpris kaua ja seejärel üritan installida reedel ostetud Bluetoothi-adapterit. Arvake, kas see õnnestub? Oleksin pidanud ka ise olema piisavalt tark, et varasematest Kirikmäe prismast pärit keerukamate esemete kogemuste najal sama arvata: taskutelefon, mis tarbis nii palju voolu, et hommikul laetud aku oli õhtuks tühi; duubelplaat, mis koosnes kahest samasugusest plaadist; lööktrell, mille kohvrist puudusid väiksemad jublakad; videomonteerimistarkvara, millel tuleb iga liigutuse järel töö igaks juhuks salvestada, kus ei tohi mingil juhul vajutada lõigu eelvaate nuppu ning mis ei ole kordagi suutnud pärast video valmimist tööle jääda; ning midagi oli veel, mis mul praegu meelde ei tule.

Arvuti küsib nüüd iga kord käivitamisel, et kas installime leitud uuele riistvarajupile tarkvara kah. Mul on taskutelefonis umbes 700 nime (kogu mu Outlooki aadressiraamat) ja aadressiraamatute sünkroniseerimine jõuab viiel katsel kõige rohkem 400-ni, siis ühendus katkeb (et ajalõpp, st justkui ei juhuks hulk aega midagi). Kust seada ajalõpu väärtust, seda ei õnnestu leida (nagu ma ei ole leidnud nt Nerost kohta, kust saaks laadida salvestatud sätteid, ega ülallaidetud videotarkvarast kohta, kus saaks DVD peatükkide pealkirja kirja suuremaks kui teleriekraani paar joont). On tunne, et naasen vana kaabliühenduse juurde.

* * *

Edasi istun tegema oma harrastusteemalist ettekannet ja kirjutan seda järjest kümme tundi. Ehkki teema on südamelähedane ja olen valdkonnas kodus, tunnen, et mida edasi, seda vastumeelsemaks asi muutub. PowerPointi vigurid on ka nagu on. (Öelge näiteks, kust saab määrata vaikimisi keele, et ma iga kord, kui mingi sõna lisan – ka olemasolevale eestikeelsele tekstile – ei peaks keelt eraldi määratlema?)

Ja kõik see aeg, mil ma toas istun ja kirjutan, on õues pajapõhjasinine taevas ja päikesesära. Korraks mõtlen kolida kirjutamine rõdule, ämblike riiki, aga saan aru, et seal oleks liiga jahe.

L, 508. päev: Valdo Pandi jälgedes

Täna 25 aastat tagasi


Pildid on võetud salaja, minikaameraga Kiev-Vega. Harjumäe pildi tegemise järel kargas selja tagant ligi üks võidunud sinises jopes ja vuntsidega seltsimees ning käratas: „Poiss, anna fotoaparaat siia!” – mille peale ma lükkasin fotoka taskupõhja august kaugele jope voodri vahele ja valetasin taskuid patsutades nii, et suu suitses: „Ei ole mul mingit fotokat!”

Pildi teralisust seletab asjaolu, et kaadri suurus oli 10 × 14 mm, ilmuti oli nagu ta oli ja särituse määramiseks oli mul isa 1950. aastate pappeksponomeeter (kus oli põhjalik tabel, et laiuskraad, kuu, kellaaeg, võttekoht, pilvisus jne). Paar aastat hiljem kaotasin selle kahjuks ära.

* * *

Ilm on taas kord päikseline, väikeste pilvedega. Jahe on.

Tööl tööinnu süvendamiseks ja muust maailmast eraldumiseks plaate kuulates selgus lõpuks, mis muusikajupp sobiks suvest alates pooleli (loe: kõvakettal mitu gigabaiti hõlmava) Kuresaare lossi video helindamiseks kohta, kus läti turistid häirivalt kisavad. See on Apocalyptica mängitud ilus lugu One. Õnnestub kohati isegi pilti (ringkäik peakorrusel) monteerida heli järgi; pidurefektooriumi jõuab pilt sobivasti just krummhornitaoliste helide saatel. Vaatan loo tausta järele ja leian, et – ohhoo! – see on Metallica populaarseim lugu aastast 1988. Et Metallica looming mu meelismuusika sekka ei kuulu, siis ma seda varem kuulnud ei ole. Apocalyptica esitus on rohkem meeltmööda. Saab näha, paljudel kuulajatel tuleb lugu kuuldes pähe, et see kuulub hoopis heviklassikasse!

Hilisõhtul tuleb vaim peale ja kirjutan oma nädala pärast peetavat ettekannet.

R, 507. päev: võtmed ja pulgad

Hommikul terminiprobleem, kus sama asja on juba valmis tõlgetes (nendes keeltes, milles oskan järge ajada) arvatud tähendavat nelja eri asja. Usutavasti ei ole lähteteksti koostajad inglise keelt piisavalt osanud ja tulemus on otsetõlge nende keelest ning tähendab seega midagi muud, kui sõnadest paistab. Eriti problemaatilised on kaks viimast sõna, for garbage. Ese on kaup ja seda ei viida kohe prügimäele! Seetõttu uurin, mismoodi öeldakse maakeeli seda, mis on inglise keeli disposable. Ja arvake, mida ma leian? Ainult vaste „ühekordselt kasutatav” ja rohkem minu maitse järele vaste „ühekordse kasutusega”. ESTERMi vastete läbikammimisel leian sellise asja nagu disposable refillable pocket flint lighter, mis on maakeelde truisti ümber pandud kui „ühekordseks kasutamiseks mõeldud korduvtäidetav tulekiviga taskutulemasin”. — „Ühekordseks kasutamiseks mõeldud” ja „korduvtäidetav”, mõtelge! Mismoodi see välja näeb, et tulemasin pannakse põlema ja kuni see põleb, siis lisatakse muudkui kütust? No ei, nõnda käiks suur pauk. (Mu bussijuhist onul juhtus 1980. aastate algul tulemasina reguleerratas jakitaskus juhuslikult pöörduma vastu taskuvoodrit suurimasse asendisse ja kui ta käe tulemasina järele tasku pistis, läks käsi vastu süütenuppu ja lausa tuleleeki tõusis taskust kuni kulmudeni.)

Ehk seega puudub tore eesti vaste sellele, kui miski asja saab pärast vähest kasutamist (mis ei pruugi olla ühekordne) ära visata (ja mis prügimäel ilusti ära laguneb või mida saab vaevata taaskäidelda). See ei ole „vähese kasutusega”, „vähekasutatav”, „mõni kord kasutatav” vms; „biolagunev” ega „taaskäideldav” ka ei ole, sest see ei ole teada.

(Meenub prantslasest astronoom, arvutiteadlane, ufouurija ja teadusfilosoof, kes ühes oma varases raamatus vaagis, mida arvaksid inimesed tehnikast, mis on nende tsivilisatsioonist sajandeid ees. Tollal oli arvutiasjandus jõudnud arengutasemeni, kus enam ei jooksnud kohale jootekolviga tehnik rikkis jublakat vahetama, vaid asendati kogu rikkis kaart uuega ning vana visati ära. Siis see teadlane võtnud ühe sellise kaardi kätte ja küsinud töökaaslaselt: „Sa oled keskaegne külapreester ja sinu juurde tuleb talupoeg, kes on leidnud põllult sellise asja. Mida sa talle ütled?” – Töökaaslane keerutanud kaarti pisut käes, mõelnud ja siis teatas: „„See on saatanast, mu poeg! Põleta see kohe ära ja loe sada issameiet!””)

[Hilisem lisandus: see segane nimetus uuriti kliendi käest lõpuks järele. Tähendanud sootuks prügikottide annustit.]

Teine terminiprobleem on ka, mingid „rosetid ja detektorid kuvari, suhtlusseadme ja nupupaneeliga elektroonilistele lukkudele”. See sõnastus on mitu teiste keelte kolleegi jalust niitnud. Pärast meenutamist, et näiteks vene keeli öeldakse pistikupesa kohta „rosett”, saab minu tõlkeks „video-fonolukkude ühendused ja andurid”. As simple as that. Ja päeval on koht, kus saksa tekstis on loetelus kolme sarnase toote kohta 11 sõna, eesti tõlkes 10 ja pärast toimetamist 3 (tõlkija ei ole kahjuks mõelnud selle peale, kuidas neid tooteid eesti keeles näiteks poes nimetatakse).

* * *

Pärast tööd Kirikmäe prismas. Nädala pärast laupäeval on harrastusteemaline ettekanne ja mul on vaja mälupulka. Kuskil peaks olema kunagine venna vana ning raadiosse ja telefoni saaks ka faile tõmmata, aga seni olen ma kuidagi ilma mälupulgata hakkama saanud (no vana kastarvuti oli nii vana, et sellele lihtsalt ei käinud mälupulgad külge, õigemini käisid, aga miski ussi- ega püssirohuga ei mänginud; sealt sai suuremaid asju võtta CD-ga).

(Nagu teada, on mälupulga üks inglise nimetus USB key ja arvake ise, mida inimesed on viimast nimetust arvanud eesti keeles olevat.)

Kui olen ühest riiuliotsast sobilikud pulgad leidnud ja seejärel õigest mälupulgariiulist möödun ning selle ees kõheldes seisatan, triivib mu poole robotmüüja ja alustab vestlust.

Et kas ma elan siin riigis.

Vastan, et elan. Tunnen, et müüja operatsioonisüsteem teeb tehte if vastus1="jah" then goto küsimus2. Küsib, kas mul lauatelefon on.

Vastan, et on.

if vastus2="jah" then goto küsimus3

Edasi küsib robot, mis telefonifirma mul on.

No on alles pähkel. Ei mina mäleta.

„Kas siin ongi üldse mitu? Kohalik Elion ja TELE2 ja Starman ja mis see neljas oligi?” mõtlen.

„Ja milline neist mul on?”

if vastuseaeg<timeout then repeat

Näen, et robotmüüja teeb nägusid. Teen artikuleerimata häälitsusi.

if vastuseaeg>timeout then crash

Nii pikka mõttepausi ei ole robotmüüjale sisse programmeeritud, ta satub segadusse ja lülitub keelele, millest ma ei saa isegi aru, mis keel see on. Mõmisen midagi segast ja irrelevantset, umbes nagu „hea küll, hea küll!” ja rebin end roboti orbiidilt ära.

Roboti operatsioonisüsteem tuvastab olukorra tuttavana ja leiab sobiva koodijupi if byebye then f_off. Kuulen robotit äärmise tehtud reipusega mulle järele hüüdvat umbes nagu no offence!. Siis pöördub temagi ja vurab järgmist ohvrit otsima.

Ja viie sekundi pärast tuleb mulle meelde, et mul on kohaliku Elioni lauatelefon. Mine või karju üle poe järele.

Juurikaosakonnas on hunnik viinamarju (mille ühes otsas on butafoorne veinipress) ja selle kohal parv äädikakärbseid. Lihaletis mängivad Musta mandri viisid, mille üks kime trumm läheb ruumiga resonantsi ja nõnda kostab juurikaosakonda ainult see, meenutades pilte Tarzani-filmidest, kui mõni valgete seltskond hakkas sisenema viimast korda džunglisse (välja nad sealt enam ei tulnud), millest kostis ajuti kaugeid trummihelisid.

Ning bussisõidul tagasi näen sellist vaatepilti:

N, 506. päev: once a week we tortured ourselves by devoting a morning to French (Gerald Durrell)

Hommikul väike paanika, sest ma ei leia prantsuse sõnastikku. Isegi voodi peal ei ole (mu voodi on nagu Mao Tse Tungil, enamjaolt kaetud raamatutega – ma olen selline kummaline inimene, kes suudab teist külge keerata kohapeal ja seetõttu vajab magamiseks poole meetri laiust voodiserva ning ülejäänu on käepärane panipaik; ning kui ma asju kuskilt mujalt ei leia, siis tean alati, kuhu vaadata). Leidub hoopis ühelt riiuliotsalt, teiste raamatute alt.

Praegune prantsuse keele õpetaja on sama kui aasta tagasi FR 2 kursusel, kelle lemmikteema on puhkuselt saadetavad kirjad. FR 2 kontrolltöös pidime kirjutama (postkaart sõbrale) ja FR 2 eksamil pidime samuti (käidud välismaa kirjeldus). Tänaseks on antud kodutöö „Kiri puhkuselt sõbrale”. Teine kodutöö pärineb üks-ühele FR 2 eksami grammatikaosast, ise ka imestan, kuidas ma suutsin seda omal ajal ainult mõne veaga kirjutada, grammatikaraamatu ulatuslikest tegusõnade pööramise tabelitest õhkub tundmatut kaugust ja võõrust.

Tööl pestakse aknad, väljas aknalaual üks onkel ja sees temast umbes kaks korda noorem ja kõhnem seltsimees. See püstitab oma redeli toakaaslase C selja taha ja tegutseb peamiselt tema pool tuba, mis mõneti meenutab kunagist lahja Coca-Cola reklaami, kus kondensaadist pärlendavast purgist jooki timmiv aknapesija lummas kontoritäit naisterahvaid, kellel oli vist kliimaseade rikkis ja kontoris paras saun.

Prantsuse keel kulgeb tüsistusteta. FR 4 mainib Jacques Prevert'i hunnitut luulet juba teises tunnis, võimas, FR 1-s läks mitu kuud. Äramärkimist leiab ka õpetaja lemmiksari Desperate Housewives, saame teada, et ta õpib sellest inglise keelt, mis on raske ja prantsuskeelne versioon olevat palju lihtsam. Õpilased hakkavad selle peale naerma, et mis on raske kellelegi, aga õpetaja seletab, et prantsuse tõlge on palju ümaram ja inglise keelevigurid on sealt ära jäetud. Kursusel FR 2 aasta tagasi oli õpetaja arusaam inglise keelest veel nii tagasihoidlik, et ta ütles, et ta on meiega une desperate teacher-wife (no see, kes on inglise keeli wife ja woman, on ju prantsuse keeli ühtmoodi femme).

K, 505. päev: listen very carefully, I shall say this only once

Hommikul turvakoosolek, kus personali ja halduse peadirektoraadi turvateenistus tuletab meelde, et vaenlane ei maga, vaid spioneerib. (See ei ole naljakoht.) Esimene kümme minutit on väga igav, taas kord kahetsen, et juturaamat jäi maha, võitlen unega (mu ees reas istub rootsi kolleeg B ja muudkui noogutab), siis keskendun akna taga askeldavatele noortele künnivarestele; siis läheb põnevamaks. Jutu ilmestamiseks on ettekandes mitu kassipoja pilti.

Päeval käin postkontoris (sobiva bussi peale peab kõvasti jooksma, aga ta ei oota, järgmine buss saab ta aga kätte ja Kuninga tänava peatuses hüppan õige bussi peale). Saabunud on Amazoni pakk, milles Dorlandi meditsiinisõnastik ja „'Allo 'Allo” kõik DVD peal ilmunud osad (neid palju ei ole). Lisaks võtan omale ka telefoniraamatu, mu mobiilinumber on seal sees (ning mu ees- ja perekonnanimes kokku kolm viga samuti). Telefoniraamatud (valge ja kollane) on kohatult paksud, aga raamatukast on veel suurem.

Päeva sõna on conservation, mida loetelus nature, conservation, wildlife on kaks eri tõlkijat pannud südamerahuga ümber „konservimiseks”. Nad elagu!

Ja nagu Agu Sihvka jõudis tõdemuseni, et „selle asja, mis jagaja kaane all pöörleb, leidsime ka üles – Kiilike oli selle taskusse unustanud”, nii selgus järelekontrollimisel ka see, miks mu kahekümnest tudengist mitte keegi ei olnud saatnud teist kodutööd, mille tähtaeg oli eile. No ma olin unustanud kodutöö aktiveerida, tudengid seda lihtsalt ei näinud.

T, 504. päev: mis küll oli selle meistri mõttes

Reipa röögatusega „Kurradi raisk!!” ärkan kell 8.41. Kui vastasmaja tibatillukesse hoovi ei oleks kolistama kiilunud ekskavaator ja suur veoauto, oleks ma, kell peos, põõnanud veel ei tea kui kaua. Aga bussipeatuses olen minut varem kui tavaliselt ning tööl olen kell 9.23 (viimane kellaaeg, mil peab kohal olema, on 9.30). Ärgates meenus ühtlasi see, et mul oli ühe muidu valmis, aga valminuks kinnitamata tõlke tähtaeg kell 8.30. No ei ole midagi parata, läheb teele kell 9.25.

Avastan, et maailma kõiki kaupu ja teenuseid hõlmava klassifikatsiooni ametlikus eesti versioonis on sorbett tõlgitud šerbetiks ning seetõttu ilutsevadki lugematutes tõlgetes koorejäätiste, piimajäätiste, mahlajäätiste, jogurtijäätiste ja muude jäätisetoodete seas saladuslikud „suhkrusiirupi-pähklimaiustused”.

Toakaaslane S mainib õhtul lahkudes turvakoosolekut ja tunnen pakilist vajadust vaadata kalendrisse (peaksin arvuti asemel märkima olulised asjad seinakalendrisse). Õnneks on jutt homsest.

E, 503. päev: mingi soust

Pärastlõunal käib siinseile eesti tõlkijaile lehvitamas heade mõtete linna vaimu tuntud keele- ja riigimees P, teemaks eesti keele areng (väidetavasti). Ehkki heade mõtete linn on paiguti täitsa tore ja armas, on seminar peaaegu sama igav kui viimatiste õpingute ajal majanduse põhialuste loeng, mille esimeses pooles sai mul kaasasolnud lugemisvara läbi ja olin veendunud, et kui ma nüüd midagi kiiresti ette ei võta, siis igavuse kätte ma ära suren – lippasin tookord vaheajal raamatupoodi ja ostsin sealt kogumiku „Eesti aastal 1200”, mida ma alles eelmisel pühapäeval meenutasin ja mis on tore raamat (kuigi isiklikel põhjustel olid paar pilti natuke ehmatavad). Täna kahetsen kibedasti, et juturaamatu tuppa kotti jätsin, ehkki võib karta, et raamatu „Minu pere ja muud loomad” peale itsitama hakates võiks seminaripidajale jääda väär mulje, et ma naeran tema „naljade” peale. Aga õnneks on taskutelefonis Internet! Kui telefon suudaks kuvada pdf-faile, saaks sellesse panna varuks hädalugemist, aga kahjuks ei suuda. (Vahest peaksin hädalugemisvara muundama txt-vormingusse, seda ikka kuvaks... proovin järele.)

Elavalt tulevad meelde mitu rebaseaegset õppejõudu, kelle kohta mul on koduses pruugis tabav lühike nimetus, mida ma praegu siin ei korda. Vaesed tudengid, kes seminaripidaja loengus peavad käima nädalast nädalasse! Seda nii sisu kui vormi poolest. Näiteks algul küsib P valjul häälel, kas kõik kuulevad, kõik ütlevad jaa, siis ütleb P „siis ma mikrofoni ei räägi,” ja edasi vaibub ta hääl aegamisi tavalisele, aga suure saali jaoks kohatule kõnetugevusele (mille kuulmiseks peaksid olema pea külge seotud suured nahkkõrvad nagu Kaljo Alaküla vanaisal, kes nendega Alutaguse külaeitesid poolsurnuks ehmatas – vt mälestusteraamat „III eskadrill”), nii et tekst, mida mina tagumisse ritta kuulen, on umbes nagu „..., aga nüüd korraga on parem olla hant kui normaalne.” (Täitsa tõsi, ma kuulen selgesti „hant”.)

Pliiatsid, millega P pabertahvlile kirjutab, on kuivanud ja muidugi ei paista. Mul oli II kursusel füüsika õppejõud, tuntud margikorjaja, kes kirjutas kilele rohelise vildikaga, aga et kilesid, mis grafoprojektori külge ei sulanud, oli sel uuemal muinasajal raske saada, siis ta pesi kiled puhtaks (naine paneb kodus kiled vanni likku, pakkusime), nii et tulemus oli kahvaturoheline tekst helerohelisel taustal.

Pärast küsitakse küsimusi, mis ajavad seminaripidaja segadusse, eriti kolleegi G oma, et kuidas see jutt kõik tegeliku tõlketööga seotud on (nagu nurmekundlane Pent saarlaste siilitriki kohta filmis „Malev”). Seminaripidaja vastab pärast pikka keerutamist nõnda, et euroametnikud ja eurotõlkijad ja (minu rõhutus) õigustõlke keskus tegutsevad kabinetis, tuleb tulla välja („näiteks parki,” lisan mõttes). Õigustõlke keskuse olevikus tegutsemise peale käib läbi saali vaikne, kuid hoomatav kahin.

Konspekteerin oma blogi jaoks paremaid noppeid, aga paistab, et ei ole mõtet neid konkse dešifreerima hakata. Kes grafoloogiasse ja muudesse libateadustesse usub, võib ainult rõõmustada:



(Kui ma käesoleva postituse jaoks silte valin, oli suur kiusatus panna ka kujundlik „kepp” ja võtta see kõnnikeppide toel jalutatud matkade juurest üldse ära.)

Õhtul Kirikmäe prismas. Korteris asun parandama oma kursuse kodutöid (millele teadupärast läheb igaühele tund ja töid on 16). Tekst on tüüpiline kiitev tutvustus, milles ühelt poolt on täpsust vajavaid termineid ja teiselt poolt ei saa ümarat reklaamteksti lausa sõna-sõnalt kah tõlkida, muidu saab eesti lugeja jaoks paraja jaburuse. Neljast tööst, mida jõuan parandada, on ühes see juhtunudki.

P, 502. päev: katkestatud uisuretk

Plaanin teha täna pikema uisuretke. Pärast rongiplaanide uurimist leian, et pühapäevase sõiduplaani eripära tõttu jõuaksin alguspunkti nii hilja, et jääksin juba poolel teel pimeda peale, mistõttu otsustan teekonda lühendada ja korrata aasta tagasi sõidetud teekonda piki Maaselja kallast vastassuunas.

Bussi ja rongiga W-sse, kus olen viie paiku. Alustan ülesvoolu sõitmist (tõus on nii väike, et seda ei ole sõitmisel tunda, oletan), seekord on asfalt mudast puhas, puulehed on kuivad, aga ei saa kätte õiget tasakaalutunnetust. Vahest on seljakotis näiteks liiga palju vett kaasas.

Umbes kolme ja poole kilomeetri peal leian, et kui läbitud maa peal ei ole õiget tunnetust kätte saanud, siis ei saa ma seda ka järgmise kahekümne viie peal, ja kui senise maa peal olen komistanud kaks korda (olen tõukejalga tagasi tõstnud liiga madalalt, esimene ratas on puutund maha – no uisk kaalub ligi kaks kilo) ja peaaegu üle kandade käinud kah kaks korda, siis karta on, et eeloleval teel ma ka lõpuks kukun. Keeran pigem ringi ja sõidan W-sse tagasi, kus naudin jaamas längus päikesekiirtes toreda pooltunnikese. (Jaamas askeldab hakke, näiteks üks kukutab tammetõru kõrgelt perroonile ja urgitseb seda siis lahti – tuleb pilt.) Eks ma olin uisuretke jaoks valinud kellaaja pisut valesti, kui meenutada eelmise korra lõppu, siis seitsmest oli juba täitsa hämar, aga mul oleks täna läinud kaheksani.

Linnas näen, kuidas jaama peatusest sõidab minema buss, järgmiseni on aega ligi tund, mispeale lähen jala. Uisutada ei taha, hämar on.

L, 501. päev: filmihambad

Päike särab, taevas on pilvitu sinine, aga on jahe.

Terve tänane päev kulub taas kord SketchUpi peale. Asun koostama kahe nädala pärast peetavat ettekannet.

Vaatan Arumägede filmi lõpuni. Ma saan aru, miks nende sündmuste aegne Ameerika president olla filmi linastumise järel andnud avalikult teada, et film ei kujuta tegelikke sündmusi. Eriti koomiline on tankilahing filmi kulminatsioonis, mille tanner on paksu metsaga Arumägede kohta kahtlaselt ilma ühegi puu või isegi põõsata, ja muidugi see, et tankitäie sakslaste hävitamiseks piisab, kui lahtiunustatud torniluugist sisse kukutada käsigranaat (ilmselt nii juhtubki), mis aga ei kahjusta tanki sisemust karvavõrdki, ainult suigutab tankistid rahulikule igavesele unele, nagu filmis võib näha, aga Ameerika tank suudab sellise täistabamuse järel, mis lööb paksu soomusega torni lapiti pooleks, ringi sõita nagu muiste (st tanki alumine osa) ning suure paugu ajal tankis viibinud tankistid on näost ainult natuke tahmased, aga ilma ühegi kriimuta. Mõelge, milline ülerõhk peab olema tanki sees, et torn lapiti pooleks rebida (eriti nii paksu soomusega torn nagu filmis näidatud, tegelikust vähemalt kaks korda paksem) – tavaliselt tuli sellise paugu peale torn muu tanki küljest ära ja seesistunud olid väga, väga surnud. Ja koht, kus kaval käputäis ameeriklasi (eriti säravvalgete hammastega Henry Fonda) teeb allamäge veerevate põlevate bensiinivaatidega otsa peale kümnele Saksa tankile – peaaegu nagu rahvalaulus: vaata, kuidas rumalad / uppusivad mõlemad –, ei saa nüüd küll kedagi tõsiseks jätta. See on nii tobe (tankidel sureb tuleloigus kohe mootor välja, meeskond esitab dramaatilisi karjeid, pungitab silmi, ronib hulga aja pärast välja, ringutab langemisel efektselt käsi). Nt siit kirjatükist võib lugeda, et Saksa tankiväes (ja küllap mujalgi) oli põhiline õppuseteema mitte kõmmutamine või ringirallimine, vaid püsti-pikali analoog – sisse-välja. Tulemusena oskas tankiväelane pugeda tanki või sellest välja väga kiiresti ja isegi pooleldi teadvusetuna.

Kes Kirikmäe prisma vanade sõjafilmide repertuaarist huvitub, neile võin soovitada seal praegu saadaolevaist „Kwai jõe silda” ja filmi „Tora! Tora! Tora!”, kuigi esimeses on silla hävitamise lugu väljamõeldis (sildu oli tegelikult kaks, üks läks katki pommirünnakus, teine on alles praeguseni); teine on detailitruum kui samateemaline kergekoeline ajaviitefilm „Pearl Harbor”.

R, 500. päev: pool tuhat

Rahulik töönädala lõpp. Ilm on ikka veel üsna ilus, kuigi mitte nii soe kui eile. Pärast tööd Kirikmäe prismas.

Leidsin YouTube'ist sellise lõigu. Olgu see ametikaaslasile tagantjärgi tervituseks tõlkijate päeva puhul!

N, 499. päev: and we would plunge once more into the tangled labyrinth of French verbs (Gerald Durrell)

Põhjalikkus pudinatõlgete tagasiside andmisel tähendab seda, et tagasisidest automaatselt moodustuv tabel (mis tuleb umbes nädal hiljem üle vaadata) paisub koletu suureks. See sisustab terve tänase hommikupooliku. Vahele kolm telefonivestlust kolleegi M2-ga ühe teise tagasiside terminoloogia asjus (et kui eesti keeles sobivat terminit ei ole ja eesti meel kahel mujal eristataval asjal (millest pealegi üks on teise osa) suurt vahet ei tee ning kui need kaks asja ei esine kunagi koos, kas saaks siis öelda mõlemat sama nimetusega või tuleb soovitada välistõlkijal kasutada teise kohta sõnastikuterminit, mille kohta asjatundja arvas, et „see on ikka täitsa õudne”, või mõelda omakeskis välja uus termin või uurida järele, mida ütlevad erialainimesed).

Poole kahest prantsuse keelde. Koolivaheaeg on läbi. Et meie asutus on suhteliselt väike ja prantsuse keele huvilisi ei jagu, meil prantsuse keele kursusi ei peeta ja meie inimesed käivad teiste asutuste kursustel. Nii oli mul FR 1 WAG-majas, FR 2 KAD-majas ja FR 3 kolmandas. Nüüd on FR 4 üüratus JMO-majas. Lähen väikese varuga, küsin turvameestelt, kus on, juhatavad, satun joonelt õigesse kohta. (Tegelikult on laes nii asjalikud sildid, et satuks ka muidu. — Siinkohal meenub mulle lugu, kuidas ma käisin kunagi ühe suure haigla kirurgide puhketoas üht artiklit kopeerimas, sest kogu riigis asus ainus vajalik ajakirjaeksemplar just seal, ja tuli läbida kolm lukustatud ust, esimesest sain läbi, kui valvurile jutu ära rääkisin, teisest sain läbi mõningase ootamise peale ja kolmandast päris pika ja umbes viiekordse rääkimise peale, eri inimestele. Seal haiglas olid põrandal värvilised jooned, et kuidas saab ühest osakonnast teise.)

Keelekool, mis prantsuse keelt õpetab, on vahetunud, aga õpetaja osutub samaks kui aasta tagasi kursusel FR 2, sest ta on töökohta vahetanud. Näib, et ma olen kogu rühmas ainus, keda ta teab, ja see ei ole tegelikult eriti mõnus, sest ega ta suuda seda teadmist vaka all hoida. Näiteks tunni alguses, kui jutustatakse, mis õpikuid on vaja jne (kuigi nimekiri saadeti meilis), kipub mulle sügav uni peale (neli korda – teisel korral näen unes, et aasta on 1940 ja Pariisis kõneldakse saksa keelt), ja eks ma ilmselt kõigu nii tugevasti, et ühtäkki õpetaja röögatab mu eesnime. No uni läheb ära, piinlikkust ei tunne, sellest ma olen üle.

Tundi sisustab põhiliselt põhjalik endatutvustus, kus kõik järgemööda end tutvustavad ja siis õpetaja parandab vigu. Pärast grammatikaharjutusi. Kuuleme, et erinevalt varasematest kursustest pühendume peamiselt suulisele suhtlemisele ja hakkame saama ka kodutöid. (Vahest on see praeguse keelekooli poliitika.) Õpikudki on teised.

See lõpeb kell pool kuus, otse korterisse. Õhtu on ilus ja soe (20 °C).

K, 498. päev: kuldtärniga nooruke sõjamees

Täna on kolleeg M-i ja mind saadetud kolleeg H seminari kolmandale osale (eile käis M üksi). SHU-maja poole minemisel küsib M miskipärast imestunult, kas ma olen kolleeg H-d varasemast ajast ka tundnud. Vastan, et olen jah, pedagoogilise tegevuse raames. Aga sellel on ka mõnetine varjukülg, nimelt küsib ettekandja arutelu ajal ühe asja kohta mu arvamust; ega mul midagi selle vastu ei ole, aga ootamatu on, kui äkki üle saali nimepidi küsitakse.

Vaatan seminari vaheajal, Eesti kella järgi natuke enne poolt kahtteist, mida Postimees kirjutab. Kell 11.22 on lehes uudis "USAs hukkus elektrijaama põlengus 5 inimest". Ja ainult kolm minutit hiljem, kell 11.25 on järgmine uudis: "Iru elektrijaamas harjutatakse tulekahju kustutamist". Milline operatiivsus, ma ütlen!

* * *

Vaatan õhtul Arumägede operatsioonist 1965. aastal tehtud pika filmi algust. Tollal ajaloofilmides erilise autentsuse poole ei püüeldud (filmitegijate kinnitusest hoolimata), näiteks on filmitud lahingud mitte paksus lumes mägimetsas, vaid natuke lumisel lagendikul, ja sakslased sõidavad miskipärast Ameerika autode ja tankidega (Tiigriteks väidetud tankid on tegelikult Korea sõja ajast) ja sündmustiku järgi tuleks nimetada filmi mitte Arumägede operatsioonist jutustavaks, vaid selle ainetel tehtuks. Ent vaieldamatult parimad asjad on pihtasaanute täiesti arulage ja tõetruudusetu akrobaatika ning Saksa tankistide meeskoor.

* * *

Panen siia tosin aastat tagasi Šveitsis tehtud pildi, mis on ilmekas näide sellest, miks on hea a) istuda bussis juhipoolses küljes (näeb, kes teel vastu tulevad) ja b) hoida fotokat haardekaugusel. Pildil on vana komme tuua sügisel lehmad mäe otsast pidulikult alla.

T, 497. päev: laule loob Kurzeme merest ja meri loob Kurzemest

Kuulan päeval plaati, millest rääkis koopas tuledevilgutamisel kolleegi M mees R ja mille eile M tõi kuulata (Vangelise Oceanic). Veendun, et jah, ka see olnuks parem muusika kui see, mida koopas lasti.

Meilis tuleb sama ankeet kui eile, nüüd siis elektrooniliselt. Üks umbes asutuse algusest saati töötanud vanem kolleeg saab pahaseks, et keegi uustulnuk taas kord talle ankeedi saadab, et selliseid on nähtud aastate vältel küll ja küll; mille peale üks vähe noorem kolleeg teda noomib, et sedasi avalikult pahandada ei olnud ilus.

Soe ilm on. Eile õhtul oli 18 kraadi.

[P.S. Umbes kümme aastat tagasi vahendas raadios Kersna kellegi mälestusi pealkirjas nimetatud laulu eesti teksti saamisloost. Nimelt olla olnud ammu-ammu, 1960. või 1970. aastail sööklatoit „Kurzeme”. Üks kultuuritegelaste seltskond, mille seas muusikainimesi ja laulutekstide meister, olla olnud teel mandrilt Hiiumaale ning Rohuküla sadamas oodates olla nad sööklas keha kinnitanud (ega menüüs peale „Kurzeme” palju midagi olnud). Meri olnud tuuline ja keegi jäänud nii merehaigeks, et oksendas üle parda. Laulutekstimeister olevat selle peale märkinud: „„Kurzeme” kuulub merele!” – ning lööv refräänirida oligi sündinud.]

E, 496. päev: kuidas kasutada oskuskeelt?

Hommikul on SHU-majas tekstianalüüsi seminar, mida loeb ammune kolleeg H. Tore on. Küsib, et mida ma seminaril teen. Ütlen ausalt, et ega ma omal algatusel tulnud, mind saadeti. H arvab, et mul seda koolitust tegelikult vaja ei oleks, et ma võiksin laua all raamatut lugeda, ja et ma mingil juhul küsimusi ei esitaks.

Pärast teen konspektist koopiad ja käin neid mööda maja kolleegidele jagamas, mil kolleegi M2 toanaaber, eile koobasteski käinud lätlane R hüppab püsti ja ulatab mulle ankeedi, kuhu palub mingi uurimistöö raames üles tähendada oma terminitöö üksikasju. Asun seda innukalt täitma – see näib olevat lähedalt seotud terminipangaga EuroTermBank, sest küsib, kas ma tean sellest (jaa, ma käisin aasta algul koguni selle tutvustusel ja mul on IE lingiribale lisatud koguni ETB nupp), kas ma kasutan (ei) ja mis ma arvan (mõte on hea, aga teostus puine). Ja veel, mis valdkonnast mu keeles on üldse enim terminoloogiat puudu. Vastan, et küsimust saab mõista nii, et kust on enim terminitööd tegemata, sest loodus ei salli tühja kohta ja selmet rääkijad peaksid puuduva termini kohal budistlikke vaikushetki [seda ma siiski ei kirjuta], tekib loomulikul keelekasutusel uusi termineid iseenesest ja mure on peamiselt selles, et puuduva terminitöö korral ei pruugi need vastata senisele ettekujutusele heast terminist. Ja et tegelik keelekasutus võib erineda terminiallikate omast, mõlemas suunas, uuendusliku ettepaneku näiteks [seda ma ka ei kirjuta] olnud sakslased algul kole kurjad, et prantslased nimetasid nende ilusa pika nimetusega paljuhambast pöörd-lõikekeha (vms) välimuse järgi lihtlabaselt maasikaks (fraise, loe: frees).

ETB puuduste hulka näib kuuluvat poliitika, et igast valdkonnast üks terminiallikas, aga paraku ei ole see allikas alati parim, nt ehitusest on Tiit Masso eesti-soome-inglise ehitussõnastik, mis on lühendus Soome soome-inglise-eesti ehitussõnastikust RIL 199, mida ETB-s ei ole. Arvutisõnastikest on ETB-s selline, mida ma üldse näinud ei ole, aga Tavasti-Hansoni arvutikasutaja sõnastikku ei ole. Tehnikat on vähe, meditsiini üldse mitte – ja need on asjad, mida mul enim vaja läheb.

Aga ETB suudab termini leida ka teise keele kaudu, mis tekitab mus suurt kahtlust, sest ei ole teada, mis loogikaga baas seda teeb või kuidas on ühitatud eri loogikaga terminisüsteemid (nt keeled, mille oskuskeeles sünonüüme ei sallita, ja keeled, kus on nii sünonüüme kui isegi homonüüme) või erisugused mõistehierarhiad jne. Ehk kõik märgid viitavad sellele, et selline mitme keele kaudu leitud vaste ei pruugi eristuda sellisest tõlkest, mida teeb tõlkija sõnastikust esimese vaste võttes, kontrollimata, mida see tähendab.

Selle tillukeste lahtritega vormi täitmine (mis ei valmista mingit raskust) võtab nii hoogu, et magan lõunapausi maha.

Ka täna oli tõlkes Hornhaut võtnud tõlkijal jalad alt, ka täna oli tulemuseks saadud sarvkest. See on üks võimalusi jah, aga paraku mitte selle plaastritaoliste ravivahendite kontekstis: p.o nahapaksendid. Tõlkes seisis koguni sarvkestakae, millele kirjutasin tagasisideks, et kae tekib läätses, mitte sarvkestas.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid sellest, et N für medizinische Zwecken, mis on korduvväljendite loetelus kokku lepitud tõlkida kujule meditsiiniline N, on kirjelduses vähemalt kolmsada korda N meditsiiniliseks otstarbeks. Kui parandused valmis saan, on tekst tubli kolmandiku lühem.

Õhtul Kirikmäe prismas.