Vabanen vanapaberist.
Tööl lõpeb erakordsete lumeolude talvegraafik. Harakad olnud eile juba seda nägu, et hakkavad varsti pesa tegema.
On kindlaid andmeid, et täiesti mujal kui eestlaste linnajaos asuvas Kõrgmetsa maksimarketi majandustarvete osakonnas anti tagasi Eesti euro.
Kuulda on, et Eestis toimunud euroteavituskampaanial jäi kahe silma vahele kaks väikest asjaolu: et eurot kasutatakse ka mujal riikides ja juba päris mitu aastat. Seega siis lood (millest suurt osa arvan kuuluvat rahvaluule valda; loodetavasti etnograafid ikka jälgivad praegust väga viljakat olukorda!), kuidas ühes või teises poes ei tahetud vastu võtta mingi muu riigi euromünte või lapsed arvanud naljaka öökulliga mündi mängurahaks või ei tahetud poes vastu võtta euro kulunud paberraha väitega, et „euro ju alles tuli”, kõik rahad seega alles uued, mis te oma valeraha topite. Katseliselt saaks uurida, mis hakkab Eestis toimuma mälestus-kaheeurostega (oodata on, et neid enda jaoks avastavad ajakirjanikud kuulutavad oma leidudest ka ajalehtedes).
Avastan suguvõsa andmebaasist, et äsja uudisekünnise ületanud lihane sugulane on mulle palju lähem sugulane, kui peast mäletasin. Ta ei ole sugulane mitte ühe oma haarmeid Kesk-Eesti metsades laiutanud ja Eesti kohta erakordselt hästi uuritud suguharu kaudu (kuigi ta kuulub sinna rohkem kui mina), vaid ainus teadaolev ühine esivanem oli kaks sajandit tagasi sinna suguharru kuulumatu mõisakokk, kellel tean olevat 9 põlves 198 järglast. Järjekordne must lammas suguvõsas juures lisaks pangaröövlile, vanglapõgenikule, miilitsa lastetoa püsikliendile ja – väga kaugelt – isakese tsaari pinginaabrile.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment