21.5.12

E, 1923. päev: out of sight, not out of mind

Hommikul paistab aknast puukoristajate rongkäik: vana puukoristaja kõnnib ees ja kaks ametit õppivat poega järel.

Tööl on koosolek; kõrvalsaalis käib videokonverents, kus müristab keegi vist taani keelt nii, et meie pool seina ei ole ettekandjat kuuldagi. Vahepeal – meie kuulatava ettekande jaoks täiesti kohatutel hetkedel – müristatakse teiselt poolt seina naeru (mis küll ei saavuta samasugust efekti nagu kui mu vanemad käinud muiste vaatamas kinos Oktoober menufilmi „Moskva pisaraid ei usu” ja kuskil hästi kurva koha peal, kui ekraanil oli suur pinge ja saalis haudvaikus, võttis esireas magav joobnu kätte ja peeretas).

Istun näoga akna poole ja jälgin askeldavaid künnivareseid. Pärast teepoest läbi. Nii söökla kui ka automaadi võileivakapp on täitsa tühjad.

Št näeb telekast ennast 3-kuusena ja läheb püsti hulluks. Pärast istub väljalülitatud teleka ees – mitmes Piaget’ tase see nüüd oligi, et silmist kadunud ese on alles, kas 5. (12–18-kuune laps) või 6. (18–24-kuune)?

No comments: