E, 1498. päev: soomus

Tänane päeva leid on võrr mootori töömahuga „kuni 50 m³”. Miljon korda siia-tänna, ah mis meil sellest, eks ju. Isegi suurima sisepõlemismootori, supertankerimootori Wärtsilä-Sulzer RTA96-C suurima, 14-silindrise versiooni (pikkus 27 m, kõrgus 13 m, võimsus 100 000 hj, mass 2300 t) töömaht on ainult 25 m³ (allikas).

Veel on tekkinud ilmatu soga sellest, kui mitme keele tõlkijad ei ole teadnud, et puurilinnud nakerdavad meelsasti seepialuud ehk seepias olevat urbset luuplaati (see on kõik, mida on evolutsioon jätnud seepiale alles tema eellaste kojast). Saksa tõlkijal on juhtunud näpukas ja seepia sünonüümist tindikalast (Tintenfisch) on saanud kogemata valaskala (Walfisch), mida eesti tõlkija truualamlikult kopeerib, lisades omast peast lollust juurde, saades tulemuseks „vaalasoomused”. Mul ei ole sõnu.

Õhtul bussis loen huviga uut bussiraamatut, kui paar peatust pärast jaama räntsatab mu kõrvale istuma keegi, kelle mõningate silmanurgast nähtavate parameetrite järgi kahtlustan, et äkki on see soolaputkast välja pääsenud joodiknaaber (siis on raske jõuda temast ette majaukseni, sest ei mina taha sõita temaga samas liftis ega kuulda ta sõimu, kui lasen tal ees sõita, ega ronida trepist vms), aga täpsemalt vaadata ka imelik. Siis paar peatust enne maja märkan, et joodiknaaber kakerdab mitu meetrit eemal, millest teen loogilise järelduse, et kui ta on bussis mujal, siis ei saa ta samal ajal olla kõrvalistmel. Ta saab bussist välja siiski enne mind (blokeerides kogu ukseava enda ja oma rataskotiga) ning jääb kohe bussiukse ees suitsule tuld panema (blokeerides kogu ukseava enda ja oma rataskotiga), nii et pean väljuma toru küljes kõõludes nagu ahv ja poetuma õue tema ja piida vahelisest pilust. Jõuan sisse ja koguni üles enne teda.

Kes teada tahab, kuidas joodiknaaber välja näeb, otsigu üles Prantsuse film „Les Visiteurs” (1993) ja selle sõlmituse kuri nõid (Google seda ei leia). Võib-olla on selle näitleja mu naabri noorem sugulane. Foto oleks etnograafilises mõttes ka huvitav, aga kujutan ette, mis sõim vallanduks selle tegemisel.

* * *

Alles ükspäev meenutasin Saksa raamatupoodi Mail:Order:Kaiser, mis ennevanasti saatis oma reklaambrošüüre kaks korda kuus ja millest ma enne siiakanti asumist ikka mõnikord raamatuid ja plaate tellisin – kuni selgus, et Amazon ei koori siiakanti saates postikuluks 8 € (nüüd koguni 10 €) nagu Kaiser. Ilmselt oldi mu huvi soikumist märgatud lõpuks ka Kaiseris, nii et brošüüride laekumine jäi harvemaks ning hulk aega neid ei tulnudki.

Täna ent on postkastis uus brošüür, milles peale raamatute ja plaatide „iluesemena” (reine Dekowaffe, nicht schußfähig!) MP-40 koopia. Pakun, et selle abil saaksid huvilised mängida Lihula monumenti.