24.5.12

N, 1926. päev: Eurovision vol. 2

Tööl levib rõõmusõnum, et üks klient teatas aastaaruandes (avaldatud puha, seepärast kirjutan siin minagi), et tõlked on läinud nii heaks, et pädeva asutuse asjatundjad ei pea neid enam üle kontrollima. („Üle kontrollima ja ära rikkuma,” lisab ta elutargalt noogutades.)

Päeval postkontoris. Saan bussis läbi senise bussiraamatu, Richard Dawkinsi kuulsa raamatu The God Delusion (e k „Luul jumalast”, 2011). Algul ei saanud vedama, vahepeal vajus vorm ära, siis läks paremaks, lõpp oli väga hea.

Št ja Šp käivad vaktsineerimas ning saavad kaelarihma külge teemakohased medalid. Õhtul näitab Št oma vägevust, haukudes rottweileri peale. Šp liputab ägedasti saba ja tahab olla lihtsalt rottweileri sõber.

Tudengiaegne vana sõber on valmis joonistanud meditsiiniõpiku pildid. Poolteist aastat joonistas. Peab kindlasti hankima. Me kumbki ei mäleta, mida ta tegelikult ülikoolis õppis.

* * *

Eurovisioni 2. eelvoor on magedam kui esimene. Päeval üritasid paar lõõpivat kolleegi itsitada Eesti laulja teemal, aga ma rääkisin tema pükstest kui üleriigiliste uudiste teemast ja nad kaotasid huvi. Vein sai ka poole pealt otsa, liiga vara alustasime.

Riik, mille vapist pidin tegema – pioneeritoast laenatud raamatu „Nõukogude Liidu lipud ja vapid” järgi – III klassis koondus-klassiõhtul paariminutise ettekande, mis peaks olema esimene ekspromptesinemine mu elus, nii palju kaunidust ikka ei sisalda, et jätkuks mitme kontserdi vaheklippideks. Esimeses voorus näidati linnamüüri torni vähemalt neli, täna vähemalt kolm korda ning Prantsuse stiilis linnust – Armin Tuulse teatel (Burgen des Abendlandes) on Kreekas keskajal prantslaste ehitatud linnus; kaugel see Kreekagi peopaigast on! – veel kaks. Kui täna juba hakkas peale senitundmatute teemade nagu „kuulus ratsariik”, „kuulus rohelusest kubisev riik” ja „kuulus teekasvataja riik” siginema ka isakese Alijevi teema, siis mis saab veel finaalis!?

Vähestest kollektiivsetest kommentaaridest on meeles ainult mõni:
  • Kolmest õhtujuhist oli kahel äärmisel seljas uus kostüüm, aga keskmisel ikka sama vana pruun ülikond. Aga kes teab, vbl on tal nagu ühel kunagisel Saksa riigijuhil kapis kümme täpselt samasugust mundrit, et võtab iga päev uue ja puhta, aga välja ei paista.
  • Kuuldavasti iga vidin lava peal maksis; Eesti talitas maksumaksja rahaga väga õigesti, et vidinad puudusid täiesti. Isegi taustalauljat näidati ainult kaugelt eemalt. Ega teda kuulda ka ei olnud.
  • Vähemalt kolm laulu (jajaa, Eesti oma ka nende hulgas) olid lavakujunduse võtnud otse „Mr. Beani” algusest, nii et ma isegi pisut imestasin, et laul algas muude sõnadega kui Ecce homo qui est fava.
  • E kurvastas, et Ott Lepland ei tulnud lavale koos vanaemaga. Mina seepeale, et vanaemad esinesid üleeile, ja unistasin, mihuke rahvaste sõprus oleks, kui Eesti ja Venemaa teeksid Eurovisionil ühislaulmise! (Finaal veel olemata, nii et võtke kuulda ja tehke ajalugu.)
  • Mitu lõunaslaavi laulu – mida kommentaatorid on võtnud kokku ühisnimetajaga „ulgumine” – olid eristamatud. Üks laulja meenutas üht Muppet Show’ tegelast, teised mitte. Ühe huuli oli aidanud paisutada mitte etniline päritolu ega sekkuv iluprotseduur, vaid poksija. Ühe taustamuusikul oli nii pikk vilepill, et käed peaaegu ei ulatunud aukudeni. Üks oli algul sellises hõlstis, mispeale küsisin, miks on laval timukas.
  • Hollandi laul näitas, mis juhtub, kui last maast-madalast kiita, kui hästi ta kõike teeb ja ilusti viisi peab.
  • Valgevene poistebändi kostüümid oli mu arust kujundanud sm Lukašenka ise. E muretses, mis neist saab, kui nad finaali ei saa. Nad finaali ei saanudki ja seega on nende tulevik tume. Kahju.
  • Ukraina ja Rootsi laul läksid mul kogu aeg segamini.
  • Rootsi laulja (ning ka 1. poolfinaalist ühe laulja) soeng oli inspireeritud hiljutisest ETV nõiaseriaalist, mille esimene osa oli huvitava kujundusega, aga edasi läks tavaliseks vaatamatuks jampsiks.
  • Bulgaaria lauljal olid riided kitsusest voltis ja teda hoidis suisa lõhki minemast ümber ihu tõmmatud jäme plekkvits.
  • Portugali lauljast arvasin algul, et laulma on saadud Ingrid Rüütel.
  • Gruusia laulust oli kahju, et see edasi ei pääsenud. Nad võinuks mesti lüüa Austria lauluga, kostüümid täitsa samad ja. Balletisoolo on laenatud E. Tubina teosest „Kratt” (1943).
  • Türgi merelaul oli äge. Kuulsaid Türgi meresõitjaid me meenutada ei suutnud.
  • Imelik, et Eesti „traagilisi v. heroilisi ajaloo‑ v. mütoloogiateemasid käsitlev lüroeepiline luuleteos” sai edasi, aga järgmisena esitatud Slovakkia hevibänd mitte. Solisti sugu ei olnud päris ilmne, mistõttu ta oli püüne peal, hõlmad lahti, ja pärast võttis särgi üldse ära. Tugevasti kangastus episood sarja Green Wing II hooaja 1. osast, kus dr Mac on koomas ja talle kangastub, kuidas ta ise 5 eksemplaris moodustab poistebändi.
  • Leedu laulja kohta arvasin algul (kuni tal oli side silmil), et esitajaks on Ken-Marti. Lauluhääl peaks tal olema kena, aga inglise keele hääldus parem.
  • Tore, et seekordne häältelugemise pausi vahepala ei esitanud „konnade koor” nagu üleeile, vaid segaansambel, milles ühe numbri esitas suisa kadunud Kim Jong-Il isiklikult!! Põhja-Koreas oli möödunud aastal suure juhi lahkumise järel nädalaid hirmus lein, aga kas nad ka teavad, et tegelikult läks ta hoopis Euroopasse lauljaks? Selle peale arvasin, et vbl sellepärast suur lein oligi! Ja teisalt, mis see siis ühel Põhja-Korea diktaatoril haua tagant Eurovisioni laval laulda ei ole, kui ta juhib ka – täiesti ametlikult, kes veel ei tea – haua tagant ja igavesti nii Põhja-Korea Töölisparteid kui ka Põhja-Korea riiklikku kaitsekomiteed.
  • Samas ega segaansamblil lastud rahus esineda, nende vahel liikus rahvapillide parinal kohalik Sõleke, nii et üldmulje hakkas meenutama tuntud episoodi filmist „Viimne reliikvia”. Ühel vilepillimängijal oli, märkasin, vilepill võimendusega ühendamata, nii et ta vehkis niisama nagu tumm leilis, aga E arvas, et äkki on tal pill lihtsalt umbes, mispeale mina, et peagi lendab suure pauguga punn või kirss eest ja tabab mõnd esinejat.
  • Finaalis esineva korraldajariigi laulu video rohke ringutamise kohta arvan, et see kujutab klassikalist miimisketši „mind on kinni pandud klaaskasti”.
Kuulmiseni ülehomme õhtul! Esimeseks astub üles just seesama laulja, kes Beavise ja Buttheadi filmi (1996) lõputiitrite ajal laulis laulu Lesbian Seagull. Mina ei ole sugugi ainus, kes mõttes neid kahte asjaolu ühendab, nii et elame-kuuleme.

No comments: