L, 1914. päev: palve statistikutele ehk lilla hiinlase saabumine

Lugupeetud naaberlinna statistikud! (Tean küll, et te seda eestikeelset juttu ei loe, aga ma siin niisama teadvustan lootes, et äkki läheb jutt liikuma.) Enne kui sedapuhku hakkate kokku arvama, mitu miljonit inimest teie krdi palverännakule saabus, palun vähendage sellest vähemalt meie 6 (2 × 3), kes tulid samal ajal samasse asulasse tegema sisseoste. Ülejäänud sisseoste tegema tulnud võite vähendada loomulikult ka. (Muidugi selle naeruväärse asjaolu üle, et tänapäeval toovad inimesi palverännakule lennuk, rong ja auto, naerame nii, et ila tilgub. Naerge teie ka!! ☺)

Kella kõrtsis. Saan süüa ainult pehmet toitu. Salat unustatakse.

Õhtul kotid korterisse, ise lähme Kõrgmetsa tööstuskaupade poodi. Eelmise aasta „valge hiinlane” asendub nüüd „lilla hiinlasega”.

Köök on pime (laes toru otsad helendavad, keskelt mitte), ei saa spetsialisti kätte, et küsida, kas selliste sümptomite korral on rikkis starter või toru. 36 W taluvat starterit poes ei ole, ostame uue toru. Pärast paigaldamist saan teada, et muidugi on katki starter. Otsin kapist välja pealambi.

Muidu oli täna eesti seltsi matk, aga mulle on taoline füüsiline koormus praegu vastunäidustatud.

BBC loodusdokumentaal Madagaskari loomadest; Št läheb kassleemurite peale väga leili, seisab ekraani ees (püüdes näha serva taha) ja käib vahepeal vaatamas teleka tagant, kas äkki läks sinna. Kuuldavasti pidavat Eesti esi-loomakäitumisspetsialist hr Turovski väitma, et koerad ei saa telekapildist aru.

Mu mõte rändab siit kahele rajale:

1. See väide võis olla tõsi omaaegsete lamptelekate kohta, kus oli palju osi, mis võisid kõrgsagedusväljas hakata liikuma ja tekitada koeri pelutavat ultraheli*, isegi inimkõrv kuulis u 10 kHz vilinat. Pildi vilkumissagedusest see kinni ei ole – Št on huviga vaadanud ka A. kreisilinnas asuvat kümmekond aastat vana kvaliteet-kineskooptelerit. (Peame uurima, kuidas Št reageerib telekas näidatavatele joonistatud loomadele.)
2. Kuidas on juhtunud, et Eesti kirjutavas, rääkivas ja näitavas meedias küsitakse arvamust alati samadelt inimestelt, sellest suuremat hoolimata, kas teema ja nende asjatundmus ikka klapib – nagu Egiptuse kevadet kommeteeris Vana-Egiptuse spetsialist, Prantsusmaa uue presidendi nime hääldust selgitas sellise kooli direktor, kus õpetatav Prantsusmaa ajalugu pidavat lõppema Prantsuse revolutsiooniga, ja etoloogia küsimusi selgitab ikka ja alati ajast ja arust loomalugude** jutustaja, mitte tegevteadlane? Kas ajakirjanikel on mingi register või kartoteek, kus kirjas teemad ja sellel teemal rääkida võivad inimesed ning mille järgimine on kohustuslik, paratamatu ja püha??

* Sellest oli paarkümmend aastat tagasi lugu, kuidas koeraomanik leidis, et MS-DOSi talub koer ilusti, aga kui lülitab peale Windowsi [see käis kuni Windows 95-ni eraldi], hakkab koer ulguma: Windowsi kuvaridraiver töötas teistmoodi kui MS-DOSi oma ja võngutas mingit juhet.

** Nappide internetiandmete järgi pidavat Turovski raamatus „Loomalood” (2010) näiteks soovitatama, „miks ei peaks nahkhiirte läheduses valgeid rõivaid kandma”. Kui sellel oleks tõepõhi all, siis oskaks sellest rohkesti kirjutada ka ingliskeelne Google; vaadake ise, kas ikka kirjutab: link.