Hommikul koosolek. Selgub, et 4 minuti jooksul ei saa kõndida kilomeetri kaugusele ja otsida majas üles töötav kemmerg. Selgub ka, et kutsutuid on ainult kaks ja ilma minuta ei alustata (aga teisalt arvestades seda, kui hästi sujub jutt koosoleku juhatajal ja teisel osalisel pärast mu lahkumist, ei läinud see aeg ka raisku). Koosolekul seletatakse pikalt tabelit, mis näeb välja nagu kuritegude ja hukkamismeetodite seose tabel raamatus Sterben und Tod im Mittelalter (ja koosolekul märkasin veel midagi naljakat, mõeldes, et vat selle ma blokki kirja panen, aga möödunud on kaks nädalat, enam ei mäleta).
Õhtul matkapoes: kink, nänn, uued tossupaelad. Teekonnal töölt bussipeatusest kohtun lamamisasendis jalgrattaga ja kahtlaselt tuttava näoga habemikku kolm korda: esiteks bussipeatuses ootajate vahelt läbi vingerdades, teiseks Pariisi platsis ummikus, kolmandaks matkapoe ukse ees. (Pärast meenub, et nägin teda möödunud aastal tarkvarakatsetusel.)
Noore sugulase ümmargusevõitu sünnipäeva kingi olemus muutub kaks korda, esimene kord põhjenduseks saadavus, teine kord see, kas tahan endast jätta tüütu või laheda onu mulje – esimese tagaks tippkvaliteetne, aga sümboolne ja ilma teoreetilise ettevalmistuseta raskesti kasutatav matkatarve, teise lahe praktiline vidin. Nagu pärast kuulda on, oli kingisaaja vidinaga väga-väga-väga rahul.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment