Bussis saab kuulata uusimaid Bollywoodi rütme, sest ühel sealtkandi isandal on nutitelefon, aga kõrvaklappe ei ole. Ühel venelasel seevastu on telefonil vabakäeseade (või siis räägib ta kujuteldava kaaslasega). Kas mulle tundub või on see tõesti nii, et linnapildis on vabakäeseadmega ringi jalutavaid inimesi jäänud vähemaks kui veel mõni aasta tagasi? Nagu mullu juunis Pariisi metroos märkas mu sidespetsialistist vend, et igal eeslinlasel on iPhone. Sotsiaalne surve, arvasin tookord põhjuseks.
Tööjuures on paljundi ja printeri juurde tekkinud prantsuskeelsed hoiatussildid: „Kas sul on tõesti vaja kopeerida internetisisu?” (paljundi, printer) ja „Kas sul on tõesti vaja kopeerida trükist?” (paljundi). Algul arvan, et need on sinna paigaldanud kohalik ja seni nähtamatu keskkonnarakuke (eelkõige kui asutuse tipp-paberikasutaja töötab samas kandis), aga teisalt on siltidel sama kujutis kui prantsuse keele õpikutes lehekülje siseservas, et kopeerimine keelatud. Nõnda et hoopis nagu et „Austa autoriõigusi!” (peaks torkima jälle seda venelast, kes oma Tallinna ajaloo Facebooki-albumis oli loata reprodutseerinud minu tehtud pilte, kuigi veebialbumis, kust ta need varastas, olid autoriõigused juures kirjas, – nt teatama Facebookile, et seal-ja-seal-lehel on rikutud autoriõigusi, siis läheb talu haamri alla, kõik pannakse vangi ja kes lapsedki välja jätab).
Kogumikust „Need sõnad on eesti spelleri arvates täitsa OK”: väiike.
Filmiõhtu: Euroopa filmiklassika, Andrzej Wajda „Popiół i diament” (1958). Märkan pildikeele sarnasusi filmiga „Mis juhtus Andres Lapeteusega?” (1966); isegi viimase peategelane oli omal kombel effortlessly cool nagu Poola filmis. Imestame, kuidas Poolas selline sotsialismivastane film üldse ekraanile lasti. Võis olla, et film sattus 1959 poolkogemata Veneetsia filmifestivalile ja sai seal kõrge autasu ning siis leiti, et ega saa siis ära keelata nii kõrgesti pärjatud filmi vms.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment