P, tagasisõit

Paar päeva enne aastavahetust tuli äkki pähe, et veedame selle ju kohas, kus ei ole telekat, nii et esimest korda elus tuleb aastavahetus Eestis ilma aastavahetuse saadeteta! Leidsime, et aga meil on ju internet ja ETV kannab omi asju seal üle. Nii said nähtud muidugi „Tujurikkuja”, kus vääriliselt kajastati seda, kuidas 2010 keerati Tätte ja Matvere vint lõplikult üle (ja uhkustan, et adusin seda, et see on eht kommertsprimitiivsus, juba 2002. aastal!), ja kes Normanni saadet ei vaadanud, see ilma jäi ka sellest, kuidas muutumissaate paroodias muudeti Lydia Koidula Sofi Oksaseks. Ega meile Normann muidu ka ei meeldi (eriti pärast seda, kui teda kunagi nägime laevareisijana ja mõistsime, et ta ei oska tulla rollist välja, nagu ei oska üks omaaegne lapsnäitleja ja praegune Nõmme raadio hääl ning oskab üks Eesti mõttes megastaar, keda olen kaks korda kohanud tõlgina ja ta käitus nagu täiesti mõistlik inimene), aga aastavahetuse paroodiasaade on erand.

Aasta viimasel päeval, kui näärisööming oli juba alanud, aga pank veel tegutses, annetasin ära mullu saadud auhinnaraha valdkonna teadusuuringute hüvanguks.

Tänavuste uusaastatervituste põhirõhk oli feisspukis (sh telefoni kaudu) ja nende lahtimurdmiseks üle kahe päeva ei läinud. Sõnumeid ja meile saatsin vähe.

2. jaanuari varahommikul lennujaama – ikka veel kroonide eest –, seal kiiresti internetist vajalikud asjad siia-sinna ja siis lennukiga Amsterdami. Lennukis on hoogsalt käsil viimane raamat, mis mul Haruki Murakami ilukirjanduse inglise tõlgetest veel lugemata.

Sedapuhku kulus lauamänguga „Jutt mehest, kes teadis ussisõnu” ja selle „Rehepapi”-ainelise laiendusega kaks (veinita) tiiru, enne kui reeglid täiesti meelde tulid. Meie sõnavara laiendus, nii et kui me hiljem veidralt köetava sõidukiga punktist A punkti B ümber paigutusime, oli sobiv epiteet „sitapirukas” kohe varnast võtta. Talv küll, aga nähtavasti hoidis juht tilga kütust kokku, et saada preemiat, sest igast peatusest väljudes (õnneks ei olnud neid nii palju kui Sebe liinil) keerati küte kinni ja pisut enne järgmist peatust pandi jälle sisse. Mu soe pesu oli Kilulinnas kohvris ja oli tunda, kuidas laes plaksuga avanenud klappide vahelt hakkas alla valguma külma õhku. Istusime jopedes, aeg-ajalt panin käe koera vastu sooja. Poolelt teelt tuli meie kõrvale noormees, kes uljalt kiskus end särgiväele, ning aga ma muigasin, kui ainult 20 km pärast pani kampsuni selga tagasi.

Filmidest tutvusime uuema Vene jampsmultika I ja II osaga, mille pealkirja ma õnneks ei mäleta, aga millele IMDb-s on pandud rahvastevahelise vaenu õhutamisest hoolimata 3 punkti, ja kahe Jaapani mängufilmiga: Murakami novelli järgi tehtud トニー滝谷 (2004) ja omapärane アカルイミライ (2003).

Et mu kohver veetis aastavahetuse minust eraldi (nii et on jah juhtunud olukord, kuidas ainsad püksid on pesus ja tuleb pärast oodata, kuni need kuivavad), jäi puhkuse ajal lugemata plaanitud raamat, aga seevastu lugesin muid. Juba teise reisipäeva lõunaks lõpetasin lennujaamas astronaudi Mike Collinsi mälestused, kust sain teada palju huvitavat, nagu et

• USA astronautidel puudus kohustuslik kehaline kasvatus (igaüks sportis, nagu tahtis; tema puhul piirdus see hommikuti 2 miili jooksmisega ja päeval pisut käsipalli mängimisega), ma nagu mäletaks, et kosmonautide tegemistest jutustanud propagandafilmides olid nad ühtelugu rööbaspuudel turnimas või trenažööril väntamas; ja puudus maksimumpikkus (keegi neist olnud lausa 185 cm pikk);
• ja see, et 1960. aastate astronautide keskmine IQ oli 132;
• ja see, et esimene afroameeriklane lendas alles 1980. aastatel, oli puhta juhuslik, sest kandidaadi nahavärvi nägi alles meditsiinikontrollis, mis oli valikumenetluses alles teine või kolmas voor (paberites fotot ega rassi lahtrit ei olnud), ja sinnani neid ei jõudnud [USA lennuväel oli 1960. aastatel küll oma kosmosejaama plaan, sinna pidi üks minema, aga sai enne autoõnnetusel surma];
• ja see, kuidas 1967. aastal, kui N. Liit ametlikult kinnitas, et Kuu peale tema lennata ei taha, lobisenud Pariisi lennundusnäitusel astronautidega kohtunud kosmonaudid kogemata välja, et ka nemad treenivad helikopteritega – milleks helikopterid, kui Kuu peale maandumist kavas ei ole ja ühegi muu kosmosesõiduki juhtimine helikopteri omaga ei sarnane?
• Samuti seda, et kuigi Apollo-projekt oli ülikeerukas ja selles osales sadu tuhandeid inimesi, ei tulnud keegi selle peale, et ei ole hea panna kokku väga peeni juhtmeid ja tuleohtlikke materjale puhtasse hapnikku, enne kui kolme hukkunuga õnnetus oligi käes. Selle peale ka keegi ei tulnud, et astronaudid võiksid hukkuda maapealsel katsetusel, mitte stardil, kosmoses ega maandumisel.

Kuigi raamatust on hulk teksti kopipeistitud filmi In the Shadow of the Moon ja pandud seal Collinsi enda suhu tagasi, on ka mujal Collinsi jutustusviis tagasihoidlik, näiteks ta ei mainigi, et see oli just tema, kes Apollo 8 capcom'ina (juhtimiskeskuse astronaut, kelle kaudu toimus side juhtimiskeskuse ja kosmoselaeva meeskonna vahel) ütles 21.12.1968 ajaloolised sõnad Apollo 8. You are Go for TLI (siin kohas 002:27:22), mille peale taaskäivitati kanderaketi III astme mootor ja esimest korda ajaloos lendas inimene Maa-orbiidilt kaugemale.

Võrreldes 52-tunnise kojusõidu paljude ootamistega on uue aasta alguse tagasisõitu ilmestanud 8-tunnine ootamine Amsterdami lennujaamas käkitegu. Leian vaikse pehmete istmetega nurgakese, kus algul teen ajamahukaid internetitarbetuid asju seni, kuni lõpeb läpaka aku, siis käin söömas, siis leian pistikupesa, kus laen aku ja seni jätkan hommikust tegevust. Ennist olin jälginud, et ega pistikupesade juurde erilist tunglemist ole. Ei olnud.

Kuigi algul oli plaanis ka käia linnas, jäi see mõte katki, sest seljakotitäis kola tähendab, et ma ei saa minna kuhugi muuseumi, sest seal tuleks anda kott seljast, ja talvel niisama linna peal ka vahtida ei viitsi (külm hakkab). Nagu ma sööma minekul nägin, oli ilm päiksene, lumi on kõik ära suland.

Kui bussis teisele lennule sõidame, paistab loojuv päike lennukimootoreisse täpselt tagant sisse, näidates neid asju, mida isegi mudeliehitajad tavaliselt ei viitsi näidata.

Lennukisse pealeminekul ja pärast bussiga linnasõidul ajan pisut juttu lennukis oleva soome kolleegiga, aga et ega lennuväljale liiklev bussifirma ole täinud panna liinile sõitma bussi, kus oleks ruumi ka kohvreile, kamandab bussijuht inimesi tahapoole liikuma ja ma kaotan ta silmist. Siinmaal valitseb talv edasi.