Bussiraamat edeneb päris käbedasti, sest selle igavamaid kohti saab lugeda diagonaalis. Raamatul on eraldi koha- ja isikunimede register ning napi lehekülje pikkune kasutatud kirjanduse loetelu (teksti sees või järelmärkustes allikaviiteid mitte). Mu arust vähegi Saksa Orduga seotud sõjaliste teemade asjus (sh taktika ja üleüldine asjade korraldus) vältimatut William Urbani teost The Teutonic Knights: A Military History ei ole, Eric Christianseni The Northern Crusades on eesti tõlkes ja ainus võõrkeelne raamat on ilmunud 1973 vene keeles. See-eest on kirjandusloetelus Edgar V. Saksa „Eesti viikingid”. Fotod on täitsa okei, aga joonistused on pärit enamasti Ott Kangilaski sulest, umbes pool sajandit vanad ning stiilis „Meelis ja Vjatško”.
Ühesõnaga, isegi minu kui kogenud lugeja jaoks ei ole selge, kas raamat tahab olla teadus või publitsistika.
Lk 97 jõuab autor sakalaste 1211. aasta rüüstekäiguni ja nendib ka ise, et asjaolu, et Läti Henriku kiriku põletasid maha just Lambito ja Meme, võis panna Henriku Lembitu peale vimma kandma, aga ei tee sellest seda järeldust kui mina juba nii ammu kui 1993: see vimm ongi põhjus, miks Lembitut mainitakse kroonikas tervelt 14 korda (samale järeldusele jõudis ka Andrei Hvostov näidendis „Henrik”). Mitte see, nagu olnuks Lembitu umbes nagu Muinas-Eesti peaaegu-kuningas (mistaolistest valitsejatest kasutab Henrik selliseid tabavaid nimetusi nagu quasi rex ja regulus, aga Lambito* ja Meme kohta ütleb ainult seniores de Sackala). Seda muinaslugu on viljeldud ärkamisajast saati (kroonika esimene eesti tõlge ilmus 1881–1884, aga teema oli muude kirjutiste kaudu tuntud ka varem; Fr. R. Kreutzwald alustas oma „teise „Kalevipoja””, poeemi „Lembitu” kirjutamist 1870, see ilmus postuumselt 1885) ja on kuidagi kahtlane, et raamatu autor üritab seda viljelda edasi ka tänapäeval, kui mitmesugused muud kujutelmad Muinas-Eestist on kõvasti muutunud (vt nt 2003 ilmunud kogumik „Eesti aastal 1200”). Tagakaanetekst ütleb raamatu kohta „värske sõjaajalooline analüüs”.
* Kirjutades asjaolusid üle kontrollides märkasin, et Henrik kasutab 14 korrast kahel a-tähega nimekuju Lambito ja ülejäänud 12 korral e-tähega kujusid. Hmm, kas ma olen väga ketser, kui pakun, et äkki olid need kaks eri isikut? :)
* * *
Eile hüppas toas tilluke säravroheline ämblik, mistaolist ma ei olnud varem kunagi näinud ja ämblike välimääraja jäi ka hätta. Selle lähim pakutu oli Micrommata virescens, mille tagakeha on aga roheline, toasolnul oli aga külgedelt umbes nagu metalne sinine.
Hommikul postkontoris (Humanity: The Moral History of the Twentieth Century ja filme). Õhtul Les Vacances de M. Hulot (1953) ja animefilmi 秒速5センチメートル (2007) algus. Suureks üllatuseks loen alles vaatamise ajal karbilt, et sama autori esikteos oli kunagi kinos imetletud ほしのこえ (2002).
Ühesõnaga, isegi minu kui kogenud lugeja jaoks ei ole selge, kas raamat tahab olla teadus või publitsistika.
Lk 97 jõuab autor sakalaste 1211. aasta rüüstekäiguni ja nendib ka ise, et asjaolu, et Läti Henriku kiriku põletasid maha just Lambito ja Meme, võis panna Henriku Lembitu peale vimma kandma, aga ei tee sellest seda järeldust kui mina juba nii ammu kui 1993: see vimm ongi põhjus, miks Lembitut mainitakse kroonikas tervelt 14 korda (samale järeldusele jõudis ka Andrei Hvostov näidendis „Henrik”). Mitte see, nagu olnuks Lembitu umbes nagu Muinas-Eesti peaaegu-kuningas (mistaolistest valitsejatest kasutab Henrik selliseid tabavaid nimetusi nagu quasi rex ja regulus, aga Lambito* ja Meme kohta ütleb ainult seniores de Sackala). Seda muinaslugu on viljeldud ärkamisajast saati (kroonika esimene eesti tõlge ilmus 1881–1884, aga teema oli muude kirjutiste kaudu tuntud ka varem; Fr. R. Kreutzwald alustas oma „teise „Kalevipoja””, poeemi „Lembitu” kirjutamist 1870, see ilmus postuumselt 1885) ja on kuidagi kahtlane, et raamatu autor üritab seda viljelda edasi ka tänapäeval, kui mitmesugused muud kujutelmad Muinas-Eestist on kõvasti muutunud (vt nt 2003 ilmunud kogumik „Eesti aastal 1200”). Tagakaanetekst ütleb raamatu kohta „värske sõjaajalooline analüüs”.
* Kirjutades asjaolusid üle kontrollides märkasin, et Henrik kasutab 14 korrast kahel a-tähega nimekuju Lambito ja ülejäänud 12 korral e-tähega kujusid. Hmm, kas ma olen väga ketser, kui pakun, et äkki olid need kaks eri isikut? :)
* * *
Eile hüppas toas tilluke säravroheline ämblik, mistaolist ma ei olnud varem kunagi näinud ja ämblike välimääraja jäi ka hätta. Selle lähim pakutu oli Micrommata virescens, mille tagakeha on aga roheline, toasolnul oli aga külgedelt umbes nagu metalne sinine.
Hommikul postkontoris (Humanity: The Moral History of the Twentieth Century ja filme). Õhtul Les Vacances de M. Hulot (1953) ja animefilmi 秒速5センチメートル (2007) algus. Suureks üllatuseks loen alles vaatamise ajal karbilt, et sama autori esikteos oli kunagi kinos imetletud ほしのこえ (2002).
No comments:
Post a Comment