P, 1490. päev: sööklas ja loomaaias

Talviselt tühjas loomaaias ja puupüsti täis grillbaaris. Loomaaias on suvised loomad kitsastes, kuigi puhastes majakestes ja külmakindlad loomad õues, aga kõik kolm sööklat on kinni ja kemmergute (sh värava vastas väljaspool) uksed on kas lukus või kinni naelutatud. Hind muidu ikka sama kui suvel. Vahepeal on valmis saanud elevandimaja nurgas nahkhiirekoobas (eraldatud vaatajatest klaasiga), põnev, aga Frankfurdi ja eriti Müncheni oma on parem.

Jääkaru ei paista (miks ta peakski talvel ujuma, külm ju, leiame), mitmesugused triibud ja täpid saalivad ringi ning kaamerad käivad (õhtul siis hoolikas rookimine). E saab pildile (ja ma lisan teiselt pildilt ka poolenisti välja jäänud saba), kuidas lumeleopard kallistab puud.

Talvel ühtki looma külastajaid lõbustades ei söödeta; ainus koht, kus kostab mingit tegevust, on merilõvide basseinis, kus harjutatakse uut eeskava. Suviti kummist kuivülikondi kandvad tegevusjuhid on jopedes, rinnuni kummipükstes ja kummikutes. Neil on koos merilõvidega kokku viis ja kõigil on lõbus. Näib, et basseini üks aken on läinud vahepeal katki ja seda on parandatud. „Les miserables”-ite ehk reesusmakaakide puuri juures jään pool sekundit hiljaks ja lahe pilt jääb tegemata. Ahvid istuvad muidu sooja pärast vähemalt kahekesi hunnikutes. Orangutanid on majas sees, üksikutest külastajatest ei tee välja. Külmast hoolimata (lombid on jääs) saavad välja lennata Aafrika papagoid, kus hallpapagoidega räägime hulk aega. Mulle ei tule hoobilt meelde, kuidas on Agapornis eesti keeles. Voh.

Akvaariumi kohta nägime loomaaias mitut silti, aga viimane neist oli „200 m kaugusel”, ilma suunaviidata, ja Google Maps ka midagi ei teadnud. Kõnnime parkla poole, et äkki on seal mõni ümbruse plaan (ei ole), aga on palju autosid ja läbusauna taolise õhustikuga McDonalds, kus juurde astub keegi töötaja ja tervitamata küsib midagi, kaks korda, millest kahe peale saame aru ainult ühe sõna espace. Seda võõristades läheme üle parkla grillbaari, mis on samuti täis, aga vahesirmide tõttu paistab seda natuke vähem. Kulinaarseid elamusi ei ole, aga see-eest avaldab muljet õhustik – nagu minu selja taga laste sünnipäev, kus sünnipäevalaps on enamiku ajast laua all ja väikelastele aetakse suhkruvatti sisse kogustes, mis paneb särama silmad nii neil kui ka hambaarstidel, ning mu vaateväljas prantsuse vanamees, kes alguses paiskab lauaservale asetatud friikartulitaldriku osava küünarnukiliigutusega põrandale ja siis tänab ettekandjat uue toomise eest nii, et tema suust paistavad korraga kolme parasjagu näritava friikartuli otsad nagu filmi Jaws III lõpus paistab hai lõugade vahelt juba ligi pool tundi varem hukkunud elukutselise jahimehe granaadiga käsi.

Jääme rongist 6 minutit maha ja tuleb veeta 52 minutit järgmist oodates. Jalutame aega parajaks tehes H-ange raudteejaama taga linnas, mis on väga kole. Kohvikust (mis kohapeal serveerib ainult hommikusööki, mis Prantsusmaal on magus) kook, millest suure osa pudistame jaamahoone põrandale.

Kuulen valesti ja tekib uus praktiline nimetus: selmet öelda: „Vaata ette, siin luusib üks narkomaan!” saab öelda hoopis „Näe, kapten on jälle siin!”

Õhtul eksamitööde parandamine. Üks kukub läbi. Korrelatsioon sõnade arvu ja hinde vahel (hüpotees: kas kompaktsemad tööd on paremad?) ning kommentaaride arvu ja hinde vahel (hüpotees: kas rohkem kommenteeritud tööd on paremad?) puudub ning näib ka (seda ma veel kontrollinud ei ole), et korrelatsioon semestritegevuse ja eksamihinde vahel on nõrk. Mu näpuka tulemusel muutus eksamitöö esimesena esitanu töö umbes 2/3 ülejäänutele enne tähtaja lõppu nähtavaks, aga kuivõrd tüüpvigade sagedus on enam-vähem sama kui eelmistel aastatel, siis ei ole see mõjutanud suurt midagi. Ainsad kaks suundumust aastate lõikes on, et segaseima koha seletust otsides suureneb ühe lahendi osakaal ja nende osakaal, kes on tähele pannud, et kursusel on räägitud taolisest asjast nagu korrutusmärgist (×), aasta-aastalt muudkui väheneb.