N, tagasisõit: ERJ170-100ST

Hambaraviprotseduur, milleks oli hambaarstil vaja kalibreeritud röntgenpilti, oli ebameeldiv, aga no teisalt loodan saada sellega punkti epopöale, mis algas 1995 sellega, et olin keeranud jalgrattaluku ümber lenksude, ja mille hulka kuuluvad tõestisündinud juhtumid „oma abikaasa ei tundnud trammis ära” ja „teine hambaarst sedastas, et olin olnud kuus aastat eluohtlikus olukorras”. Arvasin algul kabinetti astudes, et lakke pannakse juhtmeid ja lõunale läinud töömehed on jätnud puurikasti pisut lohakile, aga pärast toibudes nägin, et hambaarst pani sinna pulki tagasi. Mu näo katmine kirurgilise linaga oli täitsa asja ette, ei näinud midagi!

* * *

Eestis lööb laineid kõlakas, et Eurovisioni edu on tagatud, sest Ott Leplandil on nüüd parajad püksid. Meestelaulu telgitaguseid teades julgen oletada, et lugu tuleb nüüd tunduvalt madalamas registris ja hääletamisel võib suu puhtaks pühkida lõunamaade häältest, sest seal räägivad meesterahvad poolfalsetiga, aga võib-olla saab asemele hääli Venemaalt ja mujalt, kus meesterahvad räägivad sügava rinnahäälega.

* * *

Fotoarhiivi märksõnu korrastades avastasin, et mu fotokogus puuduvad pildid tänavast, mis vanasti kandis nime Tõnismäe tänav, aga tänapäeval on Tõnismäel (asumis nimega Tõnismäe) asuv tänav nimega Tõnismägi. Vestmann Vestmanni uulitsast, ma ütlen! – õigemini keegi nimega „Vestmanni” uulitsast nimega „Vestmann” (huvitav, miks on edasi Toompea tänav, aga mitte lihtsalt tänav nimega Toompea?). Nõndap siis jalutan sealt läbi ja teen taskufotokaga pilte.

Märkan läbi võretatud akende, et kunagise menukampaania „Karu näeb!” kontor (kus muiste oli juurikapood) on seoses eestvedaja vangipõlvega jumalast tühi, isegi mööbel on kadunud.

Juhatan õigele teele, Wismari haigemaja poole noore paljukannatanu, kui ta seda teed nii ilusti küsib. Krt, läks meelest öelda orientiir, et seal vastas peaks olema mingi suur saatkond.

Ostan koolivenna bändi plaate ja ajakirja Estonian Journal of Archaeology (mille kaane püsikujunduses näib olevat autentne tõivet), saan ühe raamatu pealekauba ja pildistan linnas kirjavigadega silte. Loll pole see, kes ei tea ja küsib, vaid on see, kes ei tea ja ei küsi, aga paneb oma lolluse näha kogu ilmarahvale.

Pärnu mnt mais 1989, kui autosid oli vähe ja inimesed oskasid veel käia jala

Pärnu mnt 10. mail 2012, koos viimaste väheste tallinlastega

* * *

Talina Lennu jaama planeeringu kallale on lastud järjekordne Jaan Tatikas: pärast turvaala tehku reisijad sajameetrine auring poodide eest läbi, otse ei saa, otse on klaassein. Sellest läbi on küll uks, aga see on kinni ja sellel ripub kuri kiri „Ametikäik”. Parim nali, et väravate tabloo on enne poode, et reisija jõuaks poes kolades värava unustada. Ei seisa see meeles minulgi, kes poodides ei kola, ja et järgmist tablood ka kuskil enam ei paista (üks on, õige kaugel väravate vahel), tuleb jõllitada läbi viltuse klaasseina. Kuigi mul on viimasel ajal nägemine läinud suurepäraseks ja üle 10 m kauguselt saan 3 cm kõrgusest tekstist peaaegu aru (just sellisteks olukordadeks kaasas olevat tillukest binoklit ei taha turvaahvide vaateväljas välja võtta), aga mida peavad tegema need, kelle silmanägemine on kehvem? Tunglema vastu poodidest mööda rühkivat inimvoolu tagasi tablooni? Püha müristus. Kohe näha, et Tallinna lennujaama praegust reisijaala ei ole projekteerinud insener.

Kätte on maksnud ka tüüpiline eestlaslik koonerlus, et „milleks teha väravate juurde mitu kempsu? Teeme ühe!”, sest see üks kemps on täielikult kinni, paelad uste ees ja puha. Lennujaama vanemas osas on kaks pisikest kempsu, mis on, nagu ikka, kergelt umbes.

Tagasisõidu esimene lennuk on üks nendest, millele hiljuti otsiti nime (ja numbri järgi Eesti Õhu hetkel uusim, st viimati hangitud lennuk – ehitatud aastal 2005). Et nimi on ametlikult vist alles panemata, kuskil ei paista, panen ES-AED tinglikuks nimeks Tujurikkuja.

Paar rida tagapool istub parajas joobes keskealine reisiseltskond, kellest üks, keda pidevalt taga hüütakse, kannab nime Maarja. Seltskonna bariton jutustab mälestusi Tapa sõjaväelaagrist, nii et lennuk rõkkab, ja seltskonna tenor ämmast-äiast, kes elavat Haapsalus. Üks naisterahvastest meenutab naerda kiljudes näidendit, kuidas raamatupealkirjad läinud ropuks, ning see teeb otsad lahti: järgneb üks kahemõtteline nali teisele ja joobnud naer takkajärele. Kohutav. Normaalne lennufirma kutsuks sellistele politsei vastu, nagu on teinud KLM ja isegi airBaltic.

Väljalendu lükatakse 20 minutit edasi; jään õnneks magama.

Aknast pärast Keilat suurt midagi ei näe. Õigemini on ES-AED istmed paigutatud nii, et seljatugi on täpselt akna kohal ja istmete vahel (kus mujal lennukites on aken) on aknata sein (selline vaatepilt näib olevat kogu lennukis nii). Soovitan Eesti Õhul järgmiseks paigaldada istmed hoopis akendeta kaubalennukisse! (Kui aknast välja ei näe, saab istmed panna ka tagurpidi, selg ettepoole, mis on palju ohutum kui nägu ettepoole.)

Nagu kiuste, kestab reis üle 1½ tunni ja muffini asemel antakse võileib. Kui muffinit võib hea tahtmise juures veel kuidagi pidada mulle lubatud vedelaks või pehmeks toiduaineks, siis suuõõnt ja söögitoru kriipiva konsistentsiga Reissumiest kindlasti mitte. Loobun.

Lennuk saabub 50 minutit sõiduplaanist maas, aga õnneks üsna sinna lennujaamaharu lähedale, kuhu mul on vaja minna. Nii peale- kui ka mahaminek toimub mitte torust, vaid mööda lennuvälja jalutades.

Kõht on kole tühi. Peaaegu ostan banaani, aga siis otsustan kannatada teise lennu lõpuni. Elektroonikapoe kassiir kõnetab mind prantsuse keeli. Eks teen mängu kaasa.

Amsterdamis, mille lennuväli on teatavasti allpool merepinda, on hallid säbrulised vihmapilved (siinkandis eriti selliseid ei ole, vast maapinna suurema kõrguse tõttu), vahepeal särab loojuv päike küljelt nagu oranž prožektor. Stardiraja otsas on saba ja näha on, et lennuraja ning ruleerimisteede vahel rohus silkab jänes. Peaasi, et ta ei jookseks lennurajale, sest siis tekib vahejuhtum RI-A ja väljalend hilineb kõvasti.