P, 1048. päev: loomaaed

Ärkan hommikul kell pool seitse ja mõtlen, et pühapäev möödus nii, et ei märganudki. Siis näen kellalt, et nädalapäev on siiski SUN, nõnda et magan rõõmsasti edasi.

Eilne rõõmustamine oli pisut ennatlik, sest sugupuu andmebaas tegelikult ikka päris ei tööta. Selgub, et Vistast puudub mitte kaks, vaid mitukümmend dll-faili, mida uus Windows enam ei vaja.

Leian koha teraapia.com ja saan peaaegu naerukrambid. Eriti rabatud olen ma seadmest, mis väidetavasti eemaldab organismist raskmetallid võngete abil. Kirjeldus on aga liiga üksikasjalik, sellest saab aru, et tegelikult mõõdab see efektselt paljude nuppude ja osutitega seade lihtsalt inimkeha näivtakistust (võib-olla meetodil, mille leiutas Frank Wenner 1915. aastal pinnase eritakistuse mõõtmiseks). Sellega tegelevate ettevõtjate nimistut ja äriregistrit kõrvutades leian, et äriregistrist esimese ja kuuenda tegevusala puudub; teine, kolmas, neljas ja seitsmes ettevõtja puuduvad äriregistrist ise (või ei ole nende kodulehel äriühingu nime või üldse kodulehte); ainult viienda B-kaardil on tegevusvaldkondade hulgas midagi, mida võiks lugeda loodusraviks – see ainus on puuetega inimeste taastusravi. Masendav, masendav!

Üldiselt arvan, et suur osa seal kirjutanutest vajab ise ravi, kui mitte kogu veebileht ei ole sellise ravi osa.

Ilmaennustus lubas reedel tänaseks päikesepaistet, aga hommikul sajab. Plaanis oli käia Teraskodu loomaaias (kus käisin 7.6. ja 21.6.2008), mida siis edasi lükkan. (Ilmaennustus lubanud reedel ka teisipäevaks 32°, aga tänane ennustus ütleb hoopis, et esmaspäeva õhtul hakkab kallama ja teisipäeval on paduvihm.)

Keskpäeva paiku aga selgineb pisut, nii et sean sammud siiski jaama poole; on äkki läinud ka väga soojaks. Rong sõidab pool tundi, ilm muudkui pilvineb, on sihtjaamas kohal kell üks. Sealt ligikaudu 3 km kõndimist. Vahepeal on ristmik, mille juures täpselt ei mäleta, mis tänavast tuleb minna, aga just siis hakkab eestpoolt kaikuma jutukõma, mis peab olema mingi loomaetenduse selgitav tekst ja on suurepärane orientiir. Tiigri tänavaks nimetatud võsavahelisel rajal mõistan, et rõkkav möla kaunistab merilõvide etendust. Kassas pool kaks, mil peaks sees algama jääkarude söötmine. Pilet on ikka pagana kallis (25 €), aga tean, et see on hinda väärt. Kassas on ametis nüüd ka piletikontroll, kes pileti otsa katki käristab nagu veneaegne piletikontroll ühissõidukis.

Jääkarude aediku juures (vt ülalt 21.6.2008 link) on selline rahvasumm, et ainult näen, et jah, kuskil kaugel on jääkarud, aga pildistamispositsioonile jõuda on võimatu. Proovin teiselt poolt ja näen etendust juhtivat tädi selja tagant, kes ronib redeliga aediku nurga peale ja loobib sealt vette kalu. Jääkarusid sealt ei näe. Tulen tulema.

Veedan aega lemmiku­mate loomade (nagu papagoide ja orangu­tanide) seltsis. Fotokal on hakanud tekkima elektriline probleem, et päästikut vajutades pilti ei tee (päästikut pooleldi vajutades teravustab ja mis kõik veel, nagu vaja), aitab see, kui välja lülitada ja aku korraks välja võtta. Seda toimub täna kolm korda (töökoha suvegrillil toimus esimene tähelepandud kord). Tüütu. Katiku ressurssi peaks olema veel küll.

Vahepeal sajab, vean selga vihmamantli ja kinnitan fotokale peale vihmakatted, aga nagu ikka, lõpeb vihm just selsamal momendil, kui ma vihmamantli järel olen uuesti kinni saanud seljakotirihmad ja objektiivikoti uuesti õlale. Orangutane on nüüd kolme asemel neli, üks nooruk varjab end vihma eest koti alla varjudes. Orangutanide lõbustamiseks on üles pandud kapp, kust seest nad saavad tööriistu kasutades maiuspalu õngitseda: kapiseinad on pleksiklaasist, ees on 5 × 1 cm suurused pilud, kust sõrmed sisse ei mahu; keel mahub, aga ei ulata; oksarao külge midagi ei jää. Tuleb vana isane, nätsutades juba kaugelt puukooretükki, ja näitab õige võtte noorukile ette.

Saarmad lippavad aedikus edasi, orangutanilaps satub nendega konflikti (reaktsioonist võiks arvata, et saarmas hammustab), aga olen parajasti ebasoodsa akna juures, hästi ei paista.

Ehitus­tööd käivad, aastaga on tekkinud juurde kotkaste lennutamise plats, kuhu jõuan etenduse lõpuks. Plats on pseudo­keskaja­hõnguline (no kuulge, keskajal olid osavad puus­sepad, mitte sellised kirvest esimest korda käes hoidvad soss-sepad, kes selle amfiteatri kokku klopsinud). [Küsimus laiale ringile: kui keskaja inimene sattunuks äsjastele Eesti keskaja- või hansa­päevadele, kas ta saanuks aru, et need kujutasid keskaega? Ja mida ta neist oma aega naasnuna rääkinuks?] Kotkaid lendab rohkesti, on kapiukse suurusi raisakotkaid ja muid suuri röövlinde. Esinejad kappavad areenil hobustel ja kannavad erandita rihmarohkeid nahkrõivaid ning mõni meesterahvas ka peenelt pöetud habet. Areeni kohal võiksid veel olla peened trossid, mille kandel saaks nad eirata füüsikaseadusi nagu sõjaprintsess Xena.

Kotkatsirkuse taga on uus röövlindude osakond.

Söökla on avatud täpselt kella kaheni, ega hiljem ju prantslane enam lõunat söö. Samas on tekkinud võileiva­automaat (kuigi samasugune võileib nagu tööl võileivaautomaadis on siin ligi kaks korda kallim).

Kokku ligi kolm kilo kaaluvat objektiivi-fotokakere kooslust kandes (käes või lihtsalt rippu) jääb selg kolme tunniga kangeks ja tekib soov heita maha pikali.

Mustal leopardil ja tiigritel on kutsikad. Leopardi­poeg mängib rippuva köiega nagu kass ikka, tiigri­kutsikad ründavad üksteist ja suuri. Tiigrite vastas on Uue Maailma papagoid koos esivõrel rippuva sinilaup-amatsoonpapagoiga, kes vaikselt jutustab pika loo ilmselt milleski, mis tema arvates sarnaneb kõla poolest prantsuse keelega. Sõber ararauna on aarade aedikust üle kantud soldat-aara seltsi.

Papagoi­etendus kulgeb mööda sama rada kui aasta tagasi, ainult et papagoi­juht on jäänud pisut krimpsu. Seekord sätin end kohta, kust peaks rohetiib-aara lõpus madalalt üle lendama, aga ta ei suvatse täna seda­kaudu lennata.





Pingviinijuht on uus.

Nagu öeldakse, saab mingi maa rahva tõelisest olemusest aimu, kui külastada kolme asutust: loomaaedu, surnuaedu ja avalikke käimlaid. Loomaaedu on Prantsusmaal vähe, aga see siin on parim, kus üldse käinud. Surnuaiad on kohutavalt suurte monumentidega ja lagedad, aga igal maal omad kombed. Kes aga arvab, et prantslased on väga peen rahvas, see vaadaku nende avalikke käimlaid. Prill-lauda sealmaal ei tunta, muud eriefektid jätavad varju isegi lauluväljaku terve-vald-võiks-virtsa-lasta-stiilis suurehitised. Vaatepilt meenutab, ütleme, Balti jaama lähirongide hoone või Võidu väljaku meeste käimlat 1980. aastatel.

Jaamas tagasi kümme minutit enne rongi, isegi sõiduplaan jälgib prantsuse stiili, et kirjalik tekst tuleb esitada võimalikult segaselt. Õige perrooni aitab leida see, et perroonide kohal on järgmist rongi näitavad kuvarid.

Lõpuks juba täitsa väsitav neljas kolmekilomeetrine matk tagasi korterisse, läbi bensiinijaama poe.