Rõdul käib enam-vähem pidev piiksumine, sest sel nädalal on viimasedki tihasetibud omandanud lennuvõime ja vanemate õpetusel käivad meie rõdul terved pesakonnad. Tibud kõnnivad rõdul lillepottide taga ja kus iganes. Juba hiljemalt eelmisel nädalal sai püsikundedeks ka üks varblaste seltskond, kaks isast ja üks emane. Rähn on praegu täitsa tavaline (kaamera andmeil isegi sagedam kui musträstas), puukoristaja kah (kes omakorda on tavalisem kui punarind).
Bussiraamatus jõuan Madisepäeva lahingu detailse rekonstruktsioonini (skeemiga) ja muistse vabadusvõitluse sõjakäikude strateegiaskeemideni, kus autor heitleb kahe seisukoha vahel: ühelt poolt üritab näidata Lembitut suure väejuhina (eriti arutledes tema tegemisi uusaegse taktika vaatenurgagat, millest imestus, miks ta üldse oli lahingus, mitte eemal künkal jälgimas), aga teisalt, vast kasutatud kirjanduse loetelus olnud ajast ja arust teoste najal, kultiveerib ka see raamat kohati muinaslugu, nagu olnuks Muinas-Eesti sõdalased vallutajatega võrreldes vilumatud amatöörid – mida omal ajal pilati toredasti filmis „Malev” – mis mu arust taandub nii labasele asjale kui tõlkeviga Henriku Liivimaa kroonika eesti tõlgetes, kus tähelepanekust, et eestlased ei tundnud soomusrüid nagu teised rahvad (vrd sks Rüstung ’raudrüü’), on saadud, et eestlased ei tundnuvat relvi nagu teised rahvad (vrd sks rüsten ’[relvadega] varustama’). See viga on arenenud kolme tõlke eri trükkides pikkamööda, aga läinud ajapikku üha konkreetsemaks, küllap just sama, kunagi tekkinud visa muinasloo toel.
31.5.12
30.5.12
K, 1932. päev: ei saa pidama
Bussiraamat edeneb päris käbedasti, sest selle igavamaid kohti saab lugeda diagonaalis. Raamatul on eraldi koha- ja isikunimede register ning napi lehekülje pikkune kasutatud kirjanduse loetelu (teksti sees või järelmärkustes allikaviiteid mitte). Mu arust vähegi Saksa Orduga seotud sõjaliste teemade asjus (sh taktika ja üleüldine asjade korraldus) vältimatut William Urbani teost The Teutonic Knights: A Military History ei ole, Eric Christianseni The Northern Crusades on eesti tõlkes ja ainus võõrkeelne raamat on ilmunud 1973 vene keeles. See-eest on kirjandusloetelus Edgar V. Saksa „Eesti viikingid”. Fotod on täitsa okei, aga joonistused on pärit enamasti Ott Kangilaski sulest, umbes pool sajandit vanad ning stiilis „Meelis ja Vjatško”.
Ühesõnaga, isegi minu kui kogenud lugeja jaoks ei ole selge, kas raamat tahab olla teadus või publitsistika.
Lk 97 jõuab autor sakalaste 1211. aasta rüüstekäiguni ja nendib ka ise, et asjaolu, et Läti Henriku kiriku põletasid maha just Lambito ja Meme, võis panna Henriku Lembitu peale vimma kandma, aga ei tee sellest seda järeldust kui mina juba nii ammu kui 1993: see vimm ongi põhjus, miks Lembitut mainitakse kroonikas tervelt 14 korda (samale järeldusele jõudis ka Andrei Hvostov näidendis „Henrik”). Mitte see, nagu olnuks Lembitu umbes nagu Muinas-Eesti peaaegu-kuningas (mistaolistest valitsejatest kasutab Henrik selliseid tabavaid nimetusi nagu quasi rex ja regulus, aga Lambito* ja Meme kohta ütleb ainult seniores de Sackala). Seda muinaslugu on viljeldud ärkamisajast saati (kroonika esimene eesti tõlge ilmus 1881–1884, aga teema oli muude kirjutiste kaudu tuntud ka varem; Fr. R. Kreutzwald alustas oma „teise „Kalevipoja””, poeemi „Lembitu” kirjutamist 1870, see ilmus postuumselt 1885) ja on kuidagi kahtlane, et raamatu autor üritab seda viljelda edasi ka tänapäeval, kui mitmesugused muud kujutelmad Muinas-Eestist on kõvasti muutunud (vt nt 2003 ilmunud kogumik „Eesti aastal 1200”). Tagakaanetekst ütleb raamatu kohta „värske sõjaajalooline analüüs”.
* Kirjutades asjaolusid üle kontrollides märkasin, et Henrik kasutab 14 korrast kahel a-tähega nimekuju Lambito ja ülejäänud 12 korral e-tähega kujusid. Hmm, kas ma olen väga ketser, kui pakun, et äkki olid need kaks eri isikut? :)
* * *
Eile hüppas toas tilluke säravroheline ämblik, mistaolist ma ei olnud varem kunagi näinud ja ämblike välimääraja jäi ka hätta. Selle lähim pakutu oli Micrommata virescens, mille tagakeha on aga roheline, toasolnul oli aga külgedelt umbes nagu metalne sinine.
Hommikul postkontoris (Humanity: The Moral History of the Twentieth Century ja filme). Õhtul Les Vacances de M. Hulot (1953) ja animefilmi 秒速5センチメートル (2007) algus. Suureks üllatuseks loen alles vaatamise ajal karbilt, et sama autori esikteos oli kunagi kinos imetletud ほしのこえ (2002).
Ühesõnaga, isegi minu kui kogenud lugeja jaoks ei ole selge, kas raamat tahab olla teadus või publitsistika.
Lk 97 jõuab autor sakalaste 1211. aasta rüüstekäiguni ja nendib ka ise, et asjaolu, et Läti Henriku kiriku põletasid maha just Lambito ja Meme, võis panna Henriku Lembitu peale vimma kandma, aga ei tee sellest seda järeldust kui mina juba nii ammu kui 1993: see vimm ongi põhjus, miks Lembitut mainitakse kroonikas tervelt 14 korda (samale järeldusele jõudis ka Andrei Hvostov näidendis „Henrik”). Mitte see, nagu olnuks Lembitu umbes nagu Muinas-Eesti peaaegu-kuningas (mistaolistest valitsejatest kasutab Henrik selliseid tabavaid nimetusi nagu quasi rex ja regulus, aga Lambito* ja Meme kohta ütleb ainult seniores de Sackala). Seda muinaslugu on viljeldud ärkamisajast saati (kroonika esimene eesti tõlge ilmus 1881–1884, aga teema oli muude kirjutiste kaudu tuntud ka varem; Fr. R. Kreutzwald alustas oma „teise „Kalevipoja””, poeemi „Lembitu” kirjutamist 1870, see ilmus postuumselt 1885) ja on kuidagi kahtlane, et raamatu autor üritab seda viljelda edasi ka tänapäeval, kui mitmesugused muud kujutelmad Muinas-Eestist on kõvasti muutunud (vt nt 2003 ilmunud kogumik „Eesti aastal 1200”). Tagakaanetekst ütleb raamatu kohta „värske sõjaajalooline analüüs”.
* Kirjutades asjaolusid üle kontrollides märkasin, et Henrik kasutab 14 korrast kahel a-tähega nimekuju Lambito ja ülejäänud 12 korral e-tähega kujusid. Hmm, kas ma olen väga ketser, kui pakun, et äkki olid need kaks eri isikut? :)
* * *
Eile hüppas toas tilluke säravroheline ämblik, mistaolist ma ei olnud varem kunagi näinud ja ämblike välimääraja jäi ka hätta. Selle lähim pakutu oli Micrommata virescens, mille tagakeha on aga roheline, toasolnul oli aga külgedelt umbes nagu metalne sinine.
Hommikul postkontoris (Humanity: The Moral History of the Twentieth Century ja filme). Õhtul Les Vacances de M. Hulot (1953) ja animefilmi 秒速5センチメートル (2007) algus. Suureks üllatuseks loen alles vaatamise ajal karbilt, et sama autori esikteos oli kunagi kinos imetletud ほしのこえ (2002).
29.5.12
T, 1931. päev: Der Vogelfänger bin ich ja,
Stets lustig, heißa! hopsasa!
Hommikul „tunnine” koosolek, mille teema kokkuleppimine kestab 25 minutit ja mille juhataja vastab küsimustele veerandtunniste illustreeritud loengutega. Koosolek läheb poolteist tundi üle ja pärast on muidugi jube kiire.
Pärastlõunal on teine koosolek, kolmetunnine esitlus, mille teise poole lõpust üle tunni pälvib põhitähelepanu mitte toote imeline ületulev versioon, vaid tuppa lennanud tutt-tihasepoeg. Tema asukohta ja tegemisi laes, seina ülaääres, laes rippuva videoprojektori peal, kapi otsas ja koridoriakna ääres jälgib enam-vähem pidevalt kogu kuulajaskond ning sageli ka esitlusrühm. Koridori hiilitakse helistama väga ettevaatlikult (et lind ei satuks koridori, kust väljasaamine on väga keeruline). Aplausi pälvib mitte niivõrd unistuste toode, vaid käesolevate ridade autor, kes teisel katsel võtab linnu ettevaatlikult kätte ja laseb aknast lendu.
Pärastlõunal on teine koosolek, kolmetunnine esitlus, mille teise poole lõpust üle tunni pälvib põhitähelepanu mitte toote imeline ületulev versioon, vaid tuppa lennanud tutt-tihasepoeg. Tema asukohta ja tegemisi laes, seina ülaääres, laes rippuva videoprojektori peal, kapi otsas ja koridoriakna ääres jälgib enam-vähem pidevalt kogu kuulajaskond ning sageli ka esitlusrühm. Koridori hiilitakse helistama väga ettevaatlikult (et lind ei satuks koridori, kust väljasaamine on väga keeruline). Aplausi pälvib mitte niivõrd unistuste toode, vaid käesolevate ridade autor, kes teisel katsel võtab linnu ettevaatlikult kätte ja laseb aknast lendu.
28.5.12
E, 1930. päev: päevad ei ole vennad ega õed
Õhtune jalutuskäik suure objektiivikolakaga tekitab täpselt 1 (ühe) foto: kohalike linnusevaremete valdustorni okasroosikeselikud jäänused. Haigruid täna puude otsas ei ole.
27.5.12
P, 1929. päev: kuidas insenerimõtlemine päästab sotsiaalsest katastroofist
Ebasoodsaid asjaolusid hoolikalt kaaludes jätame jalgrattamatkale siiski minemata.
Internet pelutab, et tudengiaegse sõbra joonistega õpik maksab 152 €, ja elektrooniline arhiiv teatab ühingu omaaegse nimekirja kaudu, et ta oli õppinud biokeemiat ja oli märkinud selle nimekirja ise. Hinnast kaob müstika, kui meenutame teiste samalaadsete ja samas kandis ilmunud raamatute täishinda.
Õhtul käime pika jalutustiiru ja tagasiteel näeme, et jõekalda vallakeskuse poolses otsas on metsaservas kõrgel puude otsas mitu (vähemalt viis) haigrut, kes näivad seal suisa pesitsevat. Mõistagi olen suure fotoka ja selle teleobjektiivi jätnud viimasel hetkel maha.
Internet pelutab, et tudengiaegse sõbra joonistega õpik maksab 152 €, ja elektrooniline arhiiv teatab ühingu omaaegse nimekirja kaudu, et ta oli õppinud biokeemiat ja oli märkinud selle nimekirja ise. Hinnast kaob müstika, kui meenutame teiste samalaadsete ja samas kandis ilmunud raamatute täishinda.
Õhtul käime pika jalutustiiru ja tagasiteel näeme, et jõekalda vallakeskuse poolses otsas on metsaservas kõrgel puude otsas mitu (vähemalt viis) haigrut, kes näivad seal suisa pesitsevat. Mõistagi olen suure fotoka ja selle teleobjektiivi jätnud viimasel hetkel maha.
26.5.12
L, 1928. päev: Oti imepüksid
Poodi minnes ostame jaamast ajakirju ja avastan Saksa satiiriajakirja Titanic, mille kaanel on rabav pilt terviseteadlikest vanuritest ning sees pikk fotodega artikkel aktsioonist, kuidas toimetuse löökrühm kutsus sakslasi mitte ostma „ksenofoobsete šveitslaste” käest. Isegi loosungite šrift on sama, rääkimata kogu kirjatüki toonist ja propagandavõtetest.
Lõunalauast tõustes löön pea vastu laua kohal rippuvat lampi ja kõrvallaua vanurid naeravad.
* * *
Hiljuti said matemaatika Ig-Nobeli Itaalia matemaatikud, kes tõestasid, et organisatsioon oleks tõhusam, kui valida edutatavad töötajad juhuslikult, ja hiljem sedasama parlamendiliikmete valimise kohta. Panen Eurovisioni kohti – ebalaululist riikidevahelist sõprust ja vaenu ning ka kõiki muid asjaolusid täiesti välistaval moel – riikide eest andma MS Exceli funktsiooni
1. Island (153 p – teate küll, esitajaks segaduett koos mehelaadse tädiga; juhuslikkuse eelis: +19 kohta, +107 p)
2. FYROM (131 p – teate küll, see Balkani ulgur, kelle huulekujunduse autor oli poksija; +11 k, +60 p)
3. Itaalia (121 p – hõbedasse mähitud sõõrsuu, kes sai palju vähem punkte kui Ott, aga rohkem kui Inglise veteranlaulja; +6 k, +20 p)
4. Rootsi (118 p; –3 k, –254 p)
5. Prantsusmaa (108 p; +17 k, +87 p)
6. Moldova (106 p; +5 k, +25 p)
7. Rumeenia (98 p – teine Balkani jubetis; +5 k, +27 p)
8. Norra (94 p – kes tegelikult sai veel vähem punkte kui Inglismaa ja jäi viimaseks; +18 k, +87 p)
9.–10. Kreeka ja Ukraina (92 p; Kreeka +8 k, +28 p; Ukraina +6 k, +27 p)
11. Iirimaa (87 p; +8 k, +41 p)
12. Bosnia ja Hertsegovina (85 p; +6 k, +30 p)
13.–14. Inglismaa ja Albaania (84 p – esimesel oli kas ebaõnnestunud grimmist või ebastabiilsest terviseseisundist sinised huuled ja teine oli – unustasin seda eelfinaali kirjutises mainida, aga juba tol õhtul arvasin nii – saanud grimmiinnustust filmist „Marss ründab”; Inglismaa +12 k, +72 p; Albaania –8 k, –62 p)
15. Serbia (82 p – vaadake, mis juhtub, kui välistada hääletamisel Balkani solidaarsus: –12 k, –132 p!)
16. Saksamaa (79 p; –8 k, –31 p)
17. Venemaa (78 p; –15 k, –181 p)
18. Küpros (72 p – peaaegu täkkesse: –2 k, –7 p)
19. Taani (67 p; +4 k, +46 p)
20. Aserbaidžaan (58 p; –16 k, –92 p)
21. Malta (56 p – koht täpselt, +15 p)
22. Eesti (53 p; –16 k, –67 p – kas keegi veel kahtleb, kui tähtsad olid ketiga vest ja parajad püksid!)
23. Ungari (51 p – peaaegu täkkesse: +1 k, +32 p)
24. Türgi (50 p; –17 k, –62 p)
25. Hispaania (49 p; –15 k, –48 p)
26. Leedu (47 p; –12 k, –23 p)
Muidugi mõista annaks iga järgmine kord erineva tulemuse.
Lõunalauast tõustes löön pea vastu laua kohal rippuvat lampi ja kõrvallaua vanurid naeravad.
* * *
Hiljuti said matemaatika Ig-Nobeli Itaalia matemaatikud, kes tõestasid, et organisatsioon oleks tõhusam, kui valida edutatavad töötajad juhuslikult, ja hiljem sedasama parlamendiliikmete valimise kohta. Panen Eurovisioni kohti – ebalaululist riikidevahelist sõprust ja vaenu ning ka kõiki muid asjaolusid täiesti välistaval moel – riikide eest andma MS Exceli funktsiooni
=randombetween ja saan hoopis sellise, alternatiivse lõpptulemuse:1. Island (153 p – teate küll, esitajaks segaduett koos mehelaadse tädiga; juhuslikkuse eelis: +19 kohta, +107 p)
2. FYROM (131 p – teate küll, see Balkani ulgur, kelle huulekujunduse autor oli poksija; +11 k, +60 p)
3. Itaalia (121 p – hõbedasse mähitud sõõrsuu, kes sai palju vähem punkte kui Ott, aga rohkem kui Inglise veteranlaulja; +6 k, +20 p)
4. Rootsi (118 p; –3 k, –254 p)
5. Prantsusmaa (108 p; +17 k, +87 p)
6. Moldova (106 p; +5 k, +25 p)
7. Rumeenia (98 p – teine Balkani jubetis; +5 k, +27 p)
8. Norra (94 p – kes tegelikult sai veel vähem punkte kui Inglismaa ja jäi viimaseks; +18 k, +87 p)
9.–10. Kreeka ja Ukraina (92 p; Kreeka +8 k, +28 p; Ukraina +6 k, +27 p)
11. Iirimaa (87 p; +8 k, +41 p)
12. Bosnia ja Hertsegovina (85 p; +6 k, +30 p)
13.–14. Inglismaa ja Albaania (84 p – esimesel oli kas ebaõnnestunud grimmist või ebastabiilsest terviseseisundist sinised huuled ja teine oli – unustasin seda eelfinaali kirjutises mainida, aga juba tol õhtul arvasin nii – saanud grimmiinnustust filmist „Marss ründab”; Inglismaa +12 k, +72 p; Albaania –8 k, –62 p)
15. Serbia (82 p – vaadake, mis juhtub, kui välistada hääletamisel Balkani solidaarsus: –12 k, –132 p!)
16. Saksamaa (79 p; –8 k, –31 p)
17. Venemaa (78 p; –15 k, –181 p)
18. Küpros (72 p – peaaegu täkkesse: –2 k, –7 p)
19. Taani (67 p; +4 k, +46 p)
20. Aserbaidžaan (58 p; –16 k, –92 p)
21. Malta (56 p – koht täpselt, +15 p)
22. Eesti (53 p; –16 k, –67 p – kas keegi veel kahtleb, kui tähtsad olid ketiga vest ja parajad püksid!)
23. Ungari (51 p – peaaegu täkkesse: +1 k, +32 p)
24. Türgi (50 p; –17 k, –62 p)
25. Hispaania (49 p; –15 k, –48 p)
26. Leedu (47 p; –12 k, –23 p)
Muidugi mõista annaks iga järgmine kord erineva tulemuse.
25.5.12
R, 1927. päev: kroonika nappidele teadetele on sisse puhutud elu
Uus bussiraamat on aastajagu riiulis konutanud „Lembitu. Eestlaste kroonimata kuningas” (2010). Juba lk 7 tunnistab autor, et tema ei tea, kas keskajal oli elu vägivaldsem kui praegu. Mina autoriga ühtki sama ametit ei pea, aga vastust tean: oli! – nagu ei ole enam üks suurimaid rahvalõbustusi avalik hukkamine (mitte lihtsalt poomise või pea maharaiumise läbi, vaid ka paljudel muudel fantaasiaküllastel meetoditel), peenemal seltskonnal tavaliselt kellegi hukkumisega päädivad turniirid, lastel loomapiinamine, ka ei käi nuga välja enam päris nii sageli. Seda on arutanud muu hulgas Kaari Utrio oma Euroopa perekonna ajaloos ja Ian Mortimer raamatus The Time Traveller's Guide to Medieval England: A Handbook for Visitors to the Fourteenth Century). Seega on ette arvata kiiret ja vist mitte eriti tõsist lugemist.
24.5.12
N, 1926. päev: Eurovision vol. 2
Tööl levib rõõmusõnum, et üks klient teatas aastaaruandes (avaldatud puha, seepärast kirjutan siin minagi), et tõlked on läinud nii heaks, et pädeva asutuse asjatundjad ei pea neid enam üle kontrollima. („Üle kontrollima ja ära rikkuma,” lisab ta elutargalt noogutades.)
Päeval postkontoris. Saan bussis läbi senise bussiraamatu, Richard Dawkinsi kuulsa raamatu The God Delusion (e k „Luul jumalast”, 2011). Algul ei saanud vedama, vahepeal vajus vorm ära, siis läks paremaks, lõpp oli väga hea.
Št ja Šp käivad vaktsineerimas ning saavad kaelarihma külge teemakohased medalid. Õhtul näitab Št oma vägevust, haukudes rottweileri peale. Šp liputab ägedasti saba ja tahab olla lihtsalt rottweileri sõber.
Tudengiaegne vana sõber on valmis joonistanud meditsiiniõpiku pildid. Poolteist aastat joonistas. Peab kindlasti hankima. Me kumbki ei mäleta, mida ta tegelikult ülikoolis õppis.
* * *
Eurovisioni 2. eelvoor on magedam kui esimene. Päeval üritasid paar lõõpivat kolleegi itsitada Eesti laulja teemal, aga ma rääkisin tema pükstest kui üleriigiliste uudiste teemast ja nad kaotasid huvi. Vein sai ka poole pealt otsa, liiga vara alustasime.
Riik, mille vapist pidin tegema – pioneeritoast laenatud raamatu „Nõukogude Liidu lipud ja vapid” järgi – III klassis koondus-klassiõhtul paariminutise ettekande, mis peaks olema esimene ekspromptesinemine mu elus, nii palju kaunidust ikka ei sisalda, et jätkuks mitme kontserdi vaheklippideks. Esimeses voorus näidati linnamüüri torni vähemalt neli, täna vähemalt kolm korda ning Prantsuse stiilis linnust – Armin Tuulse teatel (Burgen des Abendlandes) on Kreekas keskajal prantslaste ehitatud linnus; kaugel see Kreekagi peopaigast on! – veel kaks. Kui täna juba hakkas peale senitundmatute teemade nagu „kuulus ratsariik”, „kuulus rohelusest kubisev riik” ja „kuulus teekasvataja riik” siginema ka isakese Alijevi teema, siis mis saab veel finaalis!?
Vähestest kollektiivsetest kommentaaridest on meeles ainult mõni:
Päeval postkontoris. Saan bussis läbi senise bussiraamatu, Richard Dawkinsi kuulsa raamatu The God Delusion (e k „Luul jumalast”, 2011). Algul ei saanud vedama, vahepeal vajus vorm ära, siis läks paremaks, lõpp oli väga hea.
Št ja Šp käivad vaktsineerimas ning saavad kaelarihma külge teemakohased medalid. Õhtul näitab Št oma vägevust, haukudes rottweileri peale. Šp liputab ägedasti saba ja tahab olla lihtsalt rottweileri sõber.
Tudengiaegne vana sõber on valmis joonistanud meditsiiniõpiku pildid. Poolteist aastat joonistas. Peab kindlasti hankima. Me kumbki ei mäleta, mida ta tegelikult ülikoolis õppis.
* * *
Eurovisioni 2. eelvoor on magedam kui esimene. Päeval üritasid paar lõõpivat kolleegi itsitada Eesti laulja teemal, aga ma rääkisin tema pükstest kui üleriigiliste uudiste teemast ja nad kaotasid huvi. Vein sai ka poole pealt otsa, liiga vara alustasime.
Riik, mille vapist pidin tegema – pioneeritoast laenatud raamatu „Nõukogude Liidu lipud ja vapid” järgi – III klassis koondus-klassiõhtul paariminutise ettekande, mis peaks olema esimene ekspromptesinemine mu elus, nii palju kaunidust ikka ei sisalda, et jätkuks mitme kontserdi vaheklippideks. Esimeses voorus näidati linnamüüri torni vähemalt neli, täna vähemalt kolm korda ning Prantsuse stiilis linnust – Armin Tuulse teatel (Burgen des Abendlandes) on Kreekas keskajal prantslaste ehitatud linnus; kaugel see Kreekagi peopaigast on! – veel kaks. Kui täna juba hakkas peale senitundmatute teemade nagu „kuulus ratsariik”, „kuulus rohelusest kubisev riik” ja „kuulus teekasvataja riik” siginema ka isakese Alijevi teema, siis mis saab veel finaalis!?
Vähestest kollektiivsetest kommentaaridest on meeles ainult mõni:
- Kolmest õhtujuhist oli kahel äärmisel seljas uus kostüüm, aga keskmisel ikka sama vana pruun ülikond. Aga kes teab, vbl on tal nagu ühel kunagisel Saksa riigijuhil kapis kümme täpselt samasugust mundrit, et võtab iga päev uue ja puhta, aga välja ei paista.
- Kuuldavasti iga vidin lava peal maksis; Eesti talitas maksumaksja rahaga väga õigesti, et vidinad puudusid täiesti. Isegi taustalauljat näidati ainult kaugelt eemalt. Ega teda kuulda ka ei olnud.
- Vähemalt kolm laulu (jajaa, Eesti oma ka nende hulgas) olid lavakujunduse võtnud otse „Mr. Beani” algusest, nii et ma isegi pisut imestasin, et laul algas muude sõnadega kui Ecce homo qui est fava.
- E kurvastas, et Ott Lepland ei tulnud lavale koos vanaemaga. Mina seepeale, et vanaemad esinesid üleeile, ja unistasin, mihuke rahvaste sõprus oleks, kui Eesti ja Venemaa teeksid Eurovisionil ühislaulmise! (Finaal veel olemata, nii et võtke kuulda ja tehke ajalugu.)
- Mitu lõunaslaavi laulu – mida kommentaatorid on võtnud kokku ühisnimetajaga „ulgumine” – olid eristamatud. Üks laulja meenutas üht Muppet Show’ tegelast, teised mitte. Ühe huuli oli aidanud paisutada mitte etniline päritolu ega sekkuv iluprotseduur, vaid poksija. Ühe taustamuusikul oli nii pikk vilepill, et käed peaaegu ei ulatunud aukudeni. Üks oli algul sellises hõlstis, mispeale küsisin, miks on laval timukas.
- Hollandi laul näitas, mis juhtub, kui last maast-madalast kiita, kui hästi ta kõike teeb ja ilusti viisi peab.
- Valgevene poistebändi kostüümid oli mu arust kujundanud sm Lukašenka ise. E muretses, mis neist saab, kui nad finaali ei saa. Nad finaali ei saanudki ja seega on nende tulevik tume. Kahju.
- Ukraina ja Rootsi laul läksid mul kogu aeg segamini.
- Rootsi laulja (ning ka 1. poolfinaalist ühe laulja) soeng oli inspireeritud hiljutisest ETV nõiaseriaalist, mille esimene osa oli huvitava kujundusega, aga edasi läks tavaliseks vaatamatuks jampsiks.
- Bulgaaria lauljal olid riided kitsusest voltis ja teda hoidis suisa lõhki minemast ümber ihu tõmmatud jäme plekkvits.
- Portugali lauljast arvasin algul, et laulma on saadud Ingrid Rüütel.
- Gruusia laulust oli kahju, et see edasi ei pääsenud. Nad võinuks mesti lüüa Austria lauluga, kostüümid täitsa samad ja. Balletisoolo on laenatud E. Tubina teosest „Kratt” (1943).
- Türgi merelaul oli äge. Kuulsaid Türgi meresõitjaid me meenutada ei suutnud.
- Imelik, et Eesti „traagilisi v. heroilisi ajaloo‑ v. mütoloogiateemasid käsitlev lüroeepiline luuleteos” sai edasi, aga järgmisena esitatud Slovakkia hevibänd mitte. Solisti sugu ei olnud päris ilmne, mistõttu ta oli püüne peal, hõlmad lahti, ja pärast võttis särgi üldse ära. Tugevasti kangastus episood sarja Green Wing II hooaja 1. osast, kus dr Mac on koomas ja talle kangastub, kuidas ta ise 5 eksemplaris moodustab poistebändi.
- Leedu laulja kohta arvasin algul (kuni tal oli side silmil), et esitajaks on Ken-Marti. Lauluhääl peaks tal olema kena, aga inglise keele hääldus parem.
- Tore, et seekordne häältelugemise pausi vahepala ei esitanud „konnade koor” nagu üleeile, vaid segaansambel, milles ühe numbri esitas suisa kadunud Kim Jong-Il isiklikult!! Põhja-Koreas oli möödunud aastal suure juhi lahkumise järel nädalaid hirmus lein, aga kas nad ka teavad, et tegelikult läks ta hoopis Euroopasse lauljaks? Selle peale arvasin, et vbl sellepärast suur lein oligi! Ja teisalt, mis see siis ühel Põhja-Korea diktaatoril haua tagant Eurovisioni laval laulda ei ole, kui ta juhib ka – täiesti ametlikult, kes veel ei tea – haua tagant ja igavesti nii Põhja-Korea Töölisparteid kui ka Põhja-Korea riiklikku kaitsekomiteed.
- Samas ega segaansamblil lastud rahus esineda, nende vahel liikus rahvapillide parinal kohalik Sõleke, nii et üldmulje hakkas meenutama tuntud episoodi filmist „Viimne reliikvia”. Ühel vilepillimängijal oli, märkasin, vilepill võimendusega ühendamata, nii et ta vehkis niisama nagu tumm leilis, aga E arvas, et äkki on tal pill lihtsalt umbes, mispeale mina, et peagi lendab suure pauguga punn või kirss eest ja tabab mõnd esinejat.
- Finaalis esineva korraldajariigi laulu video rohke ringutamise kohta arvan, et see kujutab klassikalist miimisketši „mind on kinni pandud klaaskasti”.
23.5.12
K, 1925. päev: õudne taaskohtumine
Saksa keeles on täna ettekanne teemal, millest viimati kuulsin (õnneks*) koolis ja mille kohta E vanaisa (kes oli noorpõlves asjaosalist elusast peast kohanud**) olla šokeerituna küsinud: „Mis, kas te tõesti õpite koolis seda pätti?!”
* Mul oli juba kooliajal kahju, et sellele kulutatud aega ei kasutatud millegi mõistliku õpetamiseks. Krt, läks meelest, et täpne ja täiesti asjakohane saksa termin on Mitläufer.
** Asjaolusid ei tea, aga ka minu oma vanaisa näitas raamatust „Kindralstaap Suure Isamaasõja aastail” näpuga ühe pildi servast, et seda meest ta tunneb. Teine tuntud inimene, keda ta väitis kohanud olevat, oli N. Liidu esindaja kolmel Thor Heyerdahli ekspeditsioonil, Juri Senkevitš. Kui nüüd hakata järele mõtlema, siis kategooria „tuttava tuttav” ulatub kahte kuningakotta, mis veelgi kinnitab väidet, et kogu maakera elanikkond on omavahel kõige rohkem „tuttava tuttava tuttava tuttava tuttava tuttav”, mida ma kuskil siin blogis olen kord kinnitanud ka arvutusega.
Juuksur. Lilla hiinlane saab sõbra, roosa hiinlase.
Rõdukaamera jäädvustab täna lõpuks ka haraka meie rõdul.
Ükspäev astus Št jalutades peale hiirepojale, pühapäeval metsas vaatas hiirepoeg puuõõnest uudishimulikult välja. Õhtul jalutades tonksab Št ninaga vastu kämblasuurust kärnkonna ning mõlema koera tagasihoidmiseks kulub palju jõudu. Keelan: „Konna ei söö!!”
* Mul oli juba kooliajal kahju, et sellele kulutatud aega ei kasutatud millegi mõistliku õpetamiseks. Krt, läks meelest, et täpne ja täiesti asjakohane saksa termin on Mitläufer.
** Asjaolusid ei tea, aga ka minu oma vanaisa näitas raamatust „Kindralstaap Suure Isamaasõja aastail” näpuga ühe pildi servast, et seda meest ta tunneb. Teine tuntud inimene, keda ta väitis kohanud olevat, oli N. Liidu esindaja kolmel Thor Heyerdahli ekspeditsioonil, Juri Senkevitš. Kui nüüd hakata järele mõtlema, siis kategooria „tuttava tuttav” ulatub kahte kuningakotta, mis veelgi kinnitab väidet, et kogu maakera elanikkond on omavahel kõige rohkem „tuttava tuttava tuttava tuttava tuttava tuttav”, mida ma kuskil siin blogis olen kord kinnitanud ka arvutusega.
Juuksur. Lilla hiinlane saab sõbra, roosa hiinlase.
Rõdukaamera jäädvustab täna lõpuks ka haraka meie rõdul.
Ükspäev astus Št jalutades peale hiirepojale, pühapäeval metsas vaatas hiirepoeg puuõõnest uudishimulikult välja. Õhtul jalutades tonksab Št ninaga vastu kämblasuurust kärnkonna ning mõlema koera tagasihoidmiseks kulub palju jõudu. Keelan: „Konna ei söö!!”
22.5.12
T, 1924. päev: Eurovison, vol. 1
Öösel tugev äike. Päeval vines, lämbe ja hiiglasliku äikesepilvega põhjakaares, aga äikseta. Kui töölt tulen, põriseb linna kohal helikopter ja jätab mulje, et tahab katsetada, mis juhtub, kui sattuda helikopteriga äikesepilve.
Õhtul peatub buss bensiinijaama juures. Mõtlen, et vast läheb juht kempsu, aga ei! Kõnnib jaama letini, jookseb korraks tagasi, võtab bussi kassast raha, tagasi bensiinijaama, naaseb sealt limonaadipudeliga.
* * *
Pisut hiljem õhtul otseülekanne ühest Aasia pealinnast, mis sedapuhku nimetab end kõikvõimalike muude epiteetidega kui „nafta” (vast jätkusuutlikkuse nimel). Tehnilisel põhjusel me Juurt ja Kivirähka ei kuule, nii et vürtsitame etendust enda kommentaaridega:
Õhtul peatub buss bensiinijaama juures. Mõtlen, et vast läheb juht kempsu, aga ei! Kõnnib jaama letini, jookseb korraks tagasi, võtab bussi kassast raha, tagasi bensiinijaama, naaseb sealt limonaadipudeliga.
* * *
Pisut hiljem õhtul otseülekanne ühest Aasia pealinnast, mis sedapuhku nimetab end kõikvõimalike muude epiteetidega kui „nafta” (vast jätkusuutlikkuse nimel). Tehnilisel põhjusel me Juurt ja Kivirähka ei kuule, nii et vürtsitame etendust enda kommentaaridega:
- Algul on peaaegu iga teine sõna Alijev.
- See tunne meis süveneb üha, sest kolmest õhtujuhist keskmine kannab pruuni ülikonda. Pruuni, PRUUNI, rõhutan. Kas peokorraldajad ikka teavad, mida tähendab Lääne-Euroopas pruun ülikond? – Üheselt seda, et selle kandja on Ida-Euroopast!! Pruuni ja sinise ülikonna kandmise keeld olnud muiste koguni Inglismaale lähetatavate Vene spioonide instruktsioonis.
- Ka ülejäänud kahe õhtujuhi kostüümi üle naerame. Parempoolne on vähemalt püüdnud, aga tulemus on ikka pisut lopiline. Vasakpoolne tuletab E-le meelde India laulvaid filmitegelasi ja mulle – praegusest padjaraamatust – mootori F-1 üldkuju. Sellel oli pärast põlemiskambrit algul 10 : 1 laienemislehter ja selle all pisut kitsam, aga siiski ikka laienev teine, 16 : 1 lehter.
- Esimese, Montenegro laulu peale olen kohe juba naerust kõveras (ja ette rutates lisatagu, et ega õhtu jooksul sirgeks saagi). Nimetan seda (peamiselt aktsendi tõttu) „Leto sveti” kaveriks (ja „Leto sveti” kaverdatakse mitu korda veel). „Leto svet” oli päris ammu ja seega ajast palju aastaid ees! Jee!
- Soome lauljal on seljas lauapaberist kostüüm. (Noor lugeja, las vanaema-vanaisa seletab sulle, mis oli lauapaber.) Ta häbenebki.
- Läti peletisel on seljas kostüüm, mis ei jäta suurt midagi varjule peale kuue varba.
- Ühe oma arust kõhna daami õlavars oli jämedam kui minu reis.
- Ajal, mil kunagi elasin Šveitsis, kakas Šveitsi solist alles püksi.
- Võib-olla põgenevad Belgias väikelapsed taolise anorektitari eest ja satuvad vanemate härrasmeeste keldritesse. Küprose naisansambel on aga hoopis jubedam, mul ei ole sõnu! Mainin Küprose kaugemast ajaloost piinlikke seiku (millest kirjutas James Frazer pool peatükki ja mis, muide, andis maailmale väljendid „jumala poeg” ja „jumala ema”).
- Ühes laulus – kahjuks ei mäleta enam, kus, – on selge muusikaline viide tantsu-laulunumbrile Madapeta Malakpeta Petarap filmist Premikudu (1994).
- Iisraeli laulu esitab Puškin.
- Vanilla Ninja kaverit esitab 400 aastat kosmosemutte.
- Kuulsa laulu My Lovely Horse kaveris kuulen saladuslikku rida I'll cost you 2.29.
- Kui punkte hakatakse lugema, tuleb püünele vaatajaid pikalt piinama koletu suur kamp trummareid, mis üldmuljelt meenutab konnade koori filmistuudio Belarusfilm õudusfilmist „Buratino seiklused” (1975). Imestan, kas omal ajal Eestis vallutas lava jauramite orkester? – Ei...
- Punktide lugemise kohta arvab pruunülikondlane, et see on nagu higher mathematics. Kaheldavasti mujal kui kunagises N. Liidus sellest naljast aru ei saada, sest mujal seda nii ei nimetata. Kapsas õhtu stsenaristi ämbrisse.
- Vaheklippides näidatakse ainsat linnamüüri torni neli korda ja täpselt sama teeklaasi kaks korda. Vaheklippides suusataja kohta arvab E, et ta teeb seda relva ähvardusel, ja mina, et esimest ja viimast korda. Korraks näidatakse, kuidas „turist” pildistab, aga ettevalmistus on olnud nii põhjalik, et kaameral on marginimi (mis on SLR-del alati pentaprisma esiküljel) kinni kaetud! Järelikult ei jää sealkandis midagi juhuse hooleks.
- Vaheklippides on linn kasitud hirmuäratavalt kirkaks nagu Põhja-India muusikavideos Country Yard in Lake. Meesterahvaid ei ole linnapildis peaaegu üldse. Ainus asi, mis klippide tegijail on jäänud kahe silma vahele: prillid on kole vanaaegsed.
21.5.12
E, 1923. päev: out of sight, not out of mind
Hommikul paistab aknast puukoristajate rongkäik: vana puukoristaja kõnnib ees ja kaks ametit õppivat poega järel.
Tööl on koosolek; kõrvalsaalis käib videokonverents, kus müristab keegi vist taani keelt nii, et meie pool seina ei ole ettekandjat kuuldagi. Vahepeal – meie kuulatava ettekande jaoks täiesti kohatutel hetkedel – müristatakse teiselt poolt seina naeru (mis küll ei saavuta samasugust efekti nagu kui mu vanemad käinud muiste vaatamas kinos Oktoober menufilmi „Moskva pisaraid ei usu” ja kuskil hästi kurva koha peal, kui ekraanil oli suur pinge ja saalis haudvaikus, võttis esireas magav joobnu kätte ja peeretas).
Istun näoga akna poole ja jälgin askeldavaid künnivareseid. Pärast teepoest läbi. Nii söökla kui ka automaadi võileivakapp on täitsa tühjad.
Št näeb telekast ennast 3-kuusena ja läheb püsti hulluks. Pärast istub väljalülitatud teleka ees – mitmes Piaget’ tase see nüüd oligi, et silmist kadunud ese on alles, kas 5. (12–18-kuune laps) või 6. (18–24-kuune)?
Tööl on koosolek; kõrvalsaalis käib videokonverents, kus müristab keegi vist taani keelt nii, et meie pool seina ei ole ettekandjat kuuldagi. Vahepeal – meie kuulatava ettekande jaoks täiesti kohatutel hetkedel – müristatakse teiselt poolt seina naeru (mis küll ei saavuta samasugust efekti nagu kui mu vanemad käinud muiste vaatamas kinos Oktoober menufilmi „Moskva pisaraid ei usu” ja kuskil hästi kurva koha peal, kui ekraanil oli suur pinge ja saalis haudvaikus, võttis esireas magav joobnu kätte ja peeretas).
Istun näoga akna poole ja jälgin askeldavaid künnivareseid. Pärast teepoest läbi. Nii söökla kui ka automaadi võileivakapp on täitsa tühjad.
Št näeb telekast ennast 3-kuusena ja läheb püsti hulluks. Pärast istub väljalülitatud teleka ees – mitmes Piaget’ tase see nüüd oligi, et silmist kadunud ese on alles, kas 5. (12–18-kuune laps) või 6. (18–24-kuune)?
20.5.12
P, 1922. päev: lilla hiinlane ärkab
Lilla hiinlane on lõpuks ärganud elule ja hakanud kasvama. Ükspäev tegin tokile pliiatsikriipsu, kui pikk hiinlane tuues oli. Esimesel paaril päeval ei kõssanud üldse, siis kasvas kaks päeva à ½ cm, eile 2 cm ja täna ligi 4 cm.
19.5.12
L, 1921. päev: koledad lood
Prügimehed pidasid neljapäeval püha, eile oli vaba päev, täna hommikul tühjendavad konteinerid, aga nendele toetuva kotikuhila lükkavad lihtsalt ümber.
Hommikul on õues 15 kraadi, bussipeatuses on üks lõunamaine laps läkiläkis.
Bussiraamatus on peatükis, mille iva on, et inimeste moraal ei tule mitte pühadest raamatutest, mis võivad täis olla võikaid lugusid, õpetlik ülevaade uuringust teemal, mida teeb usuõpetus (kas kodus või koolis, ei ole vahet) laste eelarvamustega. Katses küsiti 1066 koolilapselt, mida nad arvavad taolisest kirjakohast: Siis rahvas hakkas karjuma ja puhuti sarvi. Ja sündis, kui rahvas kuulis sarvehäält ja rahvas hakkas karjuma suure sõjakisaga, et müür varises oma jala pealt ja rahvas läks üles linna, igaüks otse oma kohalt, ja nad vallutasid linna. Ja nad hävitasid mõõgateraga sootuks kõik, kes linnas olid, niihästi mehed kui naised, niihästi noored kui vanad, samuti härjad, lambad ja eeslid. (Joosua 6, salmid 20–21), kas Joosua ja Iisraeli vägi tegi õigesti. Tulemus: 66% „jah” (sest issand ju käskis kõik maha tappa jne). Kontrollrühmas (168 last) jutustati täpselt sama lugu, aga Joosua asemel oli „kindral Lin” ja Iisraeli asemel „Hiina 3000 aastat tagasi”. Tulemus: 7% „jah”. Uuringu kirjeldus ja viide on siin: link (peatükis Moral Fallout; seal on ka vastuste jubedad näited).
Bussi oodates näen möödumas Ungari numbriga autot; auto on selline, nagu kunagisel ülemusel, mispeale meenub tema kuuajaline turnee lõunamaades; vaatan igaks juhuks, kas juhil vunts on – on, ja juhi proual on peaaegu samuti.
Õhtul külalised; Št tervitab külalisi seniolematult ebaviisaka käitumisega.
Hommikul on õues 15 kraadi, bussipeatuses on üks lõunamaine laps läkiläkis.
Bussiraamatus on peatükis, mille iva on, et inimeste moraal ei tule mitte pühadest raamatutest, mis võivad täis olla võikaid lugusid, õpetlik ülevaade uuringust teemal, mida teeb usuõpetus (kas kodus või koolis, ei ole vahet) laste eelarvamustega. Katses küsiti 1066 koolilapselt, mida nad arvavad taolisest kirjakohast: Siis rahvas hakkas karjuma ja puhuti sarvi. Ja sündis, kui rahvas kuulis sarvehäält ja rahvas hakkas karjuma suure sõjakisaga, et müür varises oma jala pealt ja rahvas läks üles linna, igaüks otse oma kohalt, ja nad vallutasid linna. Ja nad hävitasid mõõgateraga sootuks kõik, kes linnas olid, niihästi mehed kui naised, niihästi noored kui vanad, samuti härjad, lambad ja eeslid. (Joosua 6, salmid 20–21), kas Joosua ja Iisraeli vägi tegi õigesti. Tulemus: 66% „jah” (sest issand ju käskis kõik maha tappa jne). Kontrollrühmas (168 last) jutustati täpselt sama lugu, aga Joosua asemel oli „kindral Lin” ja Iisraeli asemel „Hiina 3000 aastat tagasi”. Tulemus: 7% „jah”. Uuringu kirjeldus ja viide on siin: link (peatükis Moral Fallout; seal on ka vastuste jubedad näited).
Bussi oodates näen möödumas Ungari numbriga autot; auto on selline, nagu kunagisel ülemusel, mispeale meenub tema kuuajaline turnee lõunamaades; vaatan igaks juhuks, kas juhil vunts on – on, ja juhi proual on peaaegu samuti.
Õhtul külalised; Št tervitab külalisi seniolematult ebaviisaka käitumisega.
18.5.12
R, 1920. päev: laud alati kaasas!
Tavaline tööpäev, aga mul on vaba päev. Koristan, pesen põrandat ja mõtlen, et ettevõtlikud eesti näputöömeistrid saaksid meilt põrandalt pleekimatu halli koerakarvakampsuni materjali. Iga kord, kui tolmuimeja kotti vahetan, mõtlen, et näe, pool kampsunit läheb! ☺
Postkontoris öeldakse, et mis te raamatupaki järele täna tulete, kui silt tuli alles täna. Täna pakki kätte veel ei saa, tulge esmaspäeval! (Ma mäletan veel aega, kui seesama kassa nr 2 teenindaja oli veel suhteliselt kõhn. Vat seda teeb riigiasutuse 1½-tunnine lõuna!)
Poes on baar, selle ees pingil istub õnnest särades vanamees, ees ratastega käimisraami lauakesel õlleklaas. Võib-olla on ta kogu elu soovinud, et tal oleks laud, millele toetada õlleklaasi, alati kaasas, ja on vahest kaalunud koguni nii suure õllekõhu kasvatamist – see ei ole sugugi tuulest võetud mõte, mu kadund isa jutu järgi oli ta sellise elueesmärgiga inimest kohanud, kes peale klaasi tahtis kõhule toetada ka pudeli – aga siis sai sellise toreda ratastega laua
Kui vanamehest möödudes kramplikult üritan eemale vaadata, märkan, et tagasi on helendavate kividega äritseja. Käive on olnud nähtavasti hea, sest hinda on pandud juurde: varem 54 € maksnud kuhil maksab nüüd 59 €. Rutake, seltsimehed!
Juustuletis tegutseb juustu kokkuostja: võib-olla on tal mingi diil, et kümme tükki mis tahes juustu saab 20 € eest.
Bussi vahetades näeme, kuidas isandal on käsil korraga telefonikõne, suitsupaus ja äge žestikuleerimine, ilma nõela pistmata.
Tudengite list manitseb vahet tegema autovõidusõidul ja rallil, mis olevat paigast ära koguni mingis filmis. No tore on, lapsest saati see vahe selge, meil oli perekonnatuttavate hulgas peale mitme harrastusrallisõitja (kes sõitsid ja/või isegi korraldasid klubi Automi rallisid) ka omaaegne sisuliselt profirallisõitja (sõitis muid kui Automi rallisid).
Postkontoris öeldakse, et mis te raamatupaki järele täna tulete, kui silt tuli alles täna. Täna pakki kätte veel ei saa, tulge esmaspäeval! (Ma mäletan veel aega, kui seesama kassa nr 2 teenindaja oli veel suhteliselt kõhn. Vat seda teeb riigiasutuse 1½-tunnine lõuna!)
Poes on baar, selle ees pingil istub õnnest särades vanamees, ees ratastega käimisraami lauakesel õlleklaas. Võib-olla on ta kogu elu soovinud, et tal oleks laud, millele toetada õlleklaasi, alati kaasas, ja on vahest kaalunud koguni nii suure õllekõhu kasvatamist – see ei ole sugugi tuulest võetud mõte, mu kadund isa jutu järgi oli ta sellise elueesmärgiga inimest kohanud, kes peale klaasi tahtis kõhule toetada ka pudeli – aga siis sai sellise toreda ratastega laua
Kui vanamehest möödudes kramplikult üritan eemale vaadata, märkan, et tagasi on helendavate kividega äritseja. Käive on olnud nähtavasti hea, sest hinda on pandud juurde: varem 54 € maksnud kuhil maksab nüüd 59 €. Rutake, seltsimehed!
Juustuletis tegutseb juustu kokkuostja: võib-olla on tal mingi diil, et kümme tükki mis tahes juustu saab 20 € eest.
Bussi vahetades näeme, kuidas isandal on käsil korraga telefonikõne, suitsupaus ja äge žestikuleerimine, ilma nõela pistmata.
Tudengite list manitseb vahet tegema autovõidusõidul ja rallil, mis olevat paigast ära koguni mingis filmis. No tore on, lapsest saati see vahe selge, meil oli perekonnatuttavate hulgas peale mitme harrastusrallisõitja (kes sõitsid ja/või isegi korraldasid klubi Automi rallisid) ka omaaegne sisuliselt profirallisõitja (sõitis muid kui Automi rallisid).
17.5.12
N, 1919. päev: usupüha
Tere tulemast, puhkepäev nädala keskel!
Meie rõdu on avastanud varbased (keda siinkandis on üsna vähe) ja rähnid.
Meie rõdu on avastanud varbased (keda siinkandis on üsna vähe) ja rähnid.
16.5.12
K, 1918. päev: igavad teemad
Hommikul saksa keel. On läinud suuresti nii, nagu arvata – kirjandi ning wenn’i, als’i ja weil’i ülesande eest täispunktid, kaudse kõne eest nullring. Kokku 88,25%, hinne „hea”.
Teeme ülesannet, kus on 26 suvalist sõna (käändes-pöördes) ja 26 lünka; täitmisel võistlevad eri strateegiad: kas proovida kõik võimalused läbi järjest või käia esiteks kiiresti läbi kogu tekst ja ära panna sõnad, mis mujale ei kõlba, ning siis hakata sobitama väheseid järelejäänud sõnu vähestesse järelejäänud lünkadesse?
Muidu on saksa keel igav nagu ikka. Isegi õpetaja märkab meie osavõtmatut igavlemist. Selgitame, et globaliseerumine on igav ja midagi muud tahaks. Tund lõpeb mänguga, kus peame vestlema ja igaühele on antud kaks punast vastuvaidlemise ja kaks kollast küsimuse kaarti, mis peavad tunni lõpuks olema välja käidud. Jutt algab ilmast ja lõpuks küsin efektse küsimuse Wie heißt das Pferd?
Päeval rahe.
Toimetan dokumenti, mille autor ei ole teadnud, et ... (ei mäleta, aga mingi päris suure lollusega oli hakkama saadud). Nii jääb see ka siia üles tähendamata ja kogu ilmale õpetuseks panemata.
Võib-olla oli see see, et tõlkija arvates oli mingi termin väga võõrsõnaline, ja ta vaheldas seda kaunisti omasõnalise nimetusega, tegelikult muidugi tehes asja veel keerukamaks kui asi väärt: kust peab lugeja teadma, et kaks pisut erineva sisuga nimetust tähendavad siiski sama, mitte eri asju? Võeh; päriselt ilus oleks, kui sellistel juhtudel pandaks selgitav märkus, et tõlkija on vigurdanud ainult „ilu” pärast.
Ükspäev nägin aga dokumenti, kus oli kaks sissejuhatust. Esimene (enne sisukorda) oli olnud inglise keeles Preface, tõlkeks oli pandud „Sissejuhatus”; teine oli pärast, inglise keeles Introduction, see oli samuti „Sissejuhatus”. Valmis tõlke sisukord päris-eessõna ei näidanud ja kaks „Sissejuhatust” jäi seega tõlkijast märkamata.
* * *
Muistse põlve mälestustest lisan Google’i leitavaks ka killu, et Eesti ühe presidendi valge ülikond oli ostetud (1980. aastatel, st veel siis, kui ta ei olnud poliitik; umbes nagu humanitaarabina kultuuritegelasele, sest N. Liidu kaubandusvõrgus ei olnud nii kõhna kehaehitusega inimestele riideid ette nähtud) Helsingis Sörnäisest kauplusest Aholaita ja maksis 28 marka.
Teeme ülesannet, kus on 26 suvalist sõna (käändes-pöördes) ja 26 lünka; täitmisel võistlevad eri strateegiad: kas proovida kõik võimalused läbi järjest või käia esiteks kiiresti läbi kogu tekst ja ära panna sõnad, mis mujale ei kõlba, ning siis hakata sobitama väheseid järelejäänud sõnu vähestesse järelejäänud lünkadesse?
Muidu on saksa keel igav nagu ikka. Isegi õpetaja märkab meie osavõtmatut igavlemist. Selgitame, et globaliseerumine on igav ja midagi muud tahaks. Tund lõpeb mänguga, kus peame vestlema ja igaühele on antud kaks punast vastuvaidlemise ja kaks kollast küsimuse kaarti, mis peavad tunni lõpuks olema välja käidud. Jutt algab ilmast ja lõpuks küsin efektse küsimuse Wie heißt das Pferd?
Päeval rahe.
Toimetan dokumenti, mille autor ei ole teadnud, et ... (ei mäleta, aga mingi päris suure lollusega oli hakkama saadud). Nii jääb see ka siia üles tähendamata ja kogu ilmale õpetuseks panemata.
Võib-olla oli see see, et tõlkija arvates oli mingi termin väga võõrsõnaline, ja ta vaheldas seda kaunisti omasõnalise nimetusega, tegelikult muidugi tehes asja veel keerukamaks kui asi väärt: kust peab lugeja teadma, et kaks pisut erineva sisuga nimetust tähendavad siiski sama, mitte eri asju? Võeh; päriselt ilus oleks, kui sellistel juhtudel pandaks selgitav märkus, et tõlkija on vigurdanud ainult „ilu” pärast.
Ükspäev nägin aga dokumenti, kus oli kaks sissejuhatust. Esimene (enne sisukorda) oli olnud inglise keeles Preface, tõlkeks oli pandud „Sissejuhatus”; teine oli pärast, inglise keeles Introduction, see oli samuti „Sissejuhatus”. Valmis tõlke sisukord päris-eessõna ei näidanud ja kaks „Sissejuhatust” jäi seega tõlkijast märkamata.
* * *
Muistse põlve mälestustest lisan Google’i leitavaks ka killu, et Eesti ühe presidendi valge ülikond oli ostetud (1980. aastatel, st veel siis, kui ta ei olnud poliitik; umbes nagu humanitaarabina kultuuritegelasele, sest N. Liidu kaubandusvõrgus ei olnud nii kõhna kehaehitusega inimestele riideid ette nähtud) Helsingis Sörnäisest kauplusest Aholaita ja maksis 28 marka.
15.5.12
T, 1917. päev: tänavavaade
Bussipeatusest tööle astudes näen minuti jooksul, kuidas ümbruskonna kohal lendab ja viit puhku ripub õhus tuuletallaja.
Päeval sähvib äike, õhtul on rahe.
Eestisse on jõudnud Google’i tänavavaade, hõiskab Eesti ajaleht, ja kutsub üles (või oleks õigem öelda ässitab?) saatma huvitavaid tähelepanekuid. Eks need ole ikka stiilis „meile tulevad külalised”, „naabrimees niidab muru” ja „ei tea, kelle punane auto on teie hoovis?”
Neljapäeval Eestist ostetud plaadi ühe muusiku nimi on kuidagi tuttav; kontrollin järele ja saan teada, et eelmine kord kuulsin temast tema vanemalt vennalt, aga võtmes, et „jõulud olid täitsa hirmsad – vanaisa on kurt ja temaga saab ainult röökida ning vennale kingiti jõuluks trummikomplekt”.
Päeval sähvib äike, õhtul on rahe.
Eestisse on jõudnud Google’i tänavavaade, hõiskab Eesti ajaleht, ja kutsub üles (või oleks õigem öelda ässitab?) saatma huvitavaid tähelepanekuid. Eks need ole ikka stiilis „meile tulevad külalised”, „naabrimees niidab muru” ja „ei tea, kelle punane auto on teie hoovis?”
Neljapäeval Eestist ostetud plaadi ühe muusiku nimi on kuidagi tuttav; kontrollin järele ja saan teada, et eelmine kord kuulsin temast tema vanemalt vennalt, aga võtmes, et „jõulud olid täitsa hirmsad – vanaisa on kurt ja temaga saab ainult röökida ning vennale kingiti jõuluks trummikomplekt”.
14.5.12
E, 1916. päev: väga suur muna
Unustan, et pean minema poodi, kus läheb puhtalt poolteist tundi. Seega jõuan tagasi hilja, aga kaasas on uus starter ja kööki valgus saab. Enne (pilves ilm, keskpäeval pool kaksteist) tööpinnal 3 lx, nüüd 92 lx.
Loodusdokumentaali karbis on ka film Attenborough and The Giant Egg (2011). Št läheb väga leili epiornise hiigelsuure muna peale. Võrdlen seda suure etoloogi Niko Tinbergeni kajakakatsega (kus hõbekajaka pessa pandi nii suur muna, et kajakas ei ulatunud seda hauduma, aga eelistas seda tavalistele munadele ikkagi).
Selle järel Not the Nine O’clock News (parimate juppide 1. plaat).
Loodusdokumentaali karbis on ka film Attenborough and The Giant Egg (2011). Št läheb väga leili epiornise hiigelsuure muna peale. Võrdlen seda suure etoloogi Niko Tinbergeni kajakakatsega (kus hõbekajaka pessa pandi nii suur muna, et kajakas ei ulatunud seda hauduma, aga eelistas seda tavalistele munadele ikkagi).
Selle järel Not the Nine O’clock News (parimate juppide 1. plaat).
13.5.12
P, 1915. päev: algab loomaaiahooaeg
Akvaariumi on lisandunud efektselt valgustatud millimallikad ja uus kaheksajalg. Tuukanit ei ole ikka kodus.
Asjatundlikud nännipoekülastajad loendavad, kas pehmel peajalgsel on haarmete arv õige, ja arvavad, et mängupeajalgsetel võiks olla kujutatud ka sifoon ja nokk. Ma ei tunne ära pehmet karvast roosat mustatäpilist seepiat ja imestan, et miks sel „kaheksajalal” on 10 haaret.
Loomaaias on üpris palju rahvast. Varem oleme käinud seal 7.6.2008, 21.6.2008, 12.7.2009, 20.6.2010, 23.1.2011, 5.2.2011*, 9.5.2011, 13.8.2011* (* = koos akvaariumiga). Silma jääb, et loomaaiakülastajatest on väga paljud tunduvas ülekaalus (võimalik, et arvates, et loomaaias ei pane keegi tähele). Järgmine kord loendan, kui paljud kotkaetendusele saabujaist (vrd mõni nädal tagasi üritatud rahvaloendus, kui palju on tänavapildis habemikke).
Loomaaias on väljas uudisena gorillad, keda eristab vaatajaist 45 mm turvaklaasi (mu arust on see paksem kui postkontoris – siinmaal on sularaha suure au sees, postiametnikud on turvaklaasi taga). Üheksa mehe jõud, ühe mehe mõistus, eks ju. Mingi looduskanal näidanud kunagi hollandi tädi, kes arvanud, et Rotterdami loomaaia gorilla Bokito on hakanud teda armastama, ja käis talle kaks aastat üle päeva naeratamas. Ükskord viis aastat tagasi sai gorilla aga puurist välja ja arvake, mida ta esimeseks tegi? – Eks läks tuuseldas korralikult seda, kes teda hambaid näidates oli aastaid ähvardanud!! Talitajad said õnneks ruttu jaole ja tädi jäi ellu, jutustama oma õpetlikku lugu. (Ja õpetlik on ka see, et bokitoproof saanud 2007 hollandi keeles aasta sõnaks.)
Seega arvestades, kuidas hiiglaslik hõbeselg põrnitseb altkulmu teda klaasi tagant lõkerdades vahtivaid loomaaiakülastajaid (kes, muide, seisavad temast kõrgemal ja üldsegi mitte peegelklaasi taga nagu praegu Bokito juures), ei ole eriti tervislik sinna troppi vahtima jääda.
Ulatuslik gorillamaja on kujundatud endisaegse loodusuurija tööhüti stiilis. Esil on mitmesuguseid ekspeditsioonidelt toodud esemeid, muu hulgas kapp Aafrika loomade kivistunud ekskrementidega.
Tunnen huvi, kas kotkaetendusel tulevad uudishimulikud mehhiko kullid karakaarad vaatama mu uusi tossupaelu (nagu 2010 tulid uurima ühe tädi kingi ja 2011 jalutasid etenduselt lahkuvate inimeste seas orangutanimajani).
Täna valmib ainult 411 fotot; kiire järeltöötlus: kõik suure objektiiviga tehtud pildid saavad korraga kirkamaks seadega Blacks 12. Kus tundub liiga kontrastne, võtan ükshaaval vähemaks (vaikeväärtus on 5), aga ükshaaval äravõtmine on kokkuvõttes kiirem ükshaaval pealepanemine.
Šp avastab kaheksajala ja vahib seda hulk aega, peaaegu niisama intensiivselt kui kunagi Št padikrokodilli.
Asjatundlikud nännipoekülastajad loendavad, kas pehmel peajalgsel on haarmete arv õige, ja arvavad, et mängupeajalgsetel võiks olla kujutatud ka sifoon ja nokk. Ma ei tunne ära pehmet karvast roosat mustatäpilist seepiat ja imestan, et miks sel „kaheksajalal” on 10 haaret.
Loomaaias on üpris palju rahvast. Varem oleme käinud seal 7.6.2008, 21.6.2008, 12.7.2009, 20.6.2010, 23.1.2011, 5.2.2011*, 9.5.2011, 13.8.2011* (* = koos akvaariumiga). Silma jääb, et loomaaiakülastajatest on väga paljud tunduvas ülekaalus (võimalik, et arvates, et loomaaias ei pane keegi tähele). Järgmine kord loendan, kui paljud kotkaetendusele saabujaist (vrd mõni nädal tagasi üritatud rahvaloendus, kui palju on tänavapildis habemikke).
Loomaaias on väljas uudisena gorillad, keda eristab vaatajaist 45 mm turvaklaasi (mu arust on see paksem kui postkontoris – siinmaal on sularaha suure au sees, postiametnikud on turvaklaasi taga). Üheksa mehe jõud, ühe mehe mõistus, eks ju. Mingi looduskanal näidanud kunagi hollandi tädi, kes arvanud, et Rotterdami loomaaia gorilla Bokito on hakanud teda armastama, ja käis talle kaks aastat üle päeva naeratamas. Ükskord viis aastat tagasi sai gorilla aga puurist välja ja arvake, mida ta esimeseks tegi? – Eks läks tuuseldas korralikult seda, kes teda hambaid näidates oli aastaid ähvardanud!! Talitajad said õnneks ruttu jaole ja tädi jäi ellu, jutustama oma õpetlikku lugu. (Ja õpetlik on ka see, et bokitoproof saanud 2007 hollandi keeles aasta sõnaks.)
Seega arvestades, kuidas hiiglaslik hõbeselg põrnitseb altkulmu teda klaasi tagant lõkerdades vahtivaid loomaaiakülastajaid (kes, muide, seisavad temast kõrgemal ja üldsegi mitte peegelklaasi taga nagu praegu Bokito juures), ei ole eriti tervislik sinna troppi vahtima jääda.
Ulatuslik gorillamaja on kujundatud endisaegse loodusuurija tööhüti stiilis. Esil on mitmesuguseid ekspeditsioonidelt toodud esemeid, muu hulgas kapp Aafrika loomade kivistunud ekskrementidega.
Tunnen huvi, kas kotkaetendusel tulevad uudishimulikud mehhiko kullid karakaarad vaatama mu uusi tossupaelu (nagu 2010 tulid uurima ühe tädi kingi ja 2011 jalutasid etenduselt lahkuvate inimeste seas orangutanimajani).
Täna valmib ainult 411 fotot; kiire järeltöötlus: kõik suure objektiiviga tehtud pildid saavad korraga kirkamaks seadega Blacks 12. Kus tundub liiga kontrastne, võtan ükshaaval vähemaks (vaikeväärtus on 5), aga ükshaaval äravõtmine on kokkuvõttes kiirem ükshaaval pealepanemine.
Šp avastab kaheksajala ja vahib seda hulk aega, peaaegu niisama intensiivselt kui kunagi Št padikrokodilli.
12.5.12
L, 1914. päev: palve statistikutele ehk lilla hiinlase saabumine
Lugupeetud naaberlinna statistikud! (Tean küll, et te seda eestikeelset juttu ei loe, aga ma siin niisama teadvustan lootes, et äkki läheb jutt liikuma.) Enne kui sedapuhku hakkate kokku arvama, mitu miljonit inimest teie krdi palverännakule saabus, palun vähendage sellest vähemalt meie 6 (2 × 3), kes tulid samal ajal samasse asulasse tegema sisseoste. Ülejäänud sisseoste tegema tulnud võite vähendada loomulikult ka. (Muidugi selle naeruväärse asjaolu üle, et tänapäeval toovad inimesi palverännakule lennuk, rong ja auto, naerame nii, et ila tilgub. Naerge teie ka!! ☺)
Kella kõrtsis. Saan süüa ainult pehmet toitu. Salat unustatakse.
Õhtul kotid korterisse, ise lähme Kõrgmetsa tööstuskaupade poodi. Eelmise aasta „valge hiinlane” asendub nüüd „lilla hiinlasega”.
Köök on pime (laes toru otsad helendavad, keskelt mitte), ei saa spetsialisti kätte, et küsida, kas selliste sümptomite korral on rikkis starter või toru. 36 W taluvat starterit poes ei ole, ostame uue toru. Pärast paigaldamist saan teada, et muidugi on katki starter. Otsin kapist välja pealambi.
Muidu oli täna eesti seltsi matk, aga mulle on taoline füüsiline koormus praegu vastunäidustatud.
BBC loodusdokumentaal Madagaskari loomadest; Št läheb kassleemurite peale väga leili, seisab ekraani ees (püüdes näha serva taha) ja käib vahepeal vaatamas teleka tagant, kas äkki läks sinna. Kuuldavasti pidavat Eesti esi-loomakäitumisspetsialist hr Turovski väitma, et koerad ei saa telekapildist aru.
Mu mõte rändab siit kahele rajale:
** Nappide internetiandmete järgi pidavat Turovski raamatus „Loomalood” (2010) näiteks soovitatama, „miks ei peaks nahkhiirte läheduses valgeid rõivaid kandma”. Kui sellel oleks tõepõhi all, siis oskaks sellest rohkesti kirjutada ka ingliskeelne Google; vaadake ise, kas ikka kirjutab: link.
Kella kõrtsis. Saan süüa ainult pehmet toitu. Salat unustatakse.
Õhtul kotid korterisse, ise lähme Kõrgmetsa tööstuskaupade poodi. Eelmise aasta „valge hiinlane” asendub nüüd „lilla hiinlasega”.
Köök on pime (laes toru otsad helendavad, keskelt mitte), ei saa spetsialisti kätte, et küsida, kas selliste sümptomite korral on rikkis starter või toru. 36 W taluvat starterit poes ei ole, ostame uue toru. Pärast paigaldamist saan teada, et muidugi on katki starter. Otsin kapist välja pealambi.
Muidu oli täna eesti seltsi matk, aga mulle on taoline füüsiline koormus praegu vastunäidustatud.
BBC loodusdokumentaal Madagaskari loomadest; Št läheb kassleemurite peale väga leili, seisab ekraani ees (püüdes näha serva taha) ja käib vahepeal vaatamas teleka tagant, kas äkki läks sinna. Kuuldavasti pidavat Eesti esi-loomakäitumisspetsialist hr Turovski väitma, et koerad ei saa telekapildist aru.
Mu mõte rändab siit kahele rajale:
- See väide võis olla tõsi omaaegsete lamptelekate kohta, kus oli palju osi, mis võisid kõrgsagedusväljas hakata liikuma ja tekitada koeri pelutavat ultraheli*, isegi inimkõrv kuulis u 10 kHz vilinat. Pildi vilkumissagedusest see kinni ei ole – Št on huviga vaadanud ka A. kreisilinnas asuvat kümmekond aastat vana kvaliteet-kineskooptelerit. (Peame uurima, kuidas Št reageerib telekas näidatavatele joonistatud loomadele.)
- Kuidas on juhtunud, et Eesti kirjutavas, rääkivas ja näitavas meedias küsitakse arvamust alati samadelt inimestelt, sellest suuremat hoolimata, kas teema ja nende asjatundmus ikka klapib – nagu Egiptuse kevadet kommeteeris Vana-Egiptuse spetsialist, Prantsusmaa uue presidendi nime hääldust selgitas sellise kooli direktor, kus õpetatav Prantsusmaa ajalugu pidavat lõppema Prantsuse revolutsiooniga, ja etoloogia küsimusi selgitab ikka ja alati ajast ja arust loomalugude** jutustaja, mitte tegevteadlane? Kas ajakirjanikel on mingi register või kartoteek, kus kirjas teemad ja sellel teemal rääkida võivad inimesed ning mille järgimine on kohustuslik, paratamatu ja püha??
** Nappide internetiandmete järgi pidavat Turovski raamatus „Loomalood” (2010) näiteks soovitatama, „miks ei peaks nahkhiirte läheduses valgeid rõivaid kandma”. Kui sellel oleks tõepõhi all, siis oskaks sellest rohkesti kirjutada ka ingliskeelne Google; vaadake ise, kas ikka kirjutab: link.
11.5.12
R, 1913. päev: reede!
Selline puhkusejärgne tööpäev mulle meeldib, et saab päeva õhtusse ja kohe tuleb nädalavahetus (mitte nagu tavaliselt, et tuleb inimene puhkuselt ja peab piinlema terve töönädala). Töötamist peab harjutama ikka vähehaaval. Mõnus!
(Rääkimata sellest, et olen praegu vedeltoidul ja pean lõunatamiseks passima momente, kui toanaabrit ei ole. Eriti jube oli kolmapäev, kui toituda tohtis ainult jäätisest.)
(Rääkimata sellest, et olen praegu vedeltoidul ja pean lõunatamiseks passima momente, kui toanaabrit ei ole. Eriti jube oli kolmapäev, kui toituda tohtis ainult jäätisest.)
10.5.12
N, tagasisõit: ERJ170-100ST
Hambaraviprotseduur, milleks oli hambaarstil vaja kalibreeritud röntgenpilti, oli ebameeldiv, aga no teisalt loodan saada sellega punkti epopöale, mis algas 1995 sellega, et olin keeranud jalgrattaluku ümber lenksude, ja mille hulka kuuluvad tõestisündinud juhtumid „oma abikaasa ei tundnud trammis ära” ja „teine hambaarst sedastas, et olin olnud kuus aastat eluohtlikus olukorras”. Arvasin algul kabinetti astudes, et lakke pannakse juhtmeid ja lõunale läinud töömehed on jätnud puurikasti pisut lohakile, aga pärast toibudes nägin, et hambaarst pani sinna pulki tagasi. Mu näo katmine kirurgilise linaga oli täitsa asja ette, ei näinud midagi!
* * *
Eestis lööb laineid kõlakas, et Eurovisioni edu on tagatud, sest Ott Leplandil on nüüd parajad püksid. Meestelaulu telgitaguseid teades julgen oletada, et lugu tuleb nüüd tunduvalt madalamas registris ja hääletamisel võib suu puhtaks pühkida lõunamaade häältest, sest seal räägivad meesterahvad poolfalsetiga, aga võib-olla saab asemele hääli Venemaalt ja mujalt, kus meesterahvad räägivad sügava rinnahäälega.
* * *
Fotoarhiivi märksõnu korrastades avastasin, et mu fotokogus puuduvad pildid tänavast, mis vanasti kandis nime Tõnismäe tänav, aga tänapäeval on Tõnismäel (asumis nimega Tõnismäe) asuv tänav nimega Tõnismägi. Vestmann Vestmanni uulitsast, ma ütlen! – õigemini keegi nimega „Vestmanni” uulitsast nimega „Vestmann” (huvitav, miks on edasi Toompea tänav, aga mitte lihtsalt tänav nimega Toompea?). Nõndap siis jalutan sealt läbi ja teen taskufotokaga pilte.
Märkan läbi võretatud akende, et kunagise menukampaania „Karu näeb!” kontor (kus muiste oli juurikapood) on seoses eestvedaja vangipõlvega jumalast tühi, isegi mööbel on kadunud.
Juhatan õigele teele, Wismari haigemaja poole noore paljukannatanu, kui ta seda teed nii ilusti küsib. Krt, läks meelest öelda orientiir, et seal vastas peaks olema mingi suur saatkond.
Ostan koolivenna bändi plaate ja ajakirja Estonian Journal of Archaeology (mille kaane püsikujunduses näib olevat autentne tõivet), saan ühe raamatu pealekauba ja pildistan linnas kirjavigadega silte. Loll pole see, kes ei tea ja küsib, vaid on see, kes ei tea ja ei küsi, aga paneb oma lolluse näha kogu ilmarahvale.
* * *
Talina Lennu jaama planeeringu kallale on lastud järjekordne Jaan Tatikas: pärast turvaala tehku reisijad sajameetrine auring poodide eest läbi, otse ei saa, otse on klaassein. Sellest läbi on küll uks, aga see on kinni ja sellel ripub kuri kiri „Ametikäik”. Parim nali, et väravate tabloo on enne poode, et reisija jõuaks poes kolades värava unustada. Ei seisa see meeles minulgi, kes poodides ei kola, ja et järgmist tablood ka kuskil enam ei paista (üks on, õige kaugel väravate vahel), tuleb jõllitada läbi viltuse klaasseina. Kuigi mul on viimasel ajal nägemine läinud suurepäraseks ja üle 10 m kauguselt saan 3 cm kõrgusest tekstist peaaegu aru (just sellisteks olukordadeks kaasas olevat tillukest binoklit ei taha turvaahvide vaateväljas välja võtta), aga mida peavad tegema need, kelle silmanägemine on kehvem? Tunglema vastu poodidest mööda rühkivat inimvoolu tagasi tablooni? Püha müristus. Kohe näha, et Tallinna lennujaama praegust reisijaala ei ole projekteerinud insener.
Kätte on maksnud ka tüüpiline eestlaslik koonerlus, et „milleks teha väravate juurde mitu kempsu? Teeme ühe!”, sest see üks kemps on täielikult kinni, paelad uste ees ja puha. Lennujaama vanemas osas on kaks pisikest kempsu, mis on, nagu ikka, kergelt umbes.
Tagasisõidu esimene lennuk on üks nendest, millele hiljuti otsiti nime (ja numbri järgi Eesti Õhu hetkel uusim, st viimati hangitud lennuk – ehitatud aastal 2005). Et nimi on ametlikult vist alles panemata, kuskil ei paista, panen ES-AED tinglikuks nimeks Tujurikkuja.
Paar rida tagapool istub parajas joobes keskealine reisiseltskond, kellest üks, keda pidevalt taga hüütakse, kannab nime Maarja. Seltskonna bariton jutustab mälestusi Tapa sõjaväelaagrist, nii et lennuk rõkkab, ja seltskonna tenor ämmast-äiast, kes elavat Haapsalus. Üks naisterahvastest meenutab naerda kiljudes näidendit, kuidas raamatupealkirjad läinud ropuks, ning see teeb otsad lahti: järgneb üks kahemõtteline nali teisele ja joobnud naer takkajärele. Kohutav. Normaalne lennufirma kutsuks sellistele politsei vastu, nagu on teinud KLM ja isegi airBaltic.
Väljalendu lükatakse 20 minutit edasi; jään õnneks magama.
Aknast pärast Keilat suurt midagi ei näe. Õigemini on ES-AED istmed paigutatud nii, et seljatugi on täpselt akna kohal ja istmete vahel (kus mujal lennukites on aken) on aknata sein (selline vaatepilt näib olevat kogu lennukis nii). Soovitan Eesti Õhul järgmiseks paigaldada istmed hoopis akendeta kaubalennukisse! (Kui aknast välja ei näe, saab istmed panna ka tagurpidi, selg ettepoole, mis on palju ohutum kui nägu ettepoole.)
Nagu kiuste, kestab reis üle 1½ tunni ja muffini asemel antakse võileib. Kui muffinit võib hea tahtmise juures veel kuidagi pidada mulle lubatud vedelaks või pehmeks toiduaineks, siis suuõõnt ja söögitoru kriipiva konsistentsiga Reissumiest kindlasti mitte. Loobun.
Lennuk saabub 50 minutit sõiduplaanist maas, aga õnneks üsna sinna lennujaamaharu lähedale, kuhu mul on vaja minna. Nii peale- kui ka mahaminek toimub mitte torust, vaid mööda lennuvälja jalutades.
Kõht on kole tühi. Peaaegu ostan banaani, aga siis otsustan kannatada teise lennu lõpuni. Elektroonikapoe kassiir kõnetab mind prantsuse keeli. Eks teen mängu kaasa.
Amsterdamis, mille lennuväli on teatavasti allpool merepinda, on hallid säbrulised vihmapilved (siinkandis eriti selliseid ei ole, vast maapinna suurema kõrguse tõttu), vahepeal särab loojuv päike küljelt nagu oranž prožektor. Stardiraja otsas on saba ja näha on, et lennuraja ning ruleerimisteede vahel rohus silkab jänes. Peaasi, et ta ei jookseks lennurajale, sest siis tekib vahejuhtum RI-A ja väljalend hilineb kõvasti.
* * *
Eestis lööb laineid kõlakas, et Eurovisioni edu on tagatud, sest Ott Leplandil on nüüd parajad püksid. Meestelaulu telgitaguseid teades julgen oletada, et lugu tuleb nüüd tunduvalt madalamas registris ja hääletamisel võib suu puhtaks pühkida lõunamaade häältest, sest seal räägivad meesterahvad poolfalsetiga, aga võib-olla saab asemele hääli Venemaalt ja mujalt, kus meesterahvad räägivad sügava rinnahäälega.
* * *
Fotoarhiivi märksõnu korrastades avastasin, et mu fotokogus puuduvad pildid tänavast, mis vanasti kandis nime Tõnismäe tänav, aga tänapäeval on Tõnismäel (asumis nimega Tõnismäe) asuv tänav nimega Tõnismägi. Vestmann Vestmanni uulitsast, ma ütlen! – õigemini keegi nimega „Vestmanni” uulitsast nimega „Vestmann” (huvitav, miks on edasi Toompea tänav, aga mitte lihtsalt tänav nimega Toompea?). Nõndap siis jalutan sealt läbi ja teen taskufotokaga pilte.
Märkan läbi võretatud akende, et kunagise menukampaania „Karu näeb!” kontor (kus muiste oli juurikapood) on seoses eestvedaja vangipõlvega jumalast tühi, isegi mööbel on kadunud.
Juhatan õigele teele, Wismari haigemaja poole noore paljukannatanu, kui ta seda teed nii ilusti küsib. Krt, läks meelest öelda orientiir, et seal vastas peaks olema mingi suur saatkond.
Ostan koolivenna bändi plaate ja ajakirja Estonian Journal of Archaeology (mille kaane püsikujunduses näib olevat autentne tõivet), saan ühe raamatu pealekauba ja pildistan linnas kirjavigadega silte. Loll pole see, kes ei tea ja küsib, vaid on see, kes ei tea ja ei küsi, aga paneb oma lolluse näha kogu ilmarahvale.
 |
| Pärnu mnt mais 1989, kui autosid oli vähe ja inimesed oskasid veel käia jala |
 |
| Pärnu mnt 10. mail 2012, koos viimaste väheste tallinlastega |
* * *
Talina Lennu jaama planeeringu kallale on lastud järjekordne Jaan Tatikas: pärast turvaala tehku reisijad sajameetrine auring poodide eest läbi, otse ei saa, otse on klaassein. Sellest läbi on küll uks, aga see on kinni ja sellel ripub kuri kiri „Ametikäik”. Parim nali, et väravate tabloo on enne poode, et reisija jõuaks poes kolades värava unustada. Ei seisa see meeles minulgi, kes poodides ei kola, ja et järgmist tablood ka kuskil enam ei paista (üks on, õige kaugel väravate vahel), tuleb jõllitada läbi viltuse klaasseina. Kuigi mul on viimasel ajal nägemine läinud suurepäraseks ja üle 10 m kauguselt saan 3 cm kõrgusest tekstist peaaegu aru (just sellisteks olukordadeks kaasas olevat tillukest binoklit ei taha turvaahvide vaateväljas välja võtta), aga mida peavad tegema need, kelle silmanägemine on kehvem? Tunglema vastu poodidest mööda rühkivat inimvoolu tagasi tablooni? Püha müristus. Kohe näha, et Tallinna lennujaama praegust reisijaala ei ole projekteerinud insener.
Kätte on maksnud ka tüüpiline eestlaslik koonerlus, et „milleks teha väravate juurde mitu kempsu? Teeme ühe!”, sest see üks kemps on täielikult kinni, paelad uste ees ja puha. Lennujaama vanemas osas on kaks pisikest kempsu, mis on, nagu ikka, kergelt umbes.
Tagasisõidu esimene lennuk on üks nendest, millele hiljuti otsiti nime (ja numbri järgi Eesti Õhu hetkel uusim, st viimati hangitud lennuk – ehitatud aastal 2005). Et nimi on ametlikult vist alles panemata, kuskil ei paista, panen ES-AED tinglikuks nimeks Tujurikkuja.
Paar rida tagapool istub parajas joobes keskealine reisiseltskond, kellest üks, keda pidevalt taga hüütakse, kannab nime Maarja. Seltskonna bariton jutustab mälestusi Tapa sõjaväelaagrist, nii et lennuk rõkkab, ja seltskonna tenor ämmast-äiast, kes elavat Haapsalus. Üks naisterahvastest meenutab naerda kiljudes näidendit, kuidas raamatupealkirjad läinud ropuks, ning see teeb otsad lahti: järgneb üks kahemõtteline nali teisele ja joobnud naer takkajärele. Kohutav. Normaalne lennufirma kutsuks sellistele politsei vastu, nagu on teinud KLM ja isegi airBaltic.
Väljalendu lükatakse 20 minutit edasi; jään õnneks magama.
Aknast pärast Keilat suurt midagi ei näe. Õigemini on ES-AED istmed paigutatud nii, et seljatugi on täpselt akna kohal ja istmete vahel (kus mujal lennukites on aken) on aknata sein (selline vaatepilt näib olevat kogu lennukis nii). Soovitan Eesti Õhul järgmiseks paigaldada istmed hoopis akendeta kaubalennukisse! (Kui aknast välja ei näe, saab istmed panna ka tagurpidi, selg ettepoole, mis on palju ohutum kui nägu ettepoole.)
Nagu kiuste, kestab reis üle 1½ tunni ja muffini asemel antakse võileib. Kui muffinit võib hea tahtmise juures veel kuidagi pidada mulle lubatud vedelaks või pehmeks toiduaineks, siis suuõõnt ja söögitoru kriipiva konsistentsiga Reissumiest kindlasti mitte. Loobun.
Lennuk saabub 50 minutit sõiduplaanist maas, aga õnneks üsna sinna lennujaamaharu lähedale, kuhu mul on vaja minna. Nii peale- kui ka mahaminek toimub mitte torust, vaid mööda lennuvälja jalutades.
Kõht on kole tühi. Peaaegu ostan banaani, aga siis otsustan kannatada teise lennu lõpuni. Elektroonikapoe kassiir kõnetab mind prantsuse keeli. Eks teen mängu kaasa.
Amsterdamis, mille lennuväli on teatavasti allpool merepinda, on hallid säbrulised vihmapilved (siinkandis eriti selliseid ei ole, vast maapinna suurema kõrguse tõttu), vahepeal särab loojuv päike küljelt nagu oranž prožektor. Stardiraja otsas on saba ja näha on, et lennuraja ning ruleerimisteede vahel rohus silkab jänes. Peaasi, et ta ei jookseks lennurajale, sest siis tekib vahejuhtum RI-A ja väljalend hilineb kõvasti.
8.5.12
T, 1912. päev: lend ja pilt
Bussiga lennujaama. Märkan otsetee servas suuri kontorihooneid, mille asemel mäletan täiesti kindlalt mõni aasta tagasi olnuvat võsa ja niite.
Homme on vaba päev ja mul kavas kohtumine hambaarstiga. Eile helistasin igaks juhuks üle ja sain ootamatult teada, et vaja on mingit eraldi röntgenpilti, mida saab Tõnismäe hambapolikliinikust. Hambaarst ütles seda suht muretul toonil, aga kahtlen, kas nii kiiresti ikka saab, ilma saatekirja, suunamise ja polikliiniku patsiendiks registreerimata.
Kopenhaagenis istun ümber päris uuele Eesti lennukile (lennanud Eesti Õhuga alla kuu aja). Kui ma ei eksi, on Eesti Õhu ridadest praeguseks läbi käinud kokku 43 lennukit. Ükspäev selgus, kumb Bombardier oli Lotte (ES-ACC) ja kumb Brüno (ES-ACB), ja JÄRGMINE PÄEV teatas ETV, et uues Lotte muusikalis on Lotte saatjaks kass Bruno asmel hoopis jänes!
Talinas on homme normaalne tööpäev, aga inimesi kotte ootamas sitta kanti – just nüüd, kui mul vaja tegutseda ahvikiirusel, sest kes teab, kas polikliinik on ikka lahti kaheksani, nagu väidetud. Kohver siiski tuleb – vahepeal olen koguni plaaninud, et kui ei tule, saan minna seljakotiga otse, kohvriga polikliinikusse on na imelikuvõitu. Kihutan taksoga Mustamäele, viskan asjad üle ukse, kihutan sama taksoga tagasi Tõnismäele. Selgub, et tõesti, on lahti kaheksani.
Ütlen võimalikult veenva häälega, et mind saatis see-ja-too hambaarst ja mul on vaja pilti plaadi peale ja kohe kätte. Ei pea isegi täitma patsiendikaarti ega midagi, saadetakse röntgenikabineti ukse taha elavasse järjekorda. Ukselt selgub, et kabinet on lahti 19.30-ni, milleni on veel üle tunni aega. Pilt saab tehtud ja mõne minuti pärast ka plaadi peale – vahepeal imetlen seintelt hambahoolduse rahvavalgustuslikke trükiseid, mille illustraatoriks olnud kadund Edgar Valter. Plaat taskus, väljun ja leian, et lennujaamast väljumisest on möödunud täpselt tund. Aeg on raha, eks ju.
Homme on vaba päev ja mul kavas kohtumine hambaarstiga. Eile helistasin igaks juhuks üle ja sain ootamatult teada, et vaja on mingit eraldi röntgenpilti, mida saab Tõnismäe hambapolikliinikust. Hambaarst ütles seda suht muretul toonil, aga kahtlen, kas nii kiiresti ikka saab, ilma saatekirja, suunamise ja polikliiniku patsiendiks registreerimata.
Kopenhaagenis istun ümber päris uuele Eesti lennukile (lennanud Eesti Õhuga alla kuu aja). Kui ma ei eksi, on Eesti Õhu ridadest praeguseks läbi käinud kokku 43 lennukit. Ükspäev selgus, kumb Bombardier oli Lotte (ES-ACC) ja kumb Brüno (ES-ACB), ja JÄRGMINE PÄEV teatas ETV, et uues Lotte muusikalis on Lotte saatjaks kass Bruno asmel hoopis jänes!
Talinas on homme normaalne tööpäev, aga inimesi kotte ootamas sitta kanti – just nüüd, kui mul vaja tegutseda ahvikiirusel, sest kes teab, kas polikliinik on ikka lahti kaheksani, nagu väidetud. Kohver siiski tuleb – vahepeal olen koguni plaaninud, et kui ei tule, saan minna seljakotiga otse, kohvriga polikliinikusse on na imelikuvõitu. Kihutan taksoga Mustamäele, viskan asjad üle ukse, kihutan sama taksoga tagasi Tõnismäele. Selgub, et tõesti, on lahti kaheksani.
Ütlen võimalikult veenva häälega, et mind saatis see-ja-too hambaarst ja mul on vaja pilti plaadi peale ja kohe kätte. Ei pea isegi täitma patsiendikaarti ega midagi, saadetakse röntgenikabineti ukse taha elavasse järjekorda. Ukselt selgub, et kabinet on lahti 19.30-ni, milleni on veel üle tunni aega. Pilt saab tehtud ja mõne minuti pärast ka plaadi peale – vahepeal imetlen seintelt hambahoolduse rahvavalgustuslikke trükiseid, mille illustraatoriks olnud kadund Edgar Valter. Plaat taskus, väljun ja leian, et lennujaamast väljumisest on möödunud täpselt tund. Aeg on raha, eks ju.
7.5.12
E, 1911. päev: paelad
Hommikul koosolek. Selgub, et 4 minuti jooksul ei saa kõndida kilomeetri kaugusele ja otsida majas üles töötav kemmerg. Selgub ka, et kutsutuid on ainult kaks ja ilma minuta ei alustata (aga teisalt arvestades seda, kui hästi sujub jutt koosoleku juhatajal ja teisel osalisel pärast mu lahkumist, ei läinud see aeg ka raisku). Koosolekul seletatakse pikalt tabelit, mis näeb välja nagu kuritegude ja hukkamismeetodite seose tabel raamatus Sterben und Tod im Mittelalter (ja koosolekul märkasin veel midagi naljakat, mõeldes, et vat selle ma blokki kirja panen, aga möödunud on kaks nädalat, enam ei mäleta).
Õhtul matkapoes: kink, nänn, uued tossupaelad. Teekonnal töölt bussipeatusest kohtun lamamisasendis jalgrattaga ja kahtlaselt tuttava näoga habemikku kolm korda: esiteks bussipeatuses ootajate vahelt läbi vingerdades, teiseks Pariisi platsis ummikus, kolmandaks matkapoe ukse ees. (Pärast meenub, et nägin teda möödunud aastal tarkvarakatsetusel.)
Noore sugulase ümmargusevõitu sünnipäeva kingi olemus muutub kaks korda, esimene kord põhjenduseks saadavus, teine kord see, kas tahan endast jätta tüütu või laheda onu mulje – esimese tagaks tippkvaliteetne, aga sümboolne ja ilma teoreetilise ettevalmistuseta raskesti kasutatav matkatarve, teise lahe praktiline vidin. Nagu pärast kuulda on, oli kingisaaja vidinaga väga-väga-väga rahul.
Õhtul matkapoes: kink, nänn, uued tossupaelad. Teekonnal töölt bussipeatusest kohtun lamamisasendis jalgrattaga ja kahtlaselt tuttava näoga habemikku kolm korda: esiteks bussipeatuses ootajate vahelt läbi vingerdades, teiseks Pariisi platsis ummikus, kolmandaks matkapoe ukse ees. (Pärast meenub, et nägin teda möödunud aastal tarkvarakatsetusel.)
Noore sugulase ümmargusevõitu sünnipäeva kingi olemus muutub kaks korda, esimene kord põhjenduseks saadavus, teine kord see, kas tahan endast jätta tüütu või laheda onu mulje – esimese tagaks tippkvaliteetne, aga sümboolne ja ilma teoreetilise ettevalmistuseta raskesti kasutatav matkatarve, teise lahe praktiline vidin. Nagu pärast kuulda on, oli kingisaaja vidinaga väga-väga-väga rahul.
6.5.12
5.5.12
L, 1909. päev: nirgist ja ikka keisri rõivastest
Päeva nael: õhtul jalutades näeme kaljuseina ääres nirki, kes paha aimamata (või just aimates) hüppab poole meetri kaugusel Šp nina eest läbi, hopp-hopp. Tulemusena puurib Šp kõik risukuhjaalused läbi.
Tagasi hommikusse. Ka täna oleme teel T poole, aga juba ette aimates seal ootavat inimmurdu. Sajab vihma ja heidame sel teemal nalja, samuti seepärast, et korda näib loovat täiesti ilmalik politsei. Minnes loen rongis Dawkinsi raamatut ja seal olnud mõtet laiendades leian, et hale värk, isegi massiürituse korraldajad peavad teadma, et nad on pettuse peal väljas: kui oleks olemas mingigi tõenäosus, et imelise hame uurimine võiks tuvastada, et see tõesti ongi nii vana, kui tahetakse arvata, siis oleks selle teaduslik sedastamine ju vesi korraldajate veskile missugune! Seda aga ei tehta, järelikult on ka neile endile sulaselge, et mingit positiivset tulemust tulemas ei ole ning hea, kui selles üldse on mingit keskaegsetki ollust, rääkimata antiikaegsest.
Dawkinsi raamatus oli eile kirjeldatud teadusuuringut, kus teaduslikult uuriti, kuidas mõjub palvetamine pärgarterilõikusest toibujatele. Uuringus oli kolm rühma: 1) inimesed, kes teadsid, et nende poolt palvetatakse; 2) inimesed, kes ei teadnud; 3) inimesed, kelle poolt ei palvetatud. Uuring oli topeltpime: uuringuosalisi oli palvetes nimetatud ainult eesnime ja perekonnatähe esitähte pidi ning selle, et nt „John E” on tegelikult näiteks John Ewing ja mitte John Epstein, pidi kokku panema kõiketeadev issand jumal taevas. Muidugi läks, nagu arvata, 2. ja 3. rühma tulemused (tüsistuste sagedus) oli samad (aga tüsistusi oli rohkem inimestel, kes teadsid, et nende poolt palvetatakse). Uuringu tellijad arvasid, nagu arvata, et mis siis, et teaduslik uuring palve väge ei kinnitanud (One total catastrophe like this is just the beginning!), nemad ikka usuvad, et aitab. Hahaa.
* * *
Kuigi lubasin muiste, et filmitõlgete üle ma ei naera, ületab ETV tänaõhtuse põneviku tõlge piiri koguni (õiguskeel sisse) kahes episoodis (õiguskeel välja):
** Vrd siit Edgar V. Saksa kirjeldus, kuidas tuhatkond aastat tagasi olid planeedi elanikest kuuendik kuni veerand Novgorodi laevastikus sõudjad.
Tagasi hommikusse. Ka täna oleme teel T poole, aga juba ette aimates seal ootavat inimmurdu. Sajab vihma ja heidame sel teemal nalja, samuti seepärast, et korda näib loovat täiesti ilmalik politsei. Minnes loen rongis Dawkinsi raamatut ja seal olnud mõtet laiendades leian, et hale värk, isegi massiürituse korraldajad peavad teadma, et nad on pettuse peal väljas: kui oleks olemas mingigi tõenäosus, et imelise hame uurimine võiks tuvastada, et see tõesti ongi nii vana, kui tahetakse arvata, siis oleks selle teaduslik sedastamine ju vesi korraldajate veskile missugune! Seda aga ei tehta, järelikult on ka neile endile sulaselge, et mingit positiivset tulemust tulemas ei ole ning hea, kui selles üldse on mingit keskaegsetki ollust, rääkimata antiikaegsest.
Dawkinsi raamatus oli eile kirjeldatud teadusuuringut, kus teaduslikult uuriti, kuidas mõjub palvetamine pärgarterilõikusest toibujatele. Uuringus oli kolm rühma: 1) inimesed, kes teadsid, et nende poolt palvetatakse; 2) inimesed, kes ei teadnud; 3) inimesed, kelle poolt ei palvetatud. Uuring oli topeltpime: uuringuosalisi oli palvetes nimetatud ainult eesnime ja perekonnatähe esitähte pidi ning selle, et nt „John E” on tegelikult näiteks John Ewing ja mitte John Epstein, pidi kokku panema kõiketeadev issand jumal taevas. Muidugi läks, nagu arvata, 2. ja 3. rühma tulemused (tüsistuste sagedus) oli samad (aga tüsistusi oli rohkem inimestel, kes teadsid, et nende poolt palvetatakse). Uuringu tellijad arvasid, nagu arvata, et mis siis, et teaduslik uuring palve väge ei kinnitanud (One total catastrophe like this is just the beginning!), nemad ikka usuvad, et aitab. Hahaa.
* * *
Kuigi lubasin muiste, et filmitõlgete üle ma ei naera, ületab ETV tänaõhtuse põneviku tõlge piiri koguni (õiguskeel sisse) kahes episoodis (õiguskeel välja):
- Te ju teate, kes on punaparun? Kui ei tea, lugege, kuidas seda määratleb EKSS. ETV tõlkija oli teinud punaparuniks Esimese maailmasõja aegse kuulsa Saksa lenduri Manfred von Richthofeni!! Tema hüüdnimi oli jah der rote Baron, mis tuli tema aadlitiitlist ja asjaolust, et ta lasi oma mainega hirmutamiseks värvida lennuki punaseks, aga kas see (õiguskeel sisse) kvalifitseerub (õiguskeel välja) punaparunluseks, seda ma ei tea.
- Teise napaka tõlkevea hoidnuks ära nii lihtsad asjad kui silmaring ja ettekujutamine. Filmis mainiti Esimese maailmasõja lahingut, kus ühe päevaga hukkus 58,000 British troops. Tõlkes pandi hukkuma „58 000 väeosa”. Isegi teadmata, mitu väeosa oli tollastes Briti sõjavägedes ja kui suur oli tollal Briti Impeeriumi rahvaarv üldse, aga samas üldise silmaringi raames teades üldist suurusjärku, mitu inimest hukkus Esimese maailmasõja kõigi aastate jooksul kõigil rindeil ja kõigis riikides üldse – palju vähem kui Teises maailmasõjas, kus hukkus kümneid miljoneid – saaks lihtsa oletusega, et väeosas oli näiteks 100 meest, jõuda kaunis kiiresti järelduseni, et 58 000 × 100 (ühel päeval, ühes rindelõigus, ühe riigi kohta) on liiga palju*, seega peab troops olema midagi muud kui „väeosa”.**
** Vrd siit Edgar V. Saksa kirjeldus, kuidas tuhatkond aastat tagasi olid planeedi elanikest kuuendik kuni veerand Novgorodi laevastikus sõudjad.
4.5.12
R, 1908. päev: detsibellid ja nanosekundid
Pärastlõunal ilmub kontorisse toanaabriga lobisema kõva kuulmisega kolleeg – või õigemini kirjeldab helipilti see, et ta LOBISEB UMBES TUND AEGA NII, ET AKNAKLAASID VÄRISEVAD. 2 m kauguselt on 70 dB. Normaalne vestlus on 1 m kauguselt 60 dB ehk siis räägib ta nii 40 korda normaalsest valjemini – aga inimkõrv tajub valjusi rohkem nagu logaritmilisel skaalal – valulävi on nimelt 10 000 000 000 000 korda valjem heli kui kuuldelävi, aga kes nii paljusid nulle mõistaks.
Oli kord meeskooridirigent, kelle kõrvakuulmise pärast hakkasid lauljad muretsema ja tõid proovi helitugevuse mõõturi – et kas läheb koori ees üle 85 dB(A) ja dirigent peaks ametlikult kandma kõrvaklappe – aga dirigent hakkas proovima, kui palju koorist üldse välja tuleb. 93 dB tuli ja dirigent kurvastas, et ümmargusest 100 dB-st jääb ainult 7 dB puudu, pingutage pisut, mis see siis ära ei ole, ja keegi füüsikas pisut rohkem kodus insener teatas seepeale, et noh laulgem siis viis korda valjemini!
Sama dirigendi harimiseks kingiti talle kvantfüüsika õpik, pärast mida ilmus ta sõnavarra ajaühik nanosekund: näiteks väitis ka, et mingi häälerühm tulnud „nanosekundi” võrra liiga vara sisse. Seepeale leidis keegi teine insener, et 1 ns on ajavahemik, mille kestel liigub valgus 30 cm!
Oli kord meeskooridirigent, kelle kõrvakuulmise pärast hakkasid lauljad muretsema ja tõid proovi helitugevuse mõõturi – et kas läheb koori ees üle 85 dB(A) ja dirigent peaks ametlikult kandma kõrvaklappe – aga dirigent hakkas proovima, kui palju koorist üldse välja tuleb. 93 dB tuli ja dirigent kurvastas, et ümmargusest 100 dB-st jääb ainult 7 dB puudu, pingutage pisut, mis see siis ära ei ole, ja keegi füüsikas pisut rohkem kodus insener teatas seepeale, et noh laulgem siis viis korda valjemini!
Sama dirigendi harimiseks kingiti talle kvantfüüsika õpik, pärast mida ilmus ta sõnavarra ajaühik nanosekund: näiteks väitis ka, et mingi häälerühm tulnud „nanosekundi” võrra liiga vara sisse. Seepeale leidis keegi teine insener, et 1 ns on ajavahemik, mille kestel liigub valgus 30 cm!
3.5.12
N, 1907. päev: neljapäev
Tihe tööpäev. Alanud on mai, mille keskel on mitu vaba päeva ja kalender seetõttu kirju. Eesti kalender ei ole ja sedasi helistab vahetu ülemus mulle tagasi ja teatab, et mu öeldud aeg, mida olin öelnud sobivat eriti hästi mingi projekti jaoks, on tegelikult usupüha ja vaba päev.
Vanema ajaloo huvilised teadku, et täna 90 a tagasi leidis õnnetu otsa Viktor Kingissepp.
Vanema ajaloo huvilised teadku, et täna 90 a tagasi leidis õnnetu otsa Viktor Kingissepp.
2.5.12
K, 1906. päev: paduvihm, wenn und weil
Hommikul, kui bussis saksa keele poole venin, on paduvihm. Õnneks on kaasas uus bussiraamat ja saksa keelt alustatakse veerand tundi hiljem. Üks ülesanne on täpselt õpiku näide, aga muidugi ei mäleta ma enam, mismoodi see täpselt läks. Kirjandiosa on teemal „kas elame, et töötada, või töötame, et elada?”; üritan järgida Stephen Fry Shakespeare’i-esseede põhimõtet, et elamine ongi nagu töötamine ja töötamine ongi nagu elamine vms. Kokkuvõttes suur jamps, eks ju, aga teisalt loodan sellele, et kirjutades satun automaatpiloodile ja ehk liigub mõni imesõna passiivsest sõnavarast aktiivsesse.
Vaheajal enne suulist osa leitakse üheskoos, et küll sobisid paljudesse lünkadesse wenn ja weil (mul als ja weil). Suuline osa on teemal „reklaam ja tootemargid”, primitiivse rõhuasetusega sellel, et margitooted on kole pahad. Arutelu arendamise punktina on välja toodud, et leidke ka mõni hea külg. Ka seekord õnnestub mul ajada jutujärg fotograafia teemale ja isegi sellele, et ega kaks hiidu, Canon ja Nikon, kuidagi ei ühildu.
Fototehnika teemal leian aga õhtul, et praegune Canoni cashback-kampaania kehtib ainult Saksamaa elanikele (täita tuleb hulk pabereid ja menetluse käigus elukohta kontrollitakse).
Linnukaamera on püsinud täna ärkvel kogu päeva ning jäädvustanud rõdul käinud linde 38 fotole ja all tänaval möödunud autosid-busse 422 fotole.
Vaheajal enne suulist osa leitakse üheskoos, et küll sobisid paljudesse lünkadesse wenn ja weil (mul als ja weil). Suuline osa on teemal „reklaam ja tootemargid”, primitiivse rõhuasetusega sellel, et margitooted on kole pahad. Arutelu arendamise punktina on välja toodud, et leidke ka mõni hea külg. Ka seekord õnnestub mul ajada jutujärg fotograafia teemale ja isegi sellele, et ega kaks hiidu, Canon ja Nikon, kuidagi ei ühildu.
Fototehnika teemal leian aga õhtul, et praegune Canoni cashback-kampaania kehtib ainult Saksamaa elanikele (täita tuleb hulk pabereid ja menetluse käigus elukohta kontrollitakse).
Linnukaamera on püsinud täna ärkvel kogu päeva ning jäädvustanud rõdul käinud linde 38 fotole ja all tänaval möödunud autosid-busse 422 fotole.
1.5.12
T, 1905. päev: tööpüha
Õpin homseks saksa keele kontrolltööks. Otsisin viimati Eestis üles toreda grammatikaõpiku, mida kasutasime 1995. a kursusel ja mis ilmus 1985. Kuigi seal on veel saksa õigekirjareformi eelne grammatika (nt komareegleid on võib-olla liiga palju), on sisu kirjas selgelt ja loogiliselt. Kuulda on, et kontrolltöös tuleb kaudne kõne, mistõttu ometi ükskord saan asjasse selgust (eelmine kursus lõppes napilt enne seda ära). Saksa keele kaudne kõne on kõneviis, kus on sellised imevormid nagu es sei ja er habe.
Puhkuse ajal avastasin, et mingi Saksa antikvariaat müüb 1990. aastate uustrükki põnevast ja haruldasest raamatust, Karl von Löwis of Menari Vana-Liivimaa linnuseleksikonist (Riia 1922), mida olen ligi 20 a tagasi korra umbes tunni Tõnismäel Rahvusraamatukogus sirvinud ja millest mäletan suurima elamusena seda, et tiitellehele oli nime kirjutanud eelmine omanik, Villem Raam. Löwis of Menari raamat on umbes nagu esimene raamat, mis võtab kokku praeguse Eesti ja Läti kõik keskaegsed linnused (nii muinas- kui ka kivilinnused*). Leksikonis on loetletud kõik XIX sajandil teada olnud linnused (mõni on leitud hiljem ja mõnest on leitud, et need tegelikult linnused ei olnudki, ja mõnest kivilinnusest on leitud, et nende asemel ei olnudki varem muinaslinnust, nagu seni arvatud) ning mitmekümne kohta on ka põhiplaanid, mida ma olen siin blogis nimetanud hoolikaiks, kuid ebatäpseiks. Järgmine nii põhjalik ülevaade (aga ainult kivilinnuste kohta) oli Armin Tuulse doktoritöö (Dorpat 1942), mis oli tublisti mahukam (st igale linnusele pühendati rohkem ruumi). Eesti muinaslinnuste kohta on ilmunud hiljem mitmeid raamatuid, kivilinnuste kohta Kalvi Aluve „Eesti keskaegsed linnused” (1993), mis peamiselt võtab kokku, mis on juhtunud pärast Tuulset; kindlasti on analoogseid raamatuid ilmunud ka Lätis, aga ma isiklikult ei tea ühtki pärast Tuulset, mis räägiks nii Eesti kui ka Läti linnustest (kui välja arvata Saksa Ordu Liivimaa linnuste hale Osprey brošüür, mida mainisin siin ja siin), ega ühtki pärast Löwis of Menari, mis loetleks kõik Eesti ja Läti muinas- ning kivilinnused. Nii et selline ajalooline teos. Sisu poolest üllatavalt meeldiv.
* Möönan, et see jaotus ei ole täpne, sest hilistes muinaslinnustes oli olulisi tarindeid kivist (nt Muhu või Varbola vall) ja esimesed vallutajate rajatud linnused olid rohkem linnamägede moodi. Samamoodi kritiseerib Löwis of Menar linnamäe saksa nimetust Bauernburg (’talupojalinnus’), et muinasajal oli sotsiaalne kihistumine täiesti olemas. Ise eelistab ta Vana-Liivimaa konteksti paremini sobivat nimetust Heidenburg (’paganalinnus’). Ja et vältida ajaloohuviliste proteste, et ega ristiusk enne ristisõda Vana-Liivimaalgi tundmatu old, märgitagu, et sinna siiski tehti ristisõda, st pagan = ristisõdijate vaenlane.
Puhkuse ajal avastasin, et mingi Saksa antikvariaat müüb 1990. aastate uustrükki põnevast ja haruldasest raamatust, Karl von Löwis of Menari Vana-Liivimaa linnuseleksikonist (Riia 1922), mida olen ligi 20 a tagasi korra umbes tunni Tõnismäel Rahvusraamatukogus sirvinud ja millest mäletan suurima elamusena seda, et tiitellehele oli nime kirjutanud eelmine omanik, Villem Raam. Löwis of Menari raamat on umbes nagu esimene raamat, mis võtab kokku praeguse Eesti ja Läti kõik keskaegsed linnused (nii muinas- kui ka kivilinnused*). Leksikonis on loetletud kõik XIX sajandil teada olnud linnused (mõni on leitud hiljem ja mõnest on leitud, et need tegelikult linnused ei olnudki, ja mõnest kivilinnusest on leitud, et nende asemel ei olnudki varem muinaslinnust, nagu seni arvatud) ning mitmekümne kohta on ka põhiplaanid, mida ma olen siin blogis nimetanud hoolikaiks, kuid ebatäpseiks. Järgmine nii põhjalik ülevaade (aga ainult kivilinnuste kohta) oli Armin Tuulse doktoritöö (Dorpat 1942), mis oli tublisti mahukam (st igale linnusele pühendati rohkem ruumi). Eesti muinaslinnuste kohta on ilmunud hiljem mitmeid raamatuid, kivilinnuste kohta Kalvi Aluve „Eesti keskaegsed linnused” (1993), mis peamiselt võtab kokku, mis on juhtunud pärast Tuulset; kindlasti on analoogseid raamatuid ilmunud ka Lätis, aga ma isiklikult ei tea ühtki pärast Tuulset, mis räägiks nii Eesti kui ka Läti linnustest (kui välja arvata Saksa Ordu Liivimaa linnuste hale Osprey brošüür, mida mainisin siin ja siin), ega ühtki pärast Löwis of Menari, mis loetleks kõik Eesti ja Läti muinas- ning kivilinnused. Nii et selline ajalooline teos. Sisu poolest üllatavalt meeldiv.
* Möönan, et see jaotus ei ole täpne, sest hilistes muinaslinnustes oli olulisi tarindeid kivist (nt Muhu või Varbola vall) ja esimesed vallutajate rajatud linnused olid rohkem linnamägede moodi. Samamoodi kritiseerib Löwis of Menar linnamäe saksa nimetust Bauernburg (’talupojalinnus’), et muinasajal oli sotsiaalne kihistumine täiesti olemas. Ise eelistab ta Vana-Liivimaa konteksti paremini sobivat nimetust Heidenburg (’paganalinnus’). Ja et vältida ajaloohuviliste proteste, et ega ristiusk enne ristisõda Vana-Liivimaalgi tundmatu old, märgitagu, et sinna siiski tehti ristisõda, st pagan = ristisõdijate vaenlane.
Subscribe to:
Posts (Atom)
