N, 1900. päev: Tartu vaim, jõuluvanad ja muud tondid

Üleeile olin läinud magama kolmveerand kaks ja eile tõusnud kell kuus ning olin päev läbi kole unine (veidi turgutust sain alles pärastlõunal tassist mustast kohvist, mida ma tavaliselt ei joo ja mis mulle seetõttu mõjus ka pisut teistmoodi kui tavaliselt (päris virgeks ei saanud, aga enam ei uinunud), ka jäi olemata kofeiini diureetiline toime – mis muidugi paneb mõtlema, et äkki oli see kofeiinivaba). Nii et eile läksin magama vara ja olin maganud oma arust ilmatu aja, kui vaatasin kella: laes särasid imelikud numbrid 22.59, mille tähendust pidin tükk aega mõistatama (taolise mõistatamise vältimiseks eelistangi viimasel ajal analoognäiduga käekella; kas keegi teab elektroonilist isetäpsuvat äratuskella, mis kuvaks lakke analoognäidu?).

Hommikul kohtun Tartu vaimuga selle sõna koledaimas tähenduses. (Mu arust kuulub Tartu vaim kollimaailma, nii et võib-olla vajaks Tartu Ülikool maailmakaardile jõudmiseks hoopis eksortsisti. Alguses – enne trihholoogilis-antropoloogilist tähelepanekut – pidi postituse pealkiri seepärast olema „Üks tont käib ringi mööda Eestimaad”, aga on kahtlane, kui paljud nalja mõistnuks.) Eemaldan ajupotentsiaali osalise kasutamise pooldaja minu lähemate sõprade seast (nii et FB enam ei teata, kui ta jälle mõne samalaadse „tarkusega” hakkama saab); hetkeks kaalun ka üldse blokeerimist või FB-sõprade seast kustutamist, aga sellega kaasneks tehnilisi raskusi, nii et jääb siiski alles. Asutage oma aedik, tagurlased, ja tagurdage seal nii palju, kui lustite, aga minu kui vabamõtleja seinal palun mitte!

Kohalik Peetrijõgi ajab üle kallaste ja lehvitab oma märatsevaid vooge tavapärasest kõrgemasse hümni algusrea jõkke. Eile oli Peetrijõgi veel peen nire kanali põhjas rennis, täna laiub kivikaldast kivikaldani. Eile veel oli suurema jõe silla all leetseljak, kus pardid puhkasid jalgu, täna peavad pardid muudkui ujuma.

Konverentsil heidab peagi minu ees istuja pea selga ja norskab. Pärast mu kõrval istuja sööb, hiljem joonistab. Siis tuleb norskaja kõrvale vahetu ülemus ning siis läheb norskaja ära, vabastades ülemuse jaoks vaate minu poole, mis on pisut problemaatiline, sest see ettekanne on suhteliselt igav. Teen näo, et kuulan huviga.

Konverentsil on märgatavalt palju habemikke, mis esiteks meenutab töökaaslase P tähepanekut, et kui midagi on märgatavalt palju, siis on seda eeldatust rohkem (st võiks järeldada, et üle keskmise), ja teiseks tekitab teadusliku huvi, nii et teen isikliku rahvaloenduse (täiskasvanud meessoost isikute habemed ja/või vuntsid):

• Hommikuse istungi esinejad: 50% (3 : 6)
• Publiku silmanähtav osa: 37% (7 : 19; ega selja tagant ja piki ridu külje peale palju paista)
• Linnas (1,1 km bussipeatuseni), vastutulijad (mitte loendades seisjaid ega inimesi, kelle nägu, vanust ega sugu ei saa täpselt tuvastada – päeval sajab vihma, inimesed kannavad vihmavarje ja kapuutse)
  – veerand kaks: 26% (15 : 58; ei arvestanud Hiina ekskursiooni, kes enamjaolt seisis paigal)
  – pool kolm: 33% (16 : 48; Hiina ekskursioon seisis teises kohas, arvatavasti oli sama, palju neid ikka on; see-eest on sisse loetud mitu habemega jaapanlast)
  – veerand viis: 22% (14 : 61)
  – kõik kolm kokku: 28% (45 : 167)

Järeldused:

• Konverentsil esinejad on keskmisest habetunumad (kas sellest saab järeldada, et habemikele meeldib esineda konverentsidel, ma ei tea, aga võimatu see ei ole).
• Gillette’i, Wilkinsoni jt žiletifirmasid ootab siinkandis ees suur küllastamata turg ning peaaegu sõna otseses mõttes tööpõld.

Facebookis saavad täna sõpradeks (näopiltide järgi) hr Nilsson, ahv, ja Mr Bean, naaber.