K, 1918. päev: igavad teemad

Hommikul saksa keel. On läinud suuresti nii, nagu arvata – kirjandi ning wenn’i, als’i ja weil’i ülesande eest täispunktid, kaudse kõne eest nullring. Kokku 88,25%, hinne „hea”.

Teeme ülesannet, kus on 26 suvalist sõna (käändes-pöördes) ja 26 lünka; täitmisel võistlevad eri strateegiad: kas proovida kõik võimalused läbi järjest või käia esiteks kiiresti läbi kogu tekst ja ära panna sõnad, mis mujale ei kõlba, ning siis hakata sobitama väheseid järelejäänud sõnu vähestesse järelejäänud lünkadesse?

Muidu on saksa keel igav nagu ikka. Isegi õpetaja märkab meie osavõtmatut igavlemist. Selgitame, et globaliseerumine on igav ja midagi muud tahaks. Tund lõpeb mänguga, kus peame vestlema ja igaühele on antud kaks punast vastuvaidlemise ja kaks kollast küsimuse kaarti, mis peavad tunni lõpuks olema välja käidud. Jutt algab ilmast ja lõpuks küsin efektse küsimuse Wie heißt das Pferd?

Päeval rahe.

Toimetan dokumenti, mille autor ei ole teadnud, et ... (ei mäleta, aga mingi päris suure lollusega oli hakkama saadud). Nii jääb see ka siia üles tähendamata ja kogu ilmale õpetuseks panemata.

Võib-olla oli see see, et tõlkija arvates oli mingi termin väga võõrsõnaline, ja ta vaheldas seda kaunisti omasõnalise nimetusega, tegelikult muidugi tehes asja veel keerukamaks kui asi väärt: kust peab lugeja teadma, et kaks pisut erineva sisuga nimetust tähendavad siiski sama, mitte eri asju? Võeh; päriselt ilus oleks, kui sellistel juhtudel pandaks selgitav märkus, et tõlkija on vigurdanud ainult „ilu” pärast.

Ükspäev nägin aga dokumenti, kus oli kaks sissejuhatust. Esimene (enne sisukorda) oli olnud inglise keeles Preface, tõlkeks oli pandud „Sissejuhatus”; teine oli pärast, inglise keeles Introduction, see oli samuti „Sissejuhatus”. Valmis tõlke sisukord päris-eessõna ei näidanud ja kaks „Sissejuhatust” jäi seega tõlkijast märkamata.

* * *

Muistse põlve mälestustest lisan Google’i leitavaks ka killu, et Eesti ühe presidendi valge ülikond oli ostetud (1980. aastatel, st veel siis, kui ta ei olnud poliitik; umbes nagu humanitaarabina kultuuritegelasele, sest N. Liidu kaubandusvõrgus ei olnud nii kõhna kehaehitusega inimestele riideid ette nähtud) Helsingis Sörnäisest kauplusest Aholaita ja maksis 28 marka.