R, 1474. päev: mu ellu nüüd on tulnud üks väike muudatus

Või õigemini tuleb millalgi õhtupoolikul.

Tegelikult umbes üheksa tundi hiljem, kui päeval pakkus Google Maps.

Õhtul poes, kus saan hakkama vägiteoga, et kõigepealt käin võtan prisma ülakorruselt näppu kaks vaipa ja siis käin allkorrusel, korv käevangus ja vaibad näpus, söögi järel. Vaibad eriti maha ei kuku ja kellelegi nendega kõhtu ka ei torka.

Skannin õhtul ära nädala algul postis saadud reisijuhi „Helsingi juht 1938” ja pusserdan igavese hulga aega selle vahel oleva kaardilehe skanne kokku lappides. Uue seebikaga kaasa tulnud tarkvarapundis oli ka piltide kokkulappimise tarkvara, kus spetsiaalne osadena skannitud suurpiltide kokkulappimise funktsioon, aga võrreldes lemmikuima kuulperspektiivi-lappimisprogrammiga Autostich (millel on algelisevõitu kasutusliides), tuleb selle kvaliteeti nähes meelde epiteet „algeline”: sest kuigi õnnestub jälile saada, miks tekib teatud kohtadesse tume vööt (lappimisprogramm heledust ise ei muuda, nagu muudab Autostich), ei suuda programm nii palju tuvastada pilti (või nii rangelt järgida hoolikalt sisestatud kokkulappimisjuhiseid), et ei paneks üht skanni kuuest teiste suhtes poolekraadisesse pöördesse. Autostich nõnda ei teeks (kuigi paneks tasapinnalise kaardi kuulperspektiivi, mida vaja ei ole).

Õhtul õues 12,6 °C.

Siis otsin täiesti tundmatu kohanime Google Earthist üles ja lasen rehkendada, kui kaua siia sõidab, panen kellad selleks helisema ja lähen magama.