T, 1905. päev: tööpüha

Õpin homseks saksa keele kontrolltööks. Otsisin viimati Eestis üles toreda grammatikaõpiku, mida kasutasime 1995. a kursusel ja mis ilmus 1985. Kuigi seal on veel saksa õigekirjareformi eelne grammatika (nt komareegleid on võib-olla liiga palju), on sisu kirjas selgelt ja loogiliselt. Kuulda on, et kontrolltöös tuleb kaudne kõne, mistõttu ometi ükskord saan asjasse selgust (eelmine kursus lõppes napilt enne seda ära). Saksa keele kaudne kõne on kõneviis, kus on sellised imevormid nagu es sei ja er habe.

Puhkuse ajal avastasin, et mingi Saksa antikvariaat müüb 1990. aastate uustrükki põnevast ja haruldasest raamatust, Karl von Löwis of Menari Vana-Liivimaa linnuseleksikonist (Riia 1922), mida olen ligi 20 a tagasi korra umbes tunni Tõnismäel Rahvusraamatukogus sirvinud ja millest mäletan suurima elamusena seda, et tiitellehele oli nime kirjutanud eelmine omanik, Villem Raam. Löwis of Menari raamat on umbes nagu esimene raamat, mis võtab kokku praeguse Eesti ja Läti kõik keskaegsed linnused (nii muinas- kui ka kivilinnused*). Leksikonis on loetletud kõik XIX sajandil teada olnud linnused (mõni on leitud hiljem ja mõnest on leitud, et need tegelikult linnused ei olnudki, ja mõnest kivilinnusest on leitud, et nende asemel ei olnudki varem muinaslinnust, nagu seni arvatud) ning mitmekümne kohta on ka põhiplaanid, mida ma olen siin blogis nimetanud hoolikaiks, kuid ebatäpseiks. Järgmine nii põhjalik ülevaade (aga ainult kivilinnuste kohta) oli Armin Tuulse doktoritöö (Dorpat 1942), mis oli tublisti mahukam (st igale linnusele pühendati rohkem ruumi). Eesti muinaslinnuste kohta on ilmunud hiljem mitmeid raamatuid, kivilinnuste kohta Kalvi Aluve „Eesti keskaegsed linnused” (1993), mis peamiselt võtab kokku, mis on juhtunud pärast Tuulset; kindlasti on analoogseid raamatuid ilmunud ka Lätis, aga ma isiklikult ei tea ühtki pärast Tuulset, mis räägiks nii Eesti kui ka Läti linnustest (kui välja arvata Saksa Ordu Liivimaa linnuste hale Osprey brošüür, mida mainisin siin ja siin), ega ühtki pärast Löwis of Menari, mis loetleks kõik Eesti ja Läti muinas- ning kivilinnused. Nii et selline ajalooline teos. Sisu poolest üllatavalt meeldiv.

* Möönan, et see jaotus ei ole täpne, sest hilistes muinaslinnustes oli olulisi tarindeid kivist (nt Muhu või Varbola vall) ja esimesed vallutajate rajatud linnused olid rohkem linnamägede moodi. Samamoodi kritiseerib Löwis of Menar linnamäe saksa nimetust Bauernburg (’talupojalinnus’), et muinasajal oli sotsiaalne kihistumine täiesti olemas. Ise eelistab ta Vana-Liivimaa konteksti paremini sobivat nimetust Heidenburg (’paganalinnus’). Ja et vältida ajaloohuviliste proteste, et ega ristiusk enne ristisõda Vana-Liivimaalgi tundmatu old, märgitagu, et sinna siiski tehti ristisõda, st pagan = ristisõdijate vaenlane.