Rõdul käib enam-vähem pidev piiksumine, sest sel nädalal on viimasedki tihasetibud omandanud lennuvõime ja vanemate õpetusel käivad meie rõdul terved pesakonnad. Tibud kõnnivad rõdul lillepottide taga ja kus iganes. Juba hiljemalt eelmisel nädalal sai püsikundedeks ka üks varblaste seltskond, kaks isast ja üks emane. Rähn on praegu täitsa tavaline (kaamera andmeil isegi sagedam kui musträstas), puukoristaja kah (kes omakorda on tavalisem kui punarind).
Bussiraamatus jõuan Madisepäeva lahingu detailse rekonstruktsioonini (skeemiga) ja muistse vabadusvõitluse sõjakäikude strateegiaskeemideni, kus autor heitleb kahe seisukoha vahel: ühelt poolt üritab näidata Lembitut suure väejuhina (eriti arutledes tema tegemisi uusaegse taktika vaatenurgagat, millest imestus, miks ta üldse oli lahingus, mitte eemal künkal jälgimas), aga teisalt, vast kasutatud kirjanduse loetelus olnud ajast ja arust teoste najal, kultiveerib ka see raamat kohati muinaslugu, nagu olnuks Muinas-Eesti sõdalased vallutajatega võrreldes vilumatud amatöörid – mida omal ajal pilati toredasti filmis „Malev” – mis mu arust taandub nii labasele asjale kui tõlkeviga Henriku Liivimaa kroonika eesti tõlgetes, kus tähelepanekust, et eestlased ei tundnud soomusrüid nagu teised rahvad (vrd sks Rüstung ’raudrüü’), on saadud, et eestlased ei tundnuvat relvi nagu teised rahvad (vrd sks rüsten ’[relvadega] varustama’). See viga on arenenud kolme tõlke eri trükkides pikkamööda, aga läinud ajapikku üha konkreetsemaks, küllap just sama, kunagi tekkinud visa muinasloo toel.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment