T, kolumbusjas päev: What are you ssssinking about?

Saksa keele tasemetest. Peaaegu sõidan õigest peatusest mööda, sest sügisel mul siinmail keelekursust ei olnud ja see maja, mille juures tuleb vajutada bussi peatumisnuppu, on vahepeal lammutatud.

Seekord on 123 lünka ja oskan neist esimese soojaga täita umbes 115 (kunagi tegin sellise, kus samad arvud olid 75 ja 4). Et ma saan valmis 40 minutiga ja minu ees on kolm daami, kes olid kohal enne mind, ootan, kuni nende ülekuulamine valmis saab. Ei noh, kirja peab panema imevorme, mida ma ähmaselt mäletan, aga mida ma kindlasti ei ole kasutanud ja võib-olla koguni näinud viimased 15 aastat. Ehk siis test on puhtalt ainult grammatika ja küsimused on stiilis „pane tegusõnad II konjunktiivi” vms. Mälulaekad avanevad 1995. aasta kohalt ja välja pudeneb palju vajalikke asju peale II konjunktiivi. Tuleb isegi meelde, kuidas päeval, mil me tollal keelekursusel õppisime sidesõna weil, triivis arutelu lõpuks selleni, kuidas keskajal oli täpselt õppehoone kohal olnud kohalik võllamägi.

Suuline osa keskendub õpetaja juhtimisel teemale „Minu lemmikharrastus”, nii et õnneks ei pea rääkima, et voh, viimase loetud saksa ilukirjandusteose autor oli just sama David Kehlmann, keda üks testi tekst mainis – sest see nimelt ei olnud kuigi hea raamat – ega kahjuks ka teemal „Kuidas käisin Saksamaal mujal kui poes”, sest see oleks tiiruga viinud lemmikteemadeni, kus saanuksin näidata, et ma tean saksa keeli näiteks vigursõnu Dachsbeil, Nasenheizung, Funkmess­beobachtungsgerät, Axialverdichterstrahltriebwerkeinlauf ja Schleichfahrtkeilriemenübertragung. Seega juhtub paar korda, et ossamumeie, mõni igapäevasõna meenub esmalt prantsuse keeles ja mõni väga labane asi ei tule meelde ning kuigi enne tasemeteste ei ole mõistlik korrata, võinuksin siiski järele uurida, kuidas on mu töökoha nimi saksa keeles. Aga ühesõnaga on igati win-win-olukord – mis see võiks olla täiseesti keeles, nt „täisvõidulik”? – nimelt mida halvemini läheb, seda leebemale tasemele ju satun. Nüüd vähemalt ei saa keegi väita, et ma õpin keelt, mida ma nagu tegelikult oskan. Ühelt poolt arusaamine ning teisalt väljendamine ja grammatika on kaks väga erinevat valdkonda.