Hilisel pärastlõunal juhtub seletamatu lugu. Välistõlkes on mingi tekstikast loodud nähtavasti mingi „täiesti ühilduva” tõlkimistarkvara abil ja et selle font on vale, avan selle ja siis üldtuntud tekstitöötlustarkvara ei taha seda kasti tunda ja satub tsüklisse, kust enam välja ei saa (dialoogiakna sulgemise eel tekib hoiatus, mis enda OK-d klõpsates küll kaob, aga tekib uuesti mis tahes katse peale sulgeda dialoogiakent ennast – OK, Cancel, ristist sulgemine ja ESC). Itimees tuleb kohale ja samuti ei oska teha midagi. Tuleb task managerist tekstitoimeti sulgeda. Salapärasel kombel on viimane varukoopia täna hommikust ja seega on kogu mu tänane hoolikas töö läinud!! Välistõlkijal on roppu moodi vedanud, et on kaugel.
Nii et oleme tagasi muistses ajas, mil ülemus AK õpetas, et iga lause järel tuleb vajutada Ctrl-s!
* * *
Der Spiegel kirjutab (sama jutt on nt siin), et astronaut Buzz Aldrin kirjutas 2007. aastal 77 a vanuses kogu oma ainelise ja mõttelise vara firma nimele, mida juhib tollase naise tütar, kes siis seda vara käsutab. Vanamehel hea mugav. Noh, aga nüüd on see viimases mälestusteraamatus ülistatud eluõnn läbi ja vana astronaut ise olevat puupaljas ehk tal endal ei ole muud maist vara kui rõivad, auto ja maja ning talle kuulub tema enda nime müütavas firmas vähemus. Ise oli loll, leiab.
31.8.11
30.8.11
T, 1701. päev: käesolevas raamatus esitatud muinasjutt ei käsitle Punamütsikest
Poolautomaatne tihasekaamera jäädvustab esimest korda ka tihase.
29.8.11
E, 1700. päev: jälle tööle
Puhkusejärgne esimene tööpäev möödub ägedasti: kõigepealt kontrollin üle toimetust, kus esiteks on tõlkes kohti, kus õiged asjad on parandatud valeks (sh kirjutatud pimesi asju, mida olemas ei ole – saan kuulda põhjenduseks, et „tõlkemälus oli” – nüüd enam ei ole, sest uurisin, kuidas see susservusser sinna sai, ja veendusin, et maailm läheb ainult paremaks, kui see kustutada), aga rasked vead jäetud parandamata. Teiseks loen meilist, et mu puhkuse aegse ilma iseärasuste tõttu kehtestati ka tänavu suvine tööaeg, augusti lõpuni, nii et ma saan nautida seda tervelt kaks päeva. Kolmandaks näevad kell 15.06 minu silmad uhiuut eestikeelset sõna, tarbetute lt-lõpuliste määrsõnatuletiste pikas reas olevat sõna „järk-järguliselt”. Te muidugi vaatate järele, et Google teab seda 16 700 korda, aga elavas tekstis, st toimetatavas tõlkes (me päris igasugust soga ka ei saa) näen esimest korda.
Unustan tööhoos ära, et Eestis valitakse täna presidenti. Ega ma tulemusi kartnud, need olid üldjoontes selged (jätan enda teada kaks epiteeti, millega nimetasin populistlikku vastaskandidaati), aga meenutagem 2001. aastat, kui asi oli segasem ja valimine läks kolmanda vooruni ning lõpptulemus oli taoline, et arvasin tund aega, et raadios luges uudiseid Rohke Debelakk.
Muidu puhkuse ajal on elu Eestis läinud omasoodu, kuuldavasti isegi Veerpallu uskujate arv on hakanud kahanema.
Väikese otsimise peale (ei mäleta, mis stiil see oli, mis muusikaraadiojaama kunagi mõnikord kuulasin) leian sellise: DroneZone. Kas lugejate seas on veel neid, kellele ütleb midagi pealkiri „Avaruusromua”?
Unustan tööhoos ära, et Eestis valitakse täna presidenti. Ega ma tulemusi kartnud, need olid üldjoontes selged (jätan enda teada kaks epiteeti, millega nimetasin populistlikku vastaskandidaati), aga meenutagem 2001. aastat, kui asi oli segasem ja valimine läks kolmanda vooruni ning lõpptulemus oli taoline, et arvasin tund aega, et raadios luges uudiseid Rohke Debelakk.
Muidu puhkuse ajal on elu Eestis läinud omasoodu, kuuldavasti isegi Veerpallu uskujate arv on hakanud kahanema.
Väikese otsimise peale (ei mäleta, mis stiil see oli, mis muusikaraadiojaama kunagi mõnikord kuulasin) leian sellise: DroneZone. Kas lugejate seas on veel neid, kellele ütleb midagi pealkiri „Avaruusromua”?
28.8.11
P, 1699. päev: Hapujõgi ja vaaraohani
Matk, mille keskosas on kolm aastat tagasi käidud kohti. Eesmärk on sõita allamäge piki lauget Hapujõe orgu – see on nii lauge, et sinna on ehitatud raudtee, sest pealinn on paarsada meetrit kõrgemal kui veinijõgi Maaselja, kust rong hakkab rühkima ülespoole.
Algus on Juurekülas, kus lõppes eelviimane talvine pildimatk, kust sai palju toredaid talviseid metsa- ja metsaoja pilte.
Ka täna tuleb vastu rattureid, aga vähem kui eelmine kord ning kõik ei tervita.
Teen sellise tähelepaneku: siinmaa ratturid (kes jätavad mulje, nagu harjutaksid nad kõik järgmise Tour de France'i jaoks – võib-olla harjutavadki) kannavad kõik (erandita) kiivrit. Siinmaal muid rattureid ei ole (või noh kui ongi, siis täna ma neid ei näe). Saksamaal, kus on olemas ratta-matkateed ja nendel palju rattamatkajaid, kannavad kiivrit ainult väga vähesed. Loodusseadused on samas kõikjal ühesugused.
Nagu saatis kunagi tudengiühingu esimees ringkirjaga igasugu pahna ettekäändel „et ümbrik tühjaks ei jääks”, teen matka alguses kolmekilomeetrise tiiru naaberkülla, lootes näha piki jõge toredat vaadet. Vaade on, aga mujale kui plaanitud.
Juurekülas on ootamatult äkiline mägi ning siis teabetahvel, mis jutustab kimalaste elutsüklist. Väga huvitav.
Karjamaade, kaugete metsade ja suurte antennide vaade. Antennide taga on kroonitud peade loss, aga see ei paista. Vastassuunas on lehmade vaade, tagapool mets ja metsa taga on Linaküla (peaegu panin selle nimeks Suur-Noaküla, aga ei ole sünnis).
Ükspäev oli küll hirmus vihm, jões on palju vett, nii et Äratuskella külla sisenedes olen põnevil, et äkki on selle järel oleva vesivärava tagune pais vett täis ja kes teab, äkki on vett täis sealt algav akveduktki (korra olen seda vaatepilti näinud, pärast eriti ränka sadu, rongiaknast, aga fotokat ei olnud käepärast). Vesivärav on fotogeeniline, kuigi samalt poolt jõge on seda raske pildistada; veepind on aga ligi meeter maad paisust allpool, seega ei ole asjad kohe üldse mitte seda nägu, et akveduktis oleks vesi sees. Muidugi mõtlen, mis saaks siis, kui kellegi tundmatu käsi väntaks vesivärava kinni. Mingit muud kahju sellega ei tõuseks, kui kilomeetri pikkusest akveduktist uhataks ära seal kaks aastat kasvanud umbrohi. Tööstusmälestiste säilitajad peaksid seda ikka silmas pidama ja seda regulaarselt tegema ning tingimata ette kuulutama, millal see kavas.
Akvedukti kaudu tulnud veega käitatud paberiveski juures ma ei peatu, sest see on ürgselt umbrohtu täis; järgmine peatus on alles teisel pool raudteesilda, kus on teabetahvel sellest, kui kasulik on loodusele jätta surnud puud metsa. Oletus, et sedasi paljunevad üraskid ja muud kahjurid, on aluseta, sest 99% surnud puudest toituvatest elukatest ei ole kahjurid. Asjaliku teabega tahvli allnurgas on paarist küsimusest usutlus Klaus Põderpõrnikaga.
Seejärel teisel pool teed matkatee sild, millest saab toreda pildi alla jõe äärde laskudes.
Siis asjalik langus ja metsik endiste veskitega jõeorg lõpeb ning algab taas tsivilisatsioon: Maaselja jõeorg. Paigaldan juhtrauale mobiilihoidiku, et Wisepilot juhataks mind Hapujõe kalda viimasest asulast läbi Wb maanteele. Ega ikka ei juhata, enda mõistus peab ikka ka kaasa mõtlema ja X10-sse salvestatud käänupunkte arvestama.
Wb maantee on peaaegu sama kitsas kui jõeäärne rattatee, aga oluliselt parema asfaldiga. Jupp on kinni ja läheb mingite uute, kaardil olematute majade tagant läbi.
Wb-s veendun kõigepealt, et praam veel töötab, siis sõidan üle (nagu 1. mail). Vastaskalda külas on mingi klimmpimm, jõeäärsest rattateest on jupp kinni, tuleb sõita mööda. Edasi läheb rahulikuks allatuult uhamiseks. Ratta-matkatee läheb asulatest mööda, nii et näeb ainult jõge. Lõhnadest tunneb ees kihutava tugevasti lõhnastatud vanuri odööre. Vanuripaar on väga visa ja säilitab kiirust 25 km/h mitu kilomeetrit; ma neist ei möödu, sest nende järel on hea kiirust hoida. Samas on minu mõtlemine kiirem, sest tunnen ära käänaku, kust keerab tee üles Saarejõe sillale – otse minnes keerab tee paremale, Saarejõest ülesvoolu. Vanuripaar uhab paar sekundit otse edasi, siis alles hakkab naine mehele karjuma, et õige tee keeras ära, – aga selleks ajaks olen juba poole tõusu peal ja jäängi neist ette, sest kuigi teen sillalt pilti, ei jaksa nad sillast üles sõita, vaid lükkavad rattaid käekõrval.
Enne raudteesilda on see söökla, kus käisime juulis, praegugi tegutseb, aga mul ei ole lukku kaasas.
Tagasikeeramine on üle Maaselja raudteesilla, kus servas on ka rattarada. Uhkeid vaateid.
Tagasiteel põikan sisse ka Siilikülla, kus ägeda liiklusega külatänava taga on kuulus kultuurimuistis, väidetavasti üks kahest algupärasel kohal säilinud suurest Rooma hauamonumendist põhja pool Alpe. Meenub habemega nali: „Millist hauakivi te oma äsjalahkunud sugulasele soovite?” – „Ükskõik, aga peaasi, et olgu hästi raske!”
Kõht on tühi, aga restoran on pühapäeval lahti ainult kella kaheni päeval. Ükspäev lugesin ja naersin maotäie, et isegi Saksamaal kehtib tänapäevani tantsukeeld (Tanzverbot), st teatud päevadel on lõbustused, st tants, trall ja muu pillerkaar ametlikult keelatud. Paarkümmend aastat tagasi oli mõnes Soome kolkas restoranide kuulutustel juures väike teade: „Emme tanssi sunnuntaisin”, mis oli juba siis väga naljakas.
Siis pildistan Maaselja ääres parve vaaraohanesid, jälgin umbes kaks sekundit peast poole meetri kaugusel lendavat herilast (tundlad längus, huvitav) ning siis varsti Wb-st rongi peale.
* * *
Pärast suve lõpu tähistamine, mille ajal tuleb köögis äkiline mõte: aga miks on sügavkülmiku uks ikka katki (see oli olnud viis aastat katki ühest, mõni kuu nüüd mõlemast otsast), parandaks õige ära! Võtan lahti metallikaupade kolakasti ja vaatan sinna põhjalikult sisse. Noh, kasutamist leiavad peened terasvedrud, mis jäid üle trebuchet' töötava mudeli ehitamisest ligi kaks aastat tagasi (nendest tekkis vist koogu konks, aga päris täpselt ei mäleta, vbl oli konks nööpnõelast). Nüüd uks töötab nagu miska. Midagi maha ei kuku ega silma lenda ning kätte ka ei puuri.
Algus on Juurekülas, kus lõppes eelviimane talvine pildimatk, kust sai palju toredaid talviseid metsa- ja metsaoja pilte.
Ka täna tuleb vastu rattureid, aga vähem kui eelmine kord ning kõik ei tervita.
Teen sellise tähelepaneku: siinmaa ratturid (kes jätavad mulje, nagu harjutaksid nad kõik järgmise Tour de France'i jaoks – võib-olla harjutavadki) kannavad kõik (erandita) kiivrit. Siinmaal muid rattureid ei ole (või noh kui ongi, siis täna ma neid ei näe). Saksamaal, kus on olemas ratta-matkateed ja nendel palju rattamatkajaid, kannavad kiivrit ainult väga vähesed. Loodusseadused on samas kõikjal ühesugused.
Nagu saatis kunagi tudengiühingu esimees ringkirjaga igasugu pahna ettekäändel „et ümbrik tühjaks ei jääks”, teen matka alguses kolmekilomeetrise tiiru naaberkülla, lootes näha piki jõge toredat vaadet. Vaade on, aga mujale kui plaanitud.
Juurekülas on ootamatult äkiline mägi ning siis teabetahvel, mis jutustab kimalaste elutsüklist. Väga huvitav.
Karjamaade, kaugete metsade ja suurte antennide vaade. Antennide taga on kroonitud peade loss, aga see ei paista. Vastassuunas on lehmade vaade, tagapool mets ja metsa taga on Linaküla (peaegu panin selle nimeks Suur-Noaküla, aga ei ole sünnis).
Ükspäev oli küll hirmus vihm, jões on palju vett, nii et Äratuskella külla sisenedes olen põnevil, et äkki on selle järel oleva vesivärava tagune pais vett täis ja kes teab, äkki on vett täis sealt algav akveduktki (korra olen seda vaatepilti näinud, pärast eriti ränka sadu, rongiaknast, aga fotokat ei olnud käepärast). Vesivärav on fotogeeniline, kuigi samalt poolt jõge on seda raske pildistada; veepind on aga ligi meeter maad paisust allpool, seega ei ole asjad kohe üldse mitte seda nägu, et akveduktis oleks vesi sees. Muidugi mõtlen, mis saaks siis, kui kellegi tundmatu käsi väntaks vesivärava kinni. Mingit muud kahju sellega ei tõuseks, kui kilomeetri pikkusest akveduktist uhataks ära seal kaks aastat kasvanud umbrohi. Tööstusmälestiste säilitajad peaksid seda ikka silmas pidama ja seda regulaarselt tegema ning tingimata ette kuulutama, millal see kavas.
Akvedukti kaudu tulnud veega käitatud paberiveski juures ma ei peatu, sest see on ürgselt umbrohtu täis; järgmine peatus on alles teisel pool raudteesilda, kus on teabetahvel sellest, kui kasulik on loodusele jätta surnud puud metsa. Oletus, et sedasi paljunevad üraskid ja muud kahjurid, on aluseta, sest 99% surnud puudest toituvatest elukatest ei ole kahjurid. Asjaliku teabega tahvli allnurgas on paarist küsimusest usutlus Klaus Põderpõrnikaga.
Seejärel teisel pool teed matkatee sild, millest saab toreda pildi alla jõe äärde laskudes.
Siis asjalik langus ja metsik endiste veskitega jõeorg lõpeb ning algab taas tsivilisatsioon: Maaselja jõeorg. Paigaldan juhtrauale mobiilihoidiku, et Wisepilot juhataks mind Hapujõe kalda viimasest asulast läbi Wb maanteele. Ega ikka ei juhata, enda mõistus peab ikka ka kaasa mõtlema ja X10-sse salvestatud käänupunkte arvestama.
Wb maantee on peaaegu sama kitsas kui jõeäärne rattatee, aga oluliselt parema asfaldiga. Jupp on kinni ja läheb mingite uute, kaardil olematute majade tagant läbi.
Wb-s veendun kõigepealt, et praam veel töötab, siis sõidan üle (nagu 1. mail). Vastaskalda külas on mingi klimmpimm, jõeäärsest rattateest on jupp kinni, tuleb sõita mööda. Edasi läheb rahulikuks allatuult uhamiseks. Ratta-matkatee läheb asulatest mööda, nii et näeb ainult jõge. Lõhnadest tunneb ees kihutava tugevasti lõhnastatud vanuri odööre. Vanuripaar on väga visa ja säilitab kiirust 25 km/h mitu kilomeetrit; ma neist ei möödu, sest nende järel on hea kiirust hoida. Samas on minu mõtlemine kiirem, sest tunnen ära käänaku, kust keerab tee üles Saarejõe sillale – otse minnes keerab tee paremale, Saarejõest ülesvoolu. Vanuripaar uhab paar sekundit otse edasi, siis alles hakkab naine mehele karjuma, et õige tee keeras ära, – aga selleks ajaks olen juba poole tõusu peal ja jäängi neist ette, sest kuigi teen sillalt pilti, ei jaksa nad sillast üles sõita, vaid lükkavad rattaid käekõrval.
Enne raudteesilda on see söökla, kus käisime juulis, praegugi tegutseb, aga mul ei ole lukku kaasas.
Tagasikeeramine on üle Maaselja raudteesilla, kus servas on ka rattarada. Uhkeid vaateid.
Tagasiteel põikan sisse ka Siilikülla, kus ägeda liiklusega külatänava taga on kuulus kultuurimuistis, väidetavasti üks kahest algupärasel kohal säilinud suurest Rooma hauamonumendist põhja pool Alpe. Meenub habemega nali: „Millist hauakivi te oma äsjalahkunud sugulasele soovite?” – „Ükskõik, aga peaasi, et olgu hästi raske!”
Kõht on tühi, aga restoran on pühapäeval lahti ainult kella kaheni päeval. Ükspäev lugesin ja naersin maotäie, et isegi Saksamaal kehtib tänapäevani tantsukeeld (Tanzverbot), st teatud päevadel on lõbustused, st tants, trall ja muu pillerkaar ametlikult keelatud. Paarkümmend aastat tagasi oli mõnes Soome kolkas restoranide kuulutustel juures väike teade: „Emme tanssi sunnuntaisin”, mis oli juba siis väga naljakas.
Siis pildistan Maaselja ääres parve vaaraohanesid, jälgin umbes kaks sekundit peast poole meetri kaugusel lendavat herilast (tundlad längus, huvitav) ning siis varsti Wb-st rongi peale.
* * *
Pärast suve lõpu tähistamine, mille ajal tuleb köögis äkiline mõte: aga miks on sügavkülmiku uks ikka katki (see oli olnud viis aastat katki ühest, mõni kuu nüüd mõlemast otsast), parandaks õige ära! Võtan lahti metallikaupade kolakasti ja vaatan sinna põhjalikult sisse. Noh, kasutamist leiavad peened terasvedrud, mis jäid üle trebuchet' töötava mudeli ehitamisest ligi kaks aastat tagasi (nendest tekkis vist koogu konks, aga päris täpselt ei mäleta, vbl oli konks nööpnõelast). Nüüd uks töötab nagu miska. Midagi maha ei kuku ega silma lenda ning kätte ka ei puuri.
27.8.11
L, 1698. päev: külmik, vihmik ja mägrik
Jäätunud sügavkülma sulatamine. Jääd hakkas eriti palju tekkima siis, kui sügavkülmikusahtli uks lõplikult purunes. Aine jäävuse seadust arvestades kogun kogu sulavee ühte kaussi ja pärast kaalun ära: 5,2 kg.
Õhtu poole on vihm ja vikerkaar, mis ulatub sügavale jõeorgu (eespool metsa). Pildi pealt seda muidugi aru ei saa.
Päikeseloojangu eel kole pikk matk koertega. Šp, kes muidu väsib nii poole kilomeetri järel, kõnnib täna 4,2 km.
Õhtu poole on vihm ja vikerkaar, mis ulatub sügavale jõeorgu (eespool metsa). Pildi pealt seda muidugi aru ei saa.
Päikeseloojangu eel kole pikk matk koertega. Šp, kes muidu väsib nii poole kilomeetri järel, kõnnib täna 4,2 km.
26.8.11
25.8.11
24.8.11
K, 1695. päev: üks moment, palun
Õnneks tuli jalgrattaga kaasa hooldusjuhend, kust saan teada, et ratast koos hoidvaid klambreid tulebki aeg-ajalt kontrollida ja pingutada. Pisut müstiline on aga soovitus, et pingutage üks polt 11,3 Nm-ni. Mäletan kunagi mingist veduri poole meetri paksusest hooldusjuhendist, et palja käega pidavat inimene suutma väänata momendini 30 Nm, aga kui palju sellest on kolmandik ja kui pika mutrivõtmega? (Momendi 30 Nm mõistmiseks kujutage ette, et toetate rannet lauanurgale ja hoiate käes rõhtsalt meetri pikkust latti, mille otsas ripub u 3 kg. Ning muudkui hoiate ja hoiate.)
Nõnda et lähen hommikul kohe poodi momentvõtme järele. Siis tagasi ja kohe proovima. Selgub, et padrunikomplektis on pesad kahesuguste võtmenelikantide jaoks, uhiuuel momentvõtmel on 1/4” nelikant, aga osa padruneid on 1/2” nelikandile. 10 mm kuuskant, millega peab pingutama juhtrauaposti püsti hoidva klambri kinnitust raami külge, on juhtumisi just 1/2” nelikandiga. Nii et uuesti poodi vaatama, kas seal on näiteks 1/4”–1/2” adaptrit. Ei ole, selle asemel tavaline 10 mm kuuskantvõti, millega siis pärast pingutan oma arusaama järgi sellest, mis on 11,3 Nm (jah, ka seda peab pingutama just 11,3 Nm-ni).
Siis otse rongile, aga vahepeal tabab telefonikõne, kus kumbki kõneleja arvab mäletavat tähtsat parameetrit sootuks erinevalt, aga mul ei ole selle ülestähendust kaasas, mistõttu lähen jaamast tagasi (mul on pilet ostetud, aga järgmisele rongile enam ei jõuaks), vaatan ja krutin veidi jalgratast.
T. linnakesest on vaja kingitust kooliminejale (eile käisin luurel siinses elektroonikakaubamajas, ei leidnud; Kirikmäe prismas oli täpselt üks mark, aga liiga mänguasja ilmega). On argipäeva lõuna ja seapildiga elektroonikakaubamaja jaama juures on päris tühi. Sealt ei leia, edasi kesklinna omasse. Seal on; samuti on seal veel elektroonikavidin, mis nende ridade kirjutamise aegu on poolautomaatse tihasekaamera staatuses (tihaseid seni jäädvustunud ei ole).
Siis üle tänava raamatupoest saksa linnuste väike kunstiajalugu, mis on 1964. a raamatu 6. trükk, ja teisest kaubamajast algul kingi juurde kaart ning keldrist toidupoest kohalikke veine. Nagu teada, on siinmaal poes olukord, nagu ei kasvaks idanaabri juures ükski viinamari, aga meile sealse kolme suure veinijõe pervedel kasvanud sordid just meeldivad. Veinileti ääres on küll esti paha üllatus, et eelmine kord kohalikke veine majutanud seinasuuruse riiuli asemel paistab nüüd paljas krohv, aga veinid on alles, teises kohas. Valin asjatundlikku muljet jättes, kandevõimalusi arvestades kolm, ja pakin need suurema kolinata.
Äraminekul sajab vihma ja jaama poole minnes vihm ei vaibu. Teeäärest raamatupoest uurin kaarte, kuni näen, et lehestendil on mingi leht, kus esiküljel täpselt sama pilt kui meil hommikusöögialustel: Das Ei ist hart! Selgub, et Loriot on surnud ja lehes on järelehüüe, kohe esiküljel: „Loriot ist tot. Das Ei ist hart” ja siis kogu sketši tekst ise. Hoo, isiklik tutvus saksa huumoriga algas just täpselt samast klassikateosest, nõnda et meie õpperühmas oli üks tavalisimaid saksa lööklauseid peale miljonite sakslastegi lemmiku „Morgen bringe ich sie um!” ka laused „Was, etwas stimmt mit mir nicht?!” ning „Ich weiß es nicht... ich bin kein Huhn.”
Nagu leht seespool päris nekroloogis kirjutab, võisid sakslased enne Loriot'd küll muiata, aga tänu temale hakkasid nad lõpuks ka naerma. Muidugi tekkivat nüüd küsimus, et mille peale naeravad nad pärast Loriot' surma. Lihtne, ikka tema loomingu peale, sest tema lood ja pildid jäävad ju alles.
Pärast reguleerin jalgratast – selgus, et kaks raamiklambrit käisid liiga lõdvalt – ja saan lenksude krigina korda. Näib, et täna ostetud vidinatega saan väiksemad reguleerimised teha kõik ise ja täpselt. Parem ikka kui pantomiim umbkeelsele tehnikule.
Õhtul tekib akuutne vajadus MicroSD-mälukaardi järele, mis leidub jaama juurest elektroonikakaubamajast, ei pea rändama kaugele Kirikmäe prismasse.
Nõnda et lähen hommikul kohe poodi momentvõtme järele. Siis tagasi ja kohe proovima. Selgub, et padrunikomplektis on pesad kahesuguste võtmenelikantide jaoks, uhiuuel momentvõtmel on 1/4” nelikant, aga osa padruneid on 1/2” nelikandile. 10 mm kuuskant, millega peab pingutama juhtrauaposti püsti hoidva klambri kinnitust raami külge, on juhtumisi just 1/2” nelikandiga. Nii et uuesti poodi vaatama, kas seal on näiteks 1/4”–1/2” adaptrit. Ei ole, selle asemel tavaline 10 mm kuuskantvõti, millega siis pärast pingutan oma arusaama järgi sellest, mis on 11,3 Nm (jah, ka seda peab pingutama just 11,3 Nm-ni).
Siis otse rongile, aga vahepeal tabab telefonikõne, kus kumbki kõneleja arvab mäletavat tähtsat parameetrit sootuks erinevalt, aga mul ei ole selle ülestähendust kaasas, mistõttu lähen jaamast tagasi (mul on pilet ostetud, aga järgmisele rongile enam ei jõuaks), vaatan ja krutin veidi jalgratast.
T. linnakesest on vaja kingitust kooliminejale (eile käisin luurel siinses elektroonikakaubamajas, ei leidnud; Kirikmäe prismas oli täpselt üks mark, aga liiga mänguasja ilmega). On argipäeva lõuna ja seapildiga elektroonikakaubamaja jaama juures on päris tühi. Sealt ei leia, edasi kesklinna omasse. Seal on; samuti on seal veel elektroonikavidin, mis nende ridade kirjutamise aegu on poolautomaatse tihasekaamera staatuses (tihaseid seni jäädvustunud ei ole).
Siis üle tänava raamatupoest saksa linnuste väike kunstiajalugu, mis on 1964. a raamatu 6. trükk, ja teisest kaubamajast algul kingi juurde kaart ning keldrist toidupoest kohalikke veine. Nagu teada, on siinmaal poes olukord, nagu ei kasvaks idanaabri juures ükski viinamari, aga meile sealse kolme suure veinijõe pervedel kasvanud sordid just meeldivad. Veinileti ääres on küll esti paha üllatus, et eelmine kord kohalikke veine majutanud seinasuuruse riiuli asemel paistab nüüd paljas krohv, aga veinid on alles, teises kohas. Valin asjatundlikku muljet jättes, kandevõimalusi arvestades kolm, ja pakin need suurema kolinata.
Äraminekul sajab vihma ja jaama poole minnes vihm ei vaibu. Teeäärest raamatupoest uurin kaarte, kuni näen, et lehestendil on mingi leht, kus esiküljel täpselt sama pilt kui meil hommikusöögialustel: Das Ei ist hart! Selgub, et Loriot on surnud ja lehes on järelehüüe, kohe esiküljel: „Loriot ist tot. Das Ei ist hart” ja siis kogu sketši tekst ise. Hoo, isiklik tutvus saksa huumoriga algas just täpselt samast klassikateosest, nõnda et meie õpperühmas oli üks tavalisimaid saksa lööklauseid peale miljonite sakslastegi lemmiku „Morgen bringe ich sie um!” ka laused „Was, etwas stimmt mit mir nicht?!” ning „Ich weiß es nicht... ich bin kein Huhn.”
Nagu leht seespool päris nekroloogis kirjutab, võisid sakslased enne Loriot'd küll muiata, aga tänu temale hakkasid nad lõpuks ka naerma. Muidugi tekkivat nüüd küsimus, et mille peale naeravad nad pärast Loriot' surma. Lihtne, ikka tema loomingu peale, sest tema lood ja pildid jäävad ju alles.
Pärast reguleerin jalgratast – selgus, et kaks raamiklambrit käisid liiga lõdvalt – ja saan lenksude krigina korda. Näib, et täna ostetud vidinatega saan väiksemad reguleerimised teha kõik ise ja täpselt. Parem ikka kui pantomiim umbkeelsele tehnikule.
Õhtul tekib akuutne vajadus MicroSD-mälukaardi järele, mis leidub jaama juurest elektroonikakaubamajast, ei pea rändama kaugele Kirikmäe prismasse.
23.8.11
T, 1694. päev: seitsme linnuse orus II
Matk ligikaudu samal marsruudil kui kolm aastat tagasi, kohandatuna jalgrattaga läbimisele.
Unustan kaardi üldse maha. X10 jaoks käänupunkte otsides jäi tee enam-vähem meelde ja jõeorus sõites eksimisvõimalust niikuinii ei ole, aga enne orgu jõudmist tajun äkki, et laiuskraadi ja kellaaja kohta paistab päike valest suunast. Tuleb võtta telefon ja uurida, mida näitab Maverick. Möönan, et õiget ärakeeramise teed ma ei märganudki, sest olin ametis sama ristmiku liiklustihedamate otste jälgimisega. See-eest on tiir tagasi tore sõit lokkavate põldude vahel.
Org on nn seitsme linnuse org, kuigi, nagu nenditud 2008, ei saa kuidagi pidi lugedes kokku just seitset linnust. Üks nimelt on hoopis klooster ja üks on üle sajameetrise mäe teise jõe orus! Põhiplaane vaadake 2008. a kirjutisest.
Esimene linnus: internetist leitud põhjalik ülevaade sedastab, et on arusaamatu, miks rajati linnus kahe mäe vahele auku, nii et mäe otsa vaatamiseks pidanuks valdustorn olema säilinust kolm korda kõrgem. Pealegi on tornideta põhjakülje ja lähima mäenõlva vahel ruumi ainult 15 m. Ülevaates oletatakse, et äkki oli strateegiliselt soodsal lõunapoolsel künkal juba kirik ees või äkki oli kaitsetingimustest olulisem rajada linnus vahetult kahe maantee ristmiku nurka. Üldiselt on välismüürides nii palju ehitusjälgi, et sellest mingi narratiivi väljavõlumisele soovin kunstiajaloolastele palju jõudu!
(Sellega meenub muidugi üks segaseima ehituslooga vana Tallinna hoonekomplekse, dominiiklaste klooster, mille mõningate osade vanus heitleb eri allikates siia-sinna koguni kolm sajandit – umbes et kas krüpti kaarjad aknasillused on romaani- või renessansiaegsed; kuigi uuem konsensus on vist see, et kirik on palju noorem kui seni arvatud, lihtsalt vanad portaalid laoti uuele kohale ümber. Enne mahapõlemist 1531 pidi kloostrikiriku kivikatus paistma kõrgelt üle linnamüüri ja olla eriti nähtav sadamast. Pilte sellest ei ole, sest vanim Tallinna vaade on alles aastast 1561.)
Linnusel askeldab kopsivaid töömehi, kes nähtavasti mingit müüri uuesti laovad.
Vahepeal laskun alla jõeorgu ja seal võluvaid oruvaateid (kell on üpris vähe, sest päevaks lubas taas palavust) ja mingi kull lendab madalalt üle (nägin, kuidas lähenes mööda maad ta vari, ma jäin puu taha, ta mind ei näinud; lendas nii 10 m kõrguselt üle).
Teise linnuse järel möödub, nagu eelminegi kord, taas vanaauto. Seekord on see mingi umbes nagu Studebaker, kastis rihmadega kinni Willys Jeep.
Sageli tuleb vastu rattureid, kõik tervitavad viisakalt.
Lenks krigiseb, raskema väntamisega, nt ülesmäge kohe iga jalaliigutuse peale. Teravmeelsed insenerisaavutused tagavad, et klambrid sõidu ajal ise lahti ei lähe, aga ega logisemisest palju puudu ka ei ole.
Maastik on kaunis, meeldejääv ja liiklus suvise argipäeva tõttu vähene. Siin-seal keeran toredat vaadet nähes ringi ja naasen vaatega kohta pildistama. Pilte tuleb hulga rohkem kui eelmine kord pühapäeval.
Raudteejaama asulast läbi laveerimiseks kasutan navigeerimisrakenduse abi. Uhuh, eks tema pakutav tee ole õige keeruline. Müstilisel viisil näib ta teadvat, mis tänavad on ühesuunalised ja kust läbi ei pääse.
Jään paar minutit rongist maha, aga see-eest on ratast pakkida aega rohkem. M-chist käib ronge iga veerand tund.
Rongis uus meelelahutus: sõitke rongiga ja laske navigaatoril soovitada, kus peaksite sõitma (sest ega seal siis raudteid peal ole)
Olen linnas tagasi juba lõuna paiku. Õhtul käin poes: algul elektroonikakaubamajast uus paberilõikur (vana tuli liiga paksu paberit lõigates rööpast välja ja läks katki), siis Kirikmäe prismas (kus pruugin pakkide kile sisse keevitamise masinat, et poodnik ei arvaks, et ma olen paberilõikuri pätsanud tema poest).
Unustan kaardi üldse maha. X10 jaoks käänupunkte otsides jäi tee enam-vähem meelde ja jõeorus sõites eksimisvõimalust niikuinii ei ole, aga enne orgu jõudmist tajun äkki, et laiuskraadi ja kellaaja kohta paistab päike valest suunast. Tuleb võtta telefon ja uurida, mida näitab Maverick. Möönan, et õiget ärakeeramise teed ma ei märganudki, sest olin ametis sama ristmiku liiklustihedamate otste jälgimisega. See-eest on tiir tagasi tore sõit lokkavate põldude vahel.
Org on nn seitsme linnuse org, kuigi, nagu nenditud 2008, ei saa kuidagi pidi lugedes kokku just seitset linnust. Üks nimelt on hoopis klooster ja üks on üle sajameetrise mäe teise jõe orus! Põhiplaane vaadake 2008. a kirjutisest.
Esimene linnus: internetist leitud põhjalik ülevaade sedastab, et on arusaamatu, miks rajati linnus kahe mäe vahele auku, nii et mäe otsa vaatamiseks pidanuks valdustorn olema säilinust kolm korda kõrgem. Pealegi on tornideta põhjakülje ja lähima mäenõlva vahel ruumi ainult 15 m. Ülevaates oletatakse, et äkki oli strateegiliselt soodsal lõunapoolsel künkal juba kirik ees või äkki oli kaitsetingimustest olulisem rajada linnus vahetult kahe maantee ristmiku nurka. Üldiselt on välismüürides nii palju ehitusjälgi, et sellest mingi narratiivi väljavõlumisele soovin kunstiajaloolastele palju jõudu!
(Sellega meenub muidugi üks segaseima ehituslooga vana Tallinna hoonekomplekse, dominiiklaste klooster, mille mõningate osade vanus heitleb eri allikates siia-sinna koguni kolm sajandit – umbes et kas krüpti kaarjad aknasillused on romaani- või renessansiaegsed; kuigi uuem konsensus on vist see, et kirik on palju noorem kui seni arvatud, lihtsalt vanad portaalid laoti uuele kohale ümber. Enne mahapõlemist 1531 pidi kloostrikiriku kivikatus paistma kõrgelt üle linnamüüri ja olla eriti nähtav sadamast. Pilte sellest ei ole, sest vanim Tallinna vaade on alles aastast 1561.)
Linnusel askeldab kopsivaid töömehi, kes nähtavasti mingit müüri uuesti laovad.
Vahepeal laskun alla jõeorgu ja seal võluvaid oruvaateid (kell on üpris vähe, sest päevaks lubas taas palavust) ja mingi kull lendab madalalt üle (nägin, kuidas lähenes mööda maad ta vari, ma jäin puu taha, ta mind ei näinud; lendas nii 10 m kõrguselt üle).
Teise linnuse järel möödub, nagu eelminegi kord, taas vanaauto. Seekord on see mingi umbes nagu Studebaker, kastis rihmadega kinni Willys Jeep.
Sageli tuleb vastu rattureid, kõik tervitavad viisakalt.
Lenks krigiseb, raskema väntamisega, nt ülesmäge kohe iga jalaliigutuse peale. Teravmeelsed insenerisaavutused tagavad, et klambrid sõidu ajal ise lahti ei lähe, aga ega logisemisest palju puudu ka ei ole.
Maastik on kaunis, meeldejääv ja liiklus suvise argipäeva tõttu vähene. Siin-seal keeran toredat vaadet nähes ringi ja naasen vaatega kohta pildistama. Pilte tuleb hulga rohkem kui eelmine kord pühapäeval.
Raudteejaama asulast läbi laveerimiseks kasutan navigeerimisrakenduse abi. Uhuh, eks tema pakutav tee ole õige keeruline. Müstilisel viisil näib ta teadvat, mis tänavad on ühesuunalised ja kust läbi ei pääse.
Jään paar minutit rongist maha, aga see-eest on ratast pakkida aega rohkem. M-chist käib ronge iga veerand tund.
Rongis uus meelelahutus: sõitke rongiga ja laske navigaatoril soovitada, kus peaksite sõitma (sest ega seal siis raudteid peal ole)
Olen linnas tagasi juba lõuna paiku. Õhtul käin poes: algul elektroonikakaubamajast uus paberilõikur (vana tuli liiga paksu paberit lõigates rööpast välja ja läks katki), siis Kirikmäe prismas (kus pruugin pakkide kile sisse keevitamise masinat, et poodnik ei arvaks, et ma olen paberilõikuri pätsanud tema poest).
22.8.11
E, 1693. päev: ega kaht päeva järjest ikka rattamatka tee
Kohe hommikul riisipoti kallale tormates selgub õnnelik seik, et loodus on teinud oma tööd tublisti ja suur laadung riisi on nüüd vedelas olekus! Tore, saab alla kallata WC-st ning jääb ära pakkimine prügikottidesse ja liftis haisutamine. Et seejuures vallandub kiiresti okserefleks, on täiesti loomulik ja võiks suisa öelda, et okserefleks on evolutsioonilises mõttes olnud inimkonna ajaloo ja edu üks pant.
21.8.11
P, 1692. päev: nöör valgele hiinlasele ja kuum matk
Kole kuum päev (suvi on ometi tagasi), olen toas varjul. Päeva esimene saavutus on kruvida rõdulakke nn valge hiinlase jaoks tuginöörid. Nime „valge hiinlane” panin ronitaimele, mille sildil seisab ladina nimetus Wisteria sinensis ja sort „Alba”. Nüüd tean, et ametlik eesti liiginimetus on hiina rippuba.
Rõdu on koht, kus tooli peal seista ei tihka, ja kuigi lakke auke puurida veel saab, jääb konksu sissekeeramiseks käsi lühikeseks (ja tangide kasutamiseks oleks vaja vahepeal (kui konks augus veel ise ei püsi) kaht kätt, st ikkagi mingit alust, mille peal seista). Kasutan insenerimõtlemist loovalt ja leian lahenduse: mõne minutiga tekib käepärastest esemetest (kaks naela, peen traat) rakis, mis hoiab konksu igas suunas kergelt, aga millega saab avaldada konksule omajagu pöördemomenti. Seega kui akutrelli padrunisse kinnitatud naeltest lõugade abil on konks kruvitud lakke, tuleb rakist nii kaua logistada, kuni traat vabaneb ja jääb konksu otsa rippuma (või traat läbi lõigata, kui ulatub võtma tange). Siis konksude vahele sisalnöör (sõlmed on enamjaolt jooksvad silmused, ei ole vaja nendegagi mõlemat kätt konksu juurde).
* * *
Pärastlõunal rattamatk, kus kavatsen käia lennuvälja taga ja rakendada ka telefoni navigaatorit.
Lennuvälja tagusel teel on vähemalt kolm lennukite vahtijat platsis. F. lennuväli on teatavasti mäe otsas ja täna maanduvad lennukid sealt poolt. Silm ei seleta lähenevaid lennukeid (pühapäev ju), mistõttu sõidan mäest alla. Nu jaa, kümne minuti pärast ongi lennukid platsis.
Laskumine on püstloodis 150 m ja mul on piduritest kahju (sest nende vahetamiseks peab minema töökotta, sest ei mina õiget marki tea, ja etendama seal pantomiimi). Hindan, et lennuvälja mäe mets on kunagisest lennuõnnetusest saati ikka veel räsitud, kuigi hiljem asja uurides saan teada, et tookord jõudis maapind lennuki ette rohkem põllu ja maanteena 4 km eemal, ja mis eriti paha, maanteekraavina, millest üle lohisemine lõi lennuki tükkideks. Praegu on seal mälestusmärk, näitab Google Earth.
Lennuväljast ida poole jäävad raudteeäärsed asulad on kehva asfaldiga. Vahepeal olen täitsa võhmal (palav on!), pilte teen uure fotokaga üldse kokku ainult kaks (!), seebikaga jälgin noorte künnivareste parve. Mäe otsa jõudnuna (tõus 75 m, käekõrval) on olemine parem (sest teada on, et edasi on tee ainult mäest alla). Näen eelviimase asula järel teeääres vaskussi ja kilomeetri pärast teist (aga see on surnud). Laial vaiksel siledal maanteel metsa vahel mäest alla (kus ainsaks takistuseks on vastu puhuva tuule takistus) parandan ratta kiirusrekordit 0,5 km/h võrra.
Siis mitu kilomeetrit järjest mäest alla, siis tuttavad asulad ja aknaalune rattatee.
Pärast värskendumist on maailma värvid palju kirkamad.
Rõdu on koht, kus tooli peal seista ei tihka, ja kuigi lakke auke puurida veel saab, jääb konksu sissekeeramiseks käsi lühikeseks (ja tangide kasutamiseks oleks vaja vahepeal (kui konks augus veel ise ei püsi) kaht kätt, st ikkagi mingit alust, mille peal seista). Kasutan insenerimõtlemist loovalt ja leian lahenduse: mõne minutiga tekib käepärastest esemetest (kaks naela, peen traat) rakis, mis hoiab konksu igas suunas kergelt, aga millega saab avaldada konksule omajagu pöördemomenti. Seega kui akutrelli padrunisse kinnitatud naeltest lõugade abil on konks kruvitud lakke, tuleb rakist nii kaua logistada, kuni traat vabaneb ja jääb konksu otsa rippuma (või traat läbi lõigata, kui ulatub võtma tange). Siis konksude vahele sisalnöör (sõlmed on enamjaolt jooksvad silmused, ei ole vaja nendegagi mõlemat kätt konksu juurde).
* * *
Pärastlõunal rattamatk, kus kavatsen käia lennuvälja taga ja rakendada ka telefoni navigaatorit.
Lennuvälja tagusel teel on vähemalt kolm lennukite vahtijat platsis. F. lennuväli on teatavasti mäe otsas ja täna maanduvad lennukid sealt poolt. Silm ei seleta lähenevaid lennukeid (pühapäev ju), mistõttu sõidan mäest alla. Nu jaa, kümne minuti pärast ongi lennukid platsis.
Laskumine on püstloodis 150 m ja mul on piduritest kahju (sest nende vahetamiseks peab minema töökotta, sest ei mina õiget marki tea, ja etendama seal pantomiimi). Hindan, et lennuvälja mäe mets on kunagisest lennuõnnetusest saati ikka veel räsitud, kuigi hiljem asja uurides saan teada, et tookord jõudis maapind lennuki ette rohkem põllu ja maanteena 4 km eemal, ja mis eriti paha, maanteekraavina, millest üle lohisemine lõi lennuki tükkideks. Praegu on seal mälestusmärk, näitab Google Earth.
Lennuväljast ida poole jäävad raudteeäärsed asulad on kehva asfaldiga. Vahepeal olen täitsa võhmal (palav on!), pilte teen uure fotokaga üldse kokku ainult kaks (!), seebikaga jälgin noorte künnivareste parve. Mäe otsa jõudnuna (tõus 75 m, käekõrval) on olemine parem (sest teada on, et edasi on tee ainult mäest alla). Näen eelviimase asula järel teeääres vaskussi ja kilomeetri pärast teist (aga see on surnud). Laial vaiksel siledal maanteel metsa vahel mäest alla (kus ainsaks takistuseks on vastu puhuva tuule takistus) parandan ratta kiirusrekordit 0,5 km/h võrra.
Siis mitu kilomeetrit järjest mäest alla, siis tuttavad asulad ja aknaalune rattatee.
Pärast värskendumist on maailma värvid palju kirkamad.
20.8.11
L, 1691. päev: tubasida toimetusi
Jalgratta vähetine puhastamine ja hangitud juppide sobitamine (nt kella püsiv paigaldamine nii, et ei takistaks lenksu kokkupakkimist). Koostan kolme jalgrattamatka marsruudid, et need oleksid hiljem varnast võtta.
Ning üle väga pika aja kirjutan blogi!
Avastan suure ehmatusega, et pliidil olev suur kastrul ei ole tühi, vaid sisaldab kolmapäevaks külalistele tehtud riisitoitu. See on seal vaikselt käärinud, aga et haisema hakanud ei ole, mõtlen, et las olla vaikselt esmaspäevani, kui maja prügikasti jälle mahub
Leian elektroonikakaubamajast just selle, mida vaja: rakise, millega saab kinnitada mobiili jalgrattalenksu külge. Nuputan sellele juurde ka mustast paberist kokkupandava päikesevarju.
Õhtul päikeseloojangu ajal teen teoks ammuse lubaduse: viia koerad öisesse metsa. Kõik on põnev ja hoopis teistmoodi kui päeval. Selgub, et Št kardab nahkhiiri: metsarajal traageldavad nahkhiired inimese pea kõrgusel edasi-tagasi ja Št samm muutub mõtlikuks.
Ning üle väga pika aja kirjutan blogi!
Avastan suure ehmatusega, et pliidil olev suur kastrul ei ole tühi, vaid sisaldab kolmapäevaks külalistele tehtud riisitoitu. See on seal vaikselt käärinud, aga et haisema hakanud ei ole, mõtlen, et las olla vaikselt esmaspäevani, kui maja prügikasti jälle mahub
Leian elektroonikakaubamajast just selle, mida vaja: rakise, millega saab kinnitada mobiili jalgrattalenksu külge. Nuputan sellele juurde ka mustast paberist kokkupandava päikesevarju.
Õhtul päikeseloojangu ajal teen teoks ammuse lubaduse: viia koerad öisesse metsa. Kõik on põnev ja hoopis teistmoodi kui päeval. Selgub, et Št kardab nahkhiiri: metsarajal traageldavad nahkhiired inimese pea kõrgusel edasi-tagasi ja Št samm muutub mõtlikuks.
19.8.11
R, 1690. päev: nagu saksa pootsman
Päeva parim nali on see, kuidas katsetan poodi minekul navigeerimist telefonirakenduse Wisepilot abil ja kui see ükskord GPS-signaali kätte saab (mis kestab nii kaua, et olen unustanud, et see on üldse sees), käratab kümmekond meetrit enne üht ristmikku vastuvaidlemist mittesalliv naishääl: „TURN RIGHT!” – ning minu ees kõndinud härrasmees jõnksatab korraks paremale.
Siis käime pika tiiru metsas, kus Šp üritab end lõhnastada mädaneva seenega. Muidugi tekib hetkeks kahtlus, kas see on seen või mõni muu sarnane ese, aga sellel näib olevat all seenejalg.
Puhastusjaam on ometi kord valmis saanud. Arvake kolm korda, mida tehakse selles koguneva biogaasiga?
Õhtu veedan meeldivasti, rõdul istudes ja loojanguaegset looduse vaatemängu jälgides. Ees on statiivil 20×80 binokkel, mille saab üle 45° kõrguse jaoks vabastada ja kätte võtta. Telefonis on uus rakendus, mis näitab ülelendavaid reisilennukeid; täitsa hästi näitab. Seejärel vaatlen vastaspervel unele sättivaid vareseid, kuulan pisut nahkhiiri ja ootan, millal saabub teise telefonirakenduse lubatud ISS-i ülelend. Kahtlen pisut, kas sellist väikest asja nagu tehiskaaslase ülelend ikka enne pimenemist märkan, aga kui ISS peaaegu otse täpselt üle pea põrutab, on minu kommentaariks sõnad „Ossa kurat!”. Noh, eks mõelge ise, kui üle maakera serva paistva päikese käes särab tervelt pool hektarit päikesepaneele. Kui ISS-i orbiit oleks nii kaldu, et käiks ka üle Eesti, oleks Eesti kollasel ajakirjandusel ainest kirjutada loojangu järel / päikesetõusu eel üle taeva kihutanud säravatest uhvodest lausa mitu korda ööpäevas.
Pärast vaatlen veel lehise tagant välja ilmuvat Andromeeda udukogu ja siis Kuud, mis tõuseb täpselt vastasperve kahe puu vahelisest tühemikust. Kuu eest sõidab läbi kuskil väga kaugel lennuk ja paar korda paistab kuuvalgel lendlemas nahkhiiri.
Siis käime pika tiiru metsas, kus Šp üritab end lõhnastada mädaneva seenega. Muidugi tekib hetkeks kahtlus, kas see on seen või mõni muu sarnane ese, aga sellel näib olevat all seenejalg.
Puhastusjaam on ometi kord valmis saanud. Arvake kolm korda, mida tehakse selles koguneva biogaasiga?
Õhtu veedan meeldivasti, rõdul istudes ja loojanguaegset looduse vaatemängu jälgides. Ees on statiivil 20×80 binokkel, mille saab üle 45° kõrguse jaoks vabastada ja kätte võtta. Telefonis on uus rakendus, mis näitab ülelendavaid reisilennukeid; täitsa hästi näitab. Seejärel vaatlen vastaspervel unele sättivaid vareseid, kuulan pisut nahkhiiri ja ootan, millal saabub teise telefonirakenduse lubatud ISS-i ülelend. Kahtlen pisut, kas sellist väikest asja nagu tehiskaaslase ülelend ikka enne pimenemist märkan, aga kui ISS peaaegu otse täpselt üle pea põrutab, on minu kommentaariks sõnad „Ossa kurat!”. Noh, eks mõelge ise, kui üle maakera serva paistva päikese käes särab tervelt pool hektarit päikesepaneele. Kui ISS-i orbiit oleks nii kaldu, et käiks ka üle Eesti, oleks Eesti kollasel ajakirjandusel ainest kirjutada loojangu järel / päikesetõusu eel üle taeva kihutanud säravatest uhvodest lausa mitu korda ööpäevas.
Pärast vaatlen veel lehise tagant välja ilmuvat Andromeeda udukogu ja siis Kuud, mis tõuseb täpselt vastasperve kahe puu vahelisest tühemikust. Kuu eest sõidab läbi kuskil väga kaugel lennuk ja paar korda paistab kuuvalgel lendlemas nahkhiiri.
18.8.11
N, 1689. päev: and don't mention the war
Magasin öösel väga halvasti – kaheksas öö järjest veeta kolikambris, kus kogu vaba põrandapinna hõivas kummimadrats ja kus jalga sirutades sattusid varbad jalgrattakodarate vahele. Öö oli palav ja lina all külje vastas madratsikumm. Vaatasin muudkui kella; õhtul kümnest üheteistkümneni magasin, üheteistkümnest hakati käima kempsus, siis nihkusid kellaseierid vähehaaval edasi, kuni hakkas saabuma äratus pool neli. Poole nelja – või selleks arvatud kellaaja – paiku hakkas lõppema kellaseierite helendus, nii et kui pool neli midagi ei juhtunud, oli see vist tegelikult pool kolm. Pärast seda uinusin siiski, kuulsin läbi une, kuidas üks sats külalisi läks lennuki peale ja teine sats ärkas hommikust sööma, mil pakkusin, et ma lähen koertega välja, sest kui nendega minna siis, kui ülejäänud külalised lahkuvad, siis nad lähevad väga pöördesse. Edasi ei mäleta, ärkasin alles siis, kui kõik oli vaikne.
Minuni jõuab ka teade erakordselt kaua säilinud kiludest. Ma neid siiski igaks juhuks ei torgiks, vaid paneks purgi uuesti korralikult kinni ja säilitaks edasi.
Minuni jõuab ka teade erakordselt kaua säilinud kiludest. Ma neid siiski igaks juhuks ei torgiks, vaid paneks purgi uuesti korralikult kinni ja säilitaks edasi.
17.8.11
K, 1688. päev: laev ja Kuu
Tänased atraktsioonid on tunnine laevaringsõit (täpsemini edasi-tagasisõit: kaks kilomeetrit ülesvoolu, ümberpöörd, neli kilomeetit allavoolu, ümberpöörd, tagasi sildumiskohta) tuntud veinijõel. Laev on sama Punane Lõvi, millel toimus muiste eesti seltsi veiniretk ning mõni kuu hiljem asutuse jõulupidu.
Õhtul paistab Kuu. Sean rõdule üles statiivi ja kõik külalised käivad ükshaaval vaatamas, kuidas näeb Kuu välja 20 × 80 binoklis.
Õhtul paistab Kuu. Sean rõdule üles statiivi ja kõik külalised käivad ükshaaval vaatamas, kuidas näeb Kuu välja 20 × 80 binoklis.
16.8.11
T, 1687. päev: suedamlikud oennitlused, ostsin kaeru
Tänane päevaplaan on osta kingiks pakivedamiskäru, samasugune, nagu on meil. Kõrgmetsa maksimarketis ei ole, mistõttu otsustan rännata Ilusa Tähekese omasse. Nagu pärast avastan, sõidan Kõrgmetsast linna kogemata jänest.
Seal käru on, mitut sorti; samuti ostan sealt jalgrattavidinaid nagu kellad, tuled ja ühe sadulakatte.
Õhtul tulevad külalised oma radadelt tagasi.
Seal käru on, mitut sorti; samuti ostan sealt jalgrattavidinaid nagu kellad, tuled ja ühe sadulakatte.
Õhtul tulevad külalised oma radadelt tagasi.
15.8.11
E, 1686. päev: mööda iidset veinijõge (jälle)
Külalised on ikka oma radadel. Veedame usupüha jalgrattamatkaga, peaaegu samal marsruudil kui 1. mail, aga teistpidi (R-ch → Wb). Buss alguskohta käib otse maja eest ka pühapäeviti kord tunnis (ja tuleb sinna ka tagasi), R-chis on bussijaam kohe jõelavade sildumiskai juures. Uurime laevaringreise, mille ajal tuleb mult küsima saksa onkel, et toredad rattad, mida need ka maksavad. Seletan ja seda ka, et neid Saksamaal täiesti müüakse. Onkel jääb rahule ja lahkub tänades.
R-chis on laat, mürtsub kaks puhkpilliorkestrit, üks neist marsib mööda just hetkel, mil väljun ostmast vett – ah, möödas on ajad, mil oli pasunakoor ka igas väikeses Eesti külas; meenutan, et mu poolvanaonu mängis oma umbes 4–5 talust koosneva koduküla orkestris.
Jalgratas käekõrval üle silla. Märkan, et silla kõrval elumajal on kaks alumist korrust ettenägelikult keldrid. 1983. aastal tõusis jõgi üle kallaste kaheksa meetrit, nii et tal jäi siis tuba kuivaks. Või noh kindlustas vähemalt, et jääb järgmine kord.
Seekord olen suure fotoka sootuks maha unustanud, sestap teen piltie väikese fotokaga ka sõidu pealt. Pärast pilte töödeldes avastan sobiva nipi ja pildid tulevad välja sellised, nagu silm näeb (eriti hea oleks, kui saaks need muudatused teha seebika piltidele importimisel automaatselt, mis isegi on vist võimalik, pean uurima).
Sõit möödub toredasti ja alla päikest on vaated kaunid.
Läti veinikeldri küla on seekord välja surnud: ega veinikeldrite lahtiste uste päeva ole iga päev. Küla tagaotsast leiame hotelli, mille ees laudade ääres sööb palju rattureid. Näeme, et kellegi eest ei puudu ka vein, ja ma käin vahepeal tõstmas rattaid tagasi püsti, kui üks pisut ebakindla kõnnakuga rattur enda ratta kohalt veeretab ja meie omad kogemata ümber lükkab. Pärast kempsus käies näen, et hotelli terve allkorrus on suur [ja nüüd suvel tühi] veinisaal; kohalikku kraami kaasa ei osta, kanderaskuste tõttu.
Üle silla tagasi.
Leidsin ükspäev üles vahepeal natuke kadunud teise raadiosaatja; sõidame seekord lähestikku ja neid kasutada vaja ei ole. Vahepeal kuuleb samal kanalil prantsuse veoautojuhtide möla.
Sõidame mööda liblikanäitusest, kus ma kogu siin oldud aja jooksul käinud ei ole. Ausalt öeldes suurt ei taha ka.
Siinmaal on üpris huvitav arusaam kergliiklusteedest: et neid ei pea iial puhastama ega asfalti uuendama, mis tähendab, et viimane 3 km jaamani on kitsas, rahvarohke ja vaevaline. Jaamatrepil on mitu sisalikku.
Pärast jaamast uus kuukaart; rõõmustan, et ei pea minema homme spetsiaalselt linna kuukaardi järele.
R-chis on laat, mürtsub kaks puhkpilliorkestrit, üks neist marsib mööda just hetkel, mil väljun ostmast vett – ah, möödas on ajad, mil oli pasunakoor ka igas väikeses Eesti külas; meenutan, et mu poolvanaonu mängis oma umbes 4–5 talust koosneva koduküla orkestris.
Jalgratas käekõrval üle silla. Märkan, et silla kõrval elumajal on kaks alumist korrust ettenägelikult keldrid. 1983. aastal tõusis jõgi üle kallaste kaheksa meetrit, nii et tal jäi siis tuba kuivaks. Või noh kindlustas vähemalt, et jääb järgmine kord.
Seekord olen suure fotoka sootuks maha unustanud, sestap teen piltie väikese fotokaga ka sõidu pealt. Pärast pilte töödeldes avastan sobiva nipi ja pildid tulevad välja sellised, nagu silm näeb (eriti hea oleks, kui saaks need muudatused teha seebika piltidele importimisel automaatselt, mis isegi on vist võimalik, pean uurima).
Sõit möödub toredasti ja alla päikest on vaated kaunid.
Läti veinikeldri küla on seekord välja surnud: ega veinikeldrite lahtiste uste päeva ole iga päev. Küla tagaotsast leiame hotelli, mille ees laudade ääres sööb palju rattureid. Näeme, et kellegi eest ei puudu ka vein, ja ma käin vahepeal tõstmas rattaid tagasi püsti, kui üks pisut ebakindla kõnnakuga rattur enda ratta kohalt veeretab ja meie omad kogemata ümber lükkab. Pärast kempsus käies näen, et hotelli terve allkorrus on suur [ja nüüd suvel tühi] veinisaal; kohalikku kraami kaasa ei osta, kanderaskuste tõttu.
Üle silla tagasi.
Leidsin ükspäev üles vahepeal natuke kadunud teise raadiosaatja; sõidame seekord lähestikku ja neid kasutada vaja ei ole. Vahepeal kuuleb samal kanalil prantsuse veoautojuhtide möla.
Sõidame mööda liblikanäitusest, kus ma kogu siin oldud aja jooksul käinud ei ole. Ausalt öeldes suurt ei taha ka.
Siinmaal on üpris huvitav arusaam kergliiklusteedest: et neid ei pea iial puhastama ega asfalti uuendama, mis tähendab, et viimane 3 km jaamani on kitsas, rahvarohke ja vaevaline. Jaamatrepil on mitu sisalikku.
Pärast jaamast uus kuukaart; rõõmustan, et ei pea minema homme spetsiaalselt linna kuukaardi järele.
14.8.11
P, 1685. päev: pühapäev
Külalised lahkuvad kaheks päevaks meie juurest baaslaagrist oma radadele, mistõttu saame pisut hinge tõmmata.
13.8.11
L, 1684. päev: loomaaias
Külalistega loomaaias, mis on korraldamise poole pealt paras peavalu, sest kõik asjaosalised külaliste autosse ei mahu ja üks külalistest käib väga vaevaliselt. Seega siis on lõpuks plaan selline, et meie lähme rongiga, vahepeal sõidavad külalised loomaaia väravasse, pannakse kõik peale juhi maha, kes tuleb meile sihtjaama vastu ning siis otsime eelmised üles. (Algul küll üritasin plaani, et kohtume kell X kohas Y, mille toeks printisin Google Earthist välja vajaliku [väga häguse, aga tänavanimedega] aerofoto ja tõmbasin loomaaia väravale ringi ümber.) Õhtul sama kõik teistpidi.
Esimesed ärakadumise tundemärgid hakkavad ilmnema akvaariumi merihobukeste toas.
Tuukanit ja kaheksajalga ei ole kodus.
Sellal, kui ma püüan pildistada suures anumas ringi tiirutavaid haisid, kaovad kõik ülejäänud hoone sügavusse; püüan liikuda nende arvatavale käimisteele vastu ja leian nad vastu vaatamas elektriangerja akvaariumi vastasküljelt. Põnevad pildid sai. Angerjas on täitsa elus ja siugleb ringi. Niko Tinbergeni raamatus „Loomade käitumine” on foto, kuidas elektriangerjas süütab oma kahesaja voldiga suure rea hõõglampe.
Kaheksajalg on aga olemas nännipoes, karvasena, võtame teadmiseks ja jätame meelde.
Mäletan, et kõndimisel akvaariumist loomaaeda meenutasin, et see rahvahulk ei ole midagi, vat ...-s oli alles palju rahvast, aga vat enam ei mäleta, mis see teine koht oli. Üldiselt on puhkuste aeg ja kuhu ikka suvel minnakse kui loomaaeda.
Loomaaias eksisteerib ainult kaht sorti pileteid: täiskasvanu ja laps (ja laps on Lääne-Euroopas ainult alla 12, seletan). Prinditakse ühe paberi peale, meid loeb üle kontroll Hakim. Pärast õhtul seisab Hakim väljapääsu juures ja laseb inimesi otse hädaväljapääsust välja, mis on mõneti mõistlik, sest nii ei ummista rahvahulgad poodi, mida ettenähtud trajektoor külastajavaesemal ajal läbib.
Äsja läbi saadud raamat Talk to the Snail pajatab, et ega prantslased ise kõrgmoes ei käi. Paaris kohas jätan loomaaia üldvaate ettekäändel pildi peale ka külastajaid. Kolm rusikareeglit on sellised:
Jätan telefoni GPSi huvi pärast sisse. Õhtul saan teada, et kohapeal oldud 7 tunniga läbisin 6 km ja kui sealt välja arvata üks 500 m, mille veetsin omapäid jäänud käimisvõimelisi külalisi otsides, teeb see liikumisraskusega külalise läbikõnniks 5,5 km.
Oleme kullietendusel kohal kolmveerand tundi enne algust, mis kulub meie ette saabujate vahtimisele.
Etenduses on üks kostüüm uus ja Kasahhi printsessist on saanud Siberi oma. Prantsuskeelsest vadast saame algul aru, et peale Siberi printsessi on saabunud ka Siberi suurhertsog, aga hiljem juhuslikult leian, et kassikakk on pr k hibou grand duc, nii et vahest saabus XV saj kullietendusele ainult printsess koos Siberi kassikakuga. Seekord on öökullidega jahtiv Diabolo teine kui eelmine kord, nn George Clooney vanem vend, kes seekord püsib kogu etenduse hobuse seljas ega tule sealt maha oma kõveraid lühikesi jalgu näitama nagu mais, ja ka kassikakk ei lenda areenilt joonelt ära nagu eelmine kord.
Sedapuhku on ees ainult 17–55 mm objektiiv, mis tähendab, et enamik pilte on arusaamatu kribu-krabu ja tuleb pärast kustutada. Nagu maikuust lugeda võib, vallandab etendusel objektiivi vahetamine karmi hoiatuse, et söömine on etenduse ajal keelatud.
Enne etendust kontrollitakse ka esirea lapsevankreid. Üks mehhiko kull lendab etenduse ajal neid takseerima (sama sorti, kes juunis 2010 uurisid ühe daami kinga) ja pärast jalutab samasugune vastu orangutanimajas.
Loomaetendusi planeerides leidsin, et parim on alustada kullietendusest kell 14.00, sest sinna saab minna varem valmis ja hõivata kohad, kuhu päike ei paista ja kust lendavad pärast raisakotkad madalalt üle. See kestab 40 minutit ja siis nii kiiresti kui võimalik papagoietendusele, mis algab kell 15.00 ja kestab samuti 40 minutit. Siis uuesti jalad alla ja kähku merilõvietendusele. Värk selles, et liikumisaeglust arvestades ei olnud muudele etendustele päris alguseks kohale jõudmine kriitiline, sest nii papagoi- kui ka merilõvietendust näeb hästi ka esireast, kuhu ikka mahuks. Aga liikumisraskusega külaline arendab hämmastavat kiirust ja jõuame mõlemale. Loomaaia esimese poole vaatame läbi enne kullietendust ja tagumise pärast merilõvisid.
Papagoietendus kulgeb täpelt sama rada kui kõik varasemad korrad, aga papagoi juhitav auto on uus (vana oli ilmselt lagunenud algosakesteks) ja koostöö mõne papagoiga ei taha täna hästi laabuda. Papagoijuht on väga joviaalne, mille omistame äsja lõppenud lõuna ja seal loomulikult manustatud veini arvele.
Vahepeal möödume jõehobudest, kus meie rivi venib väga pikaks ja jään passima tagapool tulijaid, et nendele näidata õiget ärapööramise kohta. Seejuures märkan pingil istumas prantsuse daami, kes näeb välja nagu meie õppealajuhataja ning keemiaõpetaja õp S, aga kellega võrreldes oli õp S täitsa meeldiv inimene. Asjaolude selgituseks meenutan, et keegi oli sodinud X kl bioloogia raamatus inimahvide rühmapildile uueks allkirjaks „Direktsioon” ja lisanud igaühele täpsustava nime. Ilmeline sarnasus, nagu võite arvata, oli hämmastav. Direktor oli seal pildil pahur gorilla ja õp S oli šimpans.
See, keda merilõvi etenduses veest välja viskab, on nüüd uus väike daam. Möödunud aastal viskas onklit kaks korda järjest, seekord viskab daamet ainult korra – mõtlen, et ka see daam on päris turske (mitte see, kes oli eelmine aasta ja kes ei olnud sama, kes hiljem ratsutas), vahest merilõvi ei jaksa. Aga viskab uuesti hiljem. Pärast seisab onkel basseini kõrval ja vastab vaatajate küsimustele.
Äratulekul tuuakse meid jaama rongi peale, rongi oodates avastan, et pilet on meie käes, mis tähendab, et tehniliselt on kolm loomaaeda jäänud külalist loomaaias praegu jänest.
Meie oleme korteris kohal mitu tundi varem. Rongisõit on ajavõit.
Esimesed ärakadumise tundemärgid hakkavad ilmnema akvaariumi merihobukeste toas.
Tuukanit ja kaheksajalga ei ole kodus.
Sellal, kui ma püüan pildistada suures anumas ringi tiirutavaid haisid, kaovad kõik ülejäänud hoone sügavusse; püüan liikuda nende arvatavale käimisteele vastu ja leian nad vastu vaatamas elektriangerja akvaariumi vastasküljelt. Põnevad pildid sai. Angerjas on täitsa elus ja siugleb ringi. Niko Tinbergeni raamatus „Loomade käitumine” on foto, kuidas elektriangerjas süütab oma kahesaja voldiga suure rea hõõglampe.
Kaheksajalg on aga olemas nännipoes, karvasena, võtame teadmiseks ja jätame meelde.
Mäletan, et kõndimisel akvaariumist loomaaeda meenutasin, et see rahvahulk ei ole midagi, vat ...-s oli alles palju rahvast, aga vat enam ei mäleta, mis see teine koht oli. Üldiselt on puhkuste aeg ja kuhu ikka suvel minnakse kui loomaaeda.
Loomaaias eksisteerib ainult kaht sorti pileteid: täiskasvanu ja laps (ja laps on Lääne-Euroopas ainult alla 12, seletan). Prinditakse ühe paberi peale, meid loeb üle kontroll Hakim. Pärast õhtul seisab Hakim väljapääsu juures ja laseb inimesi otse hädaväljapääsust välja, mis on mõneti mõistlik, sest nii ei ummista rahvahulgad poodi, mida ettenähtud trajektoor külastajavaesemal ajal läbib.
Äsja läbi saadud raamat Talk to the Snail pajatab, et ega prantslased ise kõrgmoes ei käi. Paaris kohas jätan loomaaia üldvaate ettekäändel pildi peale ka külastajaid. Kolm rusikareeglit on sellised:
- Mida paksem eit, seda napim kleit (variandis „lühike veidike”)
- Vt eelmine, variandis, et ihu paistab nii palju, et ei tea, kuhu silmi panna
- Käisteta pluusi alt ilmtingimata rinnahoidja paelad näha
Jätan telefoni GPSi huvi pärast sisse. Õhtul saan teada, et kohapeal oldud 7 tunniga läbisin 6 km ja kui sealt välja arvata üks 500 m, mille veetsin omapäid jäänud käimisvõimelisi külalisi otsides, teeb see liikumisraskusega külalise läbikõnniks 5,5 km.
 |
| Ei ole photoshop, vaid täitsa kolm kotkast |
Oleme kullietendusel kohal kolmveerand tundi enne algust, mis kulub meie ette saabujate vahtimisele.
Etenduses on üks kostüüm uus ja Kasahhi printsessist on saanud Siberi oma. Prantsuskeelsest vadast saame algul aru, et peale Siberi printsessi on saabunud ka Siberi suurhertsog, aga hiljem juhuslikult leian, et kassikakk on pr k hibou grand duc, nii et vahest saabus XV saj kullietendusele ainult printsess koos Siberi kassikakuga. Seekord on öökullidega jahtiv Diabolo teine kui eelmine kord, nn George Clooney vanem vend, kes seekord püsib kogu etenduse hobuse seljas ega tule sealt maha oma kõveraid lühikesi jalgu näitama nagu mais, ja ka kassikakk ei lenda areenilt joonelt ära nagu eelmine kord.
 |
| Ainsad asjad, mis selle pildiga tehtud, on objektiivi moonutuste korrigeerimine (automaatne) ja ühe tolmupläraka eemaldamine. Ülejäänud, eriti kaadrilõige ja säritus, on täpselt nii, nagu fotokast tuli. |
Sedapuhku on ees ainult 17–55 mm objektiiv, mis tähendab, et enamik pilte on arusaamatu kribu-krabu ja tuleb pärast kustutada. Nagu maikuust lugeda võib, vallandab etendusel objektiivi vahetamine karmi hoiatuse, et söömine on etenduse ajal keelatud.
Loomaetendusi planeerides leidsin, et parim on alustada kullietendusest kell 14.00, sest sinna saab minna varem valmis ja hõivata kohad, kuhu päike ei paista ja kust lendavad pärast raisakotkad madalalt üle. See kestab 40 minutit ja siis nii kiiresti kui võimalik papagoietendusele, mis algab kell 15.00 ja kestab samuti 40 minutit. Siis uuesti jalad alla ja kähku merilõvietendusele. Värk selles, et liikumisaeglust arvestades ei olnud muudele etendustele päris alguseks kohale jõudmine kriitiline, sest nii papagoi- kui ka merilõvietendust näeb hästi ka esireast, kuhu ikka mahuks. Aga liikumisraskusega külaline arendab hämmastavat kiirust ja jõuame mõlemale. Loomaaia esimese poole vaatame läbi enne kullietendust ja tagumise pärast merilõvisid.
Papagoietendus kulgeb täpelt sama rada kui kõik varasemad korrad, aga papagoi juhitav auto on uus (vana oli ilmselt lagunenud algosakesteks) ja koostöö mõne papagoiga ei taha täna hästi laabuda. Papagoijuht on väga joviaalne, mille omistame äsja lõppenud lõuna ja seal loomulikult manustatud veini arvele.
Vahepeal möödume jõehobudest, kus meie rivi venib väga pikaks ja jään passima tagapool tulijaid, et nendele näidata õiget ärapööramise kohta. Seejuures märkan pingil istumas prantsuse daami, kes näeb välja nagu meie õppealajuhataja ning keemiaõpetaja õp S, aga kellega võrreldes oli õp S täitsa meeldiv inimene. Asjaolude selgituseks meenutan, et keegi oli sodinud X kl bioloogia raamatus inimahvide rühmapildile uueks allkirjaks „Direktsioon” ja lisanud igaühele täpsustava nime. Ilmeline sarnasus, nagu võite arvata, oli hämmastav. Direktor oli seal pildil pahur gorilla ja õp S oli šimpans.
See, keda merilõvi etenduses veest välja viskab, on nüüd uus väike daam. Möödunud aastal viskas onklit kaks korda järjest, seekord viskab daamet ainult korra – mõtlen, et ka see daam on päris turske (mitte see, kes oli eelmine aasta ja kes ei olnud sama, kes hiljem ratsutas), vahest merilõvi ei jaksa. Aga viskab uuesti hiljem. Pärast seisab onkel basseini kõrval ja vastab vaatajate küsimustele.
Äratulekul tuuakse meid jaama rongi peale, rongi oodates avastan, et pilet on meie käes, mis tähendab, et tehniliselt on kolm loomaaeda jäänud külalist loomaaias praegu jänest.
Meie oleme korteris kohal mitu tundi varem. Rongisõit on ajavõit.
12.8.11
R, 1683. päev: puhkuse eel
Täna on kalender suisa kirju, aga ühe papre unustan teise majaotsa õigeks ajaks siiski viimata. Kui tuleb meeldetuletusmeil, hakkan seda viima ja arvake, mis juhtub? – Inimene, kellele pappert viin, astub lifti juba järgmisel korrusel, ütleb, et aa, tore, tood seda mulle jah, ja ma pääsen tulema.
11.8.11
N, 1682. päev: masinad ja inimesed
Puhkust tahan. Teen täna paljusid homseid asju, vaidlen teemal „kas teeme korralikult või nii, nagu peab” ja näen taas seda marginaalset osa tõlkemaailmast, mille kohta võib kahelda, kas selle on ikka tõlkinud inimene. Kuivõrd tänapäeval suudab masintõlge üha paremini ära tunda konteksti, on see olnud kindlasti sõnatõlkija inimene, kes on täielikult alt läinud sellega, et võõrkeele puhul A + B ≠ AB (st on tõlkinud stiilis „suitsupääsuke = сигаретная ласточка”).
Üleüldise puhkuseajaga seondub hästi ka see, et ükspäev küsis vahetu ülemus, kas ta tohib mu kirjutatud mammutprojekti aruande saata kõigile asjaosalistele, sh juhtkonnale; lubasin. Nimelt kuigi seal seisavad kõrvuti sõnad numbing ja boredom, saavad asjassepühendatud aru, et täiesti asja pärast.
Kesklinnast eelviimase peatuseni laulavad bussis kolm lasteaialast suure kaasaelamise ja tantsuga laulu väikestest kaladest. Tavaliselt sellist meelelahutust ei ole.
Õhtul asjatundlikkus jätkub, nimelt filmiga Top Secret!, mille juurde teevad vaatajad asjatundlikke märkusi nagu „varsti tuleb ballett” ja „need on ainult saapad”.
Üleüldise puhkuseajaga seondub hästi ka see, et ükspäev küsis vahetu ülemus, kas ta tohib mu kirjutatud mammutprojekti aruande saata kõigile asjaosalistele, sh juhtkonnale; lubasin. Nimelt kuigi seal seisavad kõrvuti sõnad numbing ja boredom, saavad asjassepühendatud aru, et täiesti asja pärast.
Kesklinnast eelviimase peatuseni laulavad bussis kolm lasteaialast suure kaasaelamise ja tantsuga laulu väikestest kaladest. Tavaliselt sellist meelelahutust ei ole.
Õhtul asjatundlikkus jätkub, nimelt filmiga Top Secret!, mille juurde teevad vaatajad asjatundlikke märkusi nagu „varsti tuleb ballett” ja „need on ainult saapad”.
10.8.11
K, 1681. päev: pealtvaataja näpunäited
Kuigi juhuslikule pealtvaatajale võib siinne bussiliiklus tunduda jube ideaalne, tekitab see tegelikult lühivorme. Üleeile:
Täna:
buss on maru täis
uks ei lähe vist kinni
bussijuht sõimab
Täna:
bussijuht vaikib
kõik istuvad stoiliselt
buss läinud rikke
9.8.11
T, 1680. päev: vibrato
Eile aknasse säranud hele planeet selgub olevat Jupiter. Hilja öösel pärast külaliste magamaminekut kontrollisin suure binokliga, kas läbi akna ja käelt (20×80 binokkel kaalub üle 2 kg) paistavad Jupiteri kaaslased. Üks paistis. Võib-olla tuleb veel selgeid öid ja saab näidata tähistaeva imesid (kuigi tõusev Kuu oleks veel lahedam, aga praegusel aastaajal seda sobivast suunast ei paista).
Päeva kõige tootlikumal ajal käib toanaabril külas kolleeg, kes jutustab talle ülevaate päevasündmustest Inglismaal ja kohtadest, kus ta elanud kõikjal Euroopas, ja nende huviväärsustest ja nende vaatamisel juhtunust, umbes tund aega. Märgitagu, et külas käinud kolleeg on kõva kuulmisega ja liigitaksin tema kõnevaljuse rohkem hüüdmiseks. Pagan, ununes mõõta telefoni detsibellirakendusega, kui vali. (Kuuldavasti tekkivat ooperilauljate kõris helivaljus, mis mööda koljuluid kõrvani levides kahjustab kuulmist. Kõva kuulmisega inimesed räägivad valjusti seepärast, et nad hästi ei kuule, kui valjusti nad ise räägivad. Mul tekib praegu mõte, et äkki nende liigvali kõne kahjustab pidevalt nende kuulmist edasi.)
* * *
Täna on Postimees ületanud iseennast ja treinud valmis uudisnupu ...maavärinast magnituudiga 1,8. Nagu märgivad kommenteerijad, on see tõesti ainult kerge värin ja mitte maa-alune tõuge ning taolisi juhtub maailmas päevas tuhandeid. Kogun akadeemilisel eesmärgil näiteid, kuidas ajakirjandus on puuduva silmaringi ja sensatsioonimaiuse tõttu teinud uudseid eimillestki (huvitav oleks jälgida, kuidas on Eesti ajakirjanduse maavärinauudiste magnituudikünnis muutunud ajas) või ajanud oma juhmuses segi loodusloo põhitõdesid (uudised stiilis „taevas nähti astroloogilist objekti” – ma ei viitsi praegu üles otsida IKH-i kuulsat kirjatükki, kus astronoomiamõistet „suur vastasseis” teadmata sai ta valmis pikema infantiilse vusserdise, mis väitis, et Uraan liigub Maast „üsna lähedalt mööda”). Ma viimasel ajal Eesti ajakirjandust suurt eriti ei jälgi (sest see on masendavalt lapsik) ja seetõttu eriti markantseid asju ei tea; kui oskate midagi soovitada, märkige palun kommentaaridesse.
Või noh, siiski:
Semantika- vms-huvilised saavad uurida ka, mis tegusõnu on kasutatud uudisepealkirjades (kui tugev maavärin raputas ja milline tabas või üksnes väristas) ning kas on seotud maavärina kaugus ja pealkirja dramaatilisus.
See, et seotud on magnituud, kaugus ja uudisekünnis, on selge, sest kuidas muidu pääsenuks Soome pisivärinad mujal kui Soomes üldse lehte.
Päeva kõige tootlikumal ajal käib toanaabril külas kolleeg, kes jutustab talle ülevaate päevasündmustest Inglismaal ja kohtadest, kus ta elanud kõikjal Euroopas, ja nende huviväärsustest ja nende vaatamisel juhtunust, umbes tund aega. Märgitagu, et külas käinud kolleeg on kõva kuulmisega ja liigitaksin tema kõnevaljuse rohkem hüüdmiseks. Pagan, ununes mõõta telefoni detsibellirakendusega, kui vali. (Kuuldavasti tekkivat ooperilauljate kõris helivaljus, mis mööda koljuluid kõrvani levides kahjustab kuulmist. Kõva kuulmisega inimesed räägivad valjusti seepärast, et nad hästi ei kuule, kui valjusti nad ise räägivad. Mul tekib praegu mõte, et äkki nende liigvali kõne kahjustab pidevalt nende kuulmist edasi.)
* * *
Täna on Postimees ületanud iseennast ja treinud valmis uudisnupu ...maavärinast magnituudiga 1,8. Nagu märgivad kommenteerijad, on see tõesti ainult kerge värin ja mitte maa-alune tõuge ning taolisi juhtub maailmas päevas tuhandeid. Kogun akadeemilisel eesmärgil näiteid, kuidas ajakirjandus on puuduva silmaringi ja sensatsioonimaiuse tõttu teinud uudseid eimillestki (huvitav oleks jälgida, kuidas on Eesti ajakirjanduse maavärinauudiste magnituudikünnis muutunud ajas) või ajanud oma juhmuses segi loodusloo põhitõdesid (uudised stiilis „taevas nähti astroloogilist objekti” – ma ei viitsi praegu üles otsida IKH-i kuulsat kirjatükki, kus astronoomiamõistet „suur vastasseis” teadmata sai ta valmis pikema infantiilse vusserdise, mis väitis, et Uraan liigub Maast „üsna lähedalt mööda”). Ma viimasel ajal Eesti ajakirjandust suurt eriti ei jälgi (sest see on masendavalt lapsik) ja seetõttu eriti markantseid asju ei tea; kui oskate midagi soovitada, märkige palun kommentaaridesse.
Või noh, siiski:
- Tōhoku maavärina esimene uudise pealkiri on napp „Jaapanit raputas ülitugev maavärin”, PM 11.3.2011, rubriigis „Ilm”)
- (Siit jätame mõned sajad Tōhoku maavärina järel
tõukeduudised vahele, kuigi need ilmusid juba välisuudiste seas.) - 6,8 („Birma maavärinas hukkus vähemalt 25 inimest”, PM 25.3.2011, Tōhoku + 14 d)
- 5,9 („Kreeta lähedal raputas maavärin merepõhja”, PM 8.4.2011, T + 21 d)
- 6,7 („Indoneesias värises maa”, PM 4.4.2011 rubriigis „Ilm”, T + 28 d)
- 7,1 („Jaapani maavärinas hukkus kaks ja sai vigastada üle kümne inimese”, PM 8.4.2011, T + 28 d)
- 6,3 („Jaapani kirdeosa tabas taas tugev maavärin”, PM 12.4.2011, T + 32 d)
- 6,6 („Uus-Meremaad tabas tugev maavärin”, PM 18.4.2011, T + 38 d)
- 6,1 („Jaapani idaosa tabas taas tugev maavärin”, PM 21.4.2011, T + 41 d)
- 6,9 („Saalomoni saari tabas tugev maavärin”, PM 23.4.2011, T + 43 d)
- mitu – 5,5; 4,0; 3,2; 3,4; 4,8; 4,7; 3,5 („Kasahstanis registreeriti kuus maavärinat”, PM 1.5.2011, T + 51 d; jah, märkasite õigesti, pealkirjas on kuus, aga uudises seitse)
- 5,1 („Hispaaniat tabanud maavärin nõudis ohvreid”, PM 11.5.2011, T + 61 d)
- 6,5 („Paapua Uus-Guineas anti tsunamihoiatus”, PM 16.5.2011, T + 66 d)
- 5,9 („Türgit tabas tugev maavärin”, PM 20.5.2011, T + 70 d)
- 5,8 („Tokyot raputas 5,8-magnituudine maavärin”, PM 20.5.2011, T + 70 d)
- 6,4 („Tšiilit raputas tugev maavärin”, PM 2.6.2011, T + 83 d)
- „kuus” („Uus-Meremaad raputasid tugevad maavärinad”, PM 13.6.2011, T + 94 d)
- 1,9 („Soomes Kuusamos värises maa”, PM 16.6.2011, T + 97 d)
- 6,3 („Tšiilit tabas järjekordne maavärin”, PM 23.6.2011, T + 102 d)
- 6,7 („Jaapanit tabas 6,7-magnituudine maavärin”, PM 23.6.2011, T + 104 d)
- 7,4 („Alaskat tabas tugev maavärin”, PM 24.6.2011, T + 105 d)
- 2,4 („Maavärin Soomes Kuusamos pani aknaklaasid kõlisema”, PM 27.6.2011, T + 108 d)
- 7,1 („Jaapanit raputanud maavärin tekitas väikse tsunami”, PM 27.6.2011, T + 121 d)
- 6,2 („Saalomoni saari raputas maavärin”, PM 21.7.2011, T + 132 d)
- 6,2 („Jaapani kirdeosa tabas tugev maavärin”, PM 25.7.2011, T + 136 d)
- 6,8 („Paapua Uus-Guinead raputas tugev maavärin”, PM 1.8.2011, T + 143 d)
- 1,8 („Põhja-Savos värises maa”, PM 9.8.2011, T + 151 d)
Kui need andmed panna graafikule, saab sellise pildi (vt 1. joonis). Üldiselt on nii, et magnituudiskaala on logaritmiline ja maavärinate arv on tugevusega umbes nagu langevas geomeetrilises progressioonis. Kui ajakirjandus kajastaks kõike ühtlaselt, muust ei kirjutatakski ja graafiku alaosa oleks ühtlaselt sinine (aastas on > 2 magn maavärinaid üle miljoni). Praegugi on kajastamistulemus täitsa kobe, sest nimetet ajavahemikul teoreetiliselt toimunud > 6 maavärinatest on lehenupp tehtud koguni 40%-st. Arenguruumi veel on.
 |
| Joonis 1. Maavärinad Postimehes alates 11.3.2011 |
 |
| Joonis 2. Ülal loetletud pealkirjade tegusõna |
See, et seotud on magnituud, kaugus ja uudisekünnis, on selge, sest kuidas muidu pääsenuks Soome pisivärinad mujal kui Soomes üldse lehte.
8.8.11
E, 1679. päev: aga minu ruuter on zombi
Olen reedel koristajatele liiga teinud, et neid manasin. Kadunud silt leidub hoopis märkmiku küljest.
Muidu jäi kõik peenraha eile matkapükste taskusse, automaat aga tahab ainult peenraha ja sööklas on võileivad juba otsas.
Meie rõdu on taas kord avastanud tihased. Nende eelmine sügis korraldatud ämblikutalgud on märgata veel praegugi.
Tänase pealkirja juurde otsige pildiks Aardmani stuudio nukufilm Not Without My Handbag (1993), mis on nüüd YouTube'is. Ei saa jääda kelkimata, et olen näinud seda kinos suurel ekraanil.
Muidu jäi kõik peenraha eile matkapükste taskusse, automaat aga tahab ainult peenraha ja sööklas on võileivad juba otsas.
Meie rõdu on taas kord avastanud tihased. Nende eelmine sügis korraldatud ämblikutalgud on märgata veel praegugi.
Tänase pealkirja juurde otsige pildiks Aardmani stuudio nukufilm Not Without My Handbag (1993), mis on nüüd YouTube'is. Ei saa jääda kelkimata, et olen näinud seda kinos suurel ekraanil.
7.8.11
P, 1678. päev: mööda kunagist tööstusmaastikku
Rattamatk Väikevoodi alevikust kunagise rasketööstuse maastiku servast läbi linna poole, kuni äkilise rongileminekuni.
Augustis on söögikohtadega siinmaal väga halvasti. Möödutud kohtadest oli 2 tk lahti (üks liiga vara ja teine rattaparklata) ja 8 tk kinni.
Mineku rongis on toimekas vagunisaatja, kes raskesti ohates käib rongis edasi-tagasi. Vagunid on keskelt kahe-, aga tamburite kohast ühekordsed, seega on treppe nii, et seda nägu.
Kogu liini 4 peatuses on (vist isegi koos meiega) ainult 4 pealeminejat-mahatulijat. Lähtejaamas seisab ka täiesti tühi rong naaberriigi pealinnast suurlinna. Puhkuste aeg!
Väikevoodi alevikust väljudes tõuseb maantee künkale, millelt kaugele näha naaberriigi populaarne mööblipood. Vahepeal on maalitud piiritulbad, mida pildistada muide ei õnnestu.
Vanale raudteetammile on ehitatud jalgrattatee, mis on esialgu võsa vahel (paremal paistab läbi puude piiripostidega põlluserv, vasakul on võsas huvitav oja). Vahepealses asulas on raudteejaamas restoran, mis varajasest kellaajast hoolimata juba kihab, ja selle hoovis puidust mänguplats pealkirjaga Konnaloss, mille väravat valvavad tahutud varesed. Peaks uuendama feisspukipilti.
Siis – möödudes küla määratu korralikust jalgpalliplatsist, mis mõistagi keerab jutu sellele, kuidas Eesti profijalgpallurite ja siinmaa harrastajate kohtumise esimene mäng jäi 0:0 viiki, aga teise mängu ainsa värava lõi hallipäine kooliõpetaja – kerkib raudteetamm aeglaselt mäkke, et siis kilomeetreid vähehaaval taas alla laskuda.
Ükskord see mõnu aga lõpeb ja tuleb keerata väljasurnud tänavaile. Pisut kaardi uurimist ja äkki selgub ootamatult, et rattatee on kruuskattega, mis meie ratastele on veidi vastunäidustatud. Seega sõidame ettevaatlikult ja siledamaid kohti otsides. Lapsepõlvekogemusest tean, et korralikult, halbade vedrudega kinni sõidetud kruusatee võib olla siledam kui asfalt (halbade vedrude iva on selles, et head vedrud võivad minna konarustega resonantsi ja tee asemel on pärast trepp).
Jõuame ringristmikuni, kus on reas õlletehase kääritid. Äkki loeb seda siin õllesõpru, ma siis parem ei ütle, mis ma sellest B-nimega sordist arvan.
Mööda poest, millel on sama nimi kui meist paari kilomeetri kaugusel poel, aga mis paraku ei ole see meie oma. Siis osutub metsatee, kust plaanisin paar kilomeetrit lõigata, ootamatult läbitamatuks, mistõttu tuleb see paarikilomeetrine siksakk ikka teha.
Karm tõus ja siis laskumine, kus on teada, et all lõpus on terav täisnurkne ristmik. Pidurid muudkui kuluvad.
All on külateel suur roheline ritsikas, kellest teen pilti ja kui E seda hakkab tee pealt paberiga ära aitama (sest seda sorti ritsikad hammustavad käppimise peale valusasti), lööb ritsikas tiivad laiali ja lendab põrinal üle tee põõsasse.
Asulas on loss, kaardi peale on märgitud, et sisse ei saa; algul läheme vaatama paremalt mööda, seal on plastaknad (mis on sobitatud aknaavadesse ikka ava väiksemaks müürides) ja hoovi peal kohutavalt inetu kolmekordne väike paneelmaja, mille ees on aga prügikastid ja tuli sees põleb, seega seal elatakse. Vahest on mingi joodikute varjupaik. Tagasi ja teisele poole, kust on vaade vähe parem. Kuigi Wikipedia kirjutab lossist pikalt ja laialt (nimetades eelmainitud koledat maja 1965. a ehitatud pargipaviljoniks – ja õigus, seal elavadki praegu varjupaigataotlejad), ei ole seda linnuste põhiplaanide leksikonis, nõnda et kahtlane, kui palju selle ollusest ikka on keskaegne vesilinnus ja kui palju uusaegne loss.
Praegu seda kirjutades Internetis kaevates saan veel teada, et asula vastasnurgas avastati kunagi põllul olnud triipude järgi aerofotolt Rooma-aegne villa. Valla kodulehel olev kodulooraamat küll väidab, et foto oli tehtud suvel, kui vili valmimas, ega ilmselt tea, et muististe otsimiseks aerofotodega on parim vahend hoopis infrapunafotod varakevadel, nagu kirjutas ulatuslik, vist Kodaki üllitatud oopus Photography by Infrared (Amazon väidab, et see ilmus 2007, aga ma lugesin seda umbes 1992 ja see oli vähe uuem kui 1946 ilmunud esimene trükk).
Marsruudi koostasin alles eile õhtul ja ega see päris selge ole. Ühes kohas näiteks käsib X10 keerata vasakule, aga meenub, et kahtlesin kaardil seda kohta uurides, et vasakule tuleb äkki kole pikk ring, niisiis keerame paremale – ja tee kerkib mäkke nagu sein. Teisalt klassikalist mehaanikat meenutades vahet ei ole, sest nii vasakult laugelt kui ka paremalt järsult minnes jõudnuksime samasse künkatippu. Künkatipus on koristatud põllul suur parv künnivareseid, igal põhupallil istub kolm-neli.
Viimased 10 km mööduvad mossitades, sest sobivat söögimaja ei olnud, siis tuli järsk tõus ja kuigi vahepeal oli mitu kilomeetrit järjest allamäge Kusehäda-nimelisse külla (see on nii, on nii, kinnitan), kus on järjekordne puhkav söökla, tuleb siis jälle tõus ja järgmine, taas söögimajata asula ning siis teen ettepaneku minna rongi peale, kui kord raudteejaam on ainult 2 km kaugusel ja rong käib kord tunnis.
Ühissõidukite portaalist avastan, et aega on 15 min, maad on ligi 2 km ja ei ole päris kindel, kas ligi 10 aastat vanale kaardile märgitud kohas jaama enam ongi (mais 2010 sealt läbi sõites märkisin paar kilomeetrit eemal kaardi järgi asustamata metsa, et seal on uus jaam). Seega ei hakka ma paanikat tekitama ja lihtsalt sõidan ees. Jaamas, kui aega on rongini 4 minutit, selgub alguses, et ega teada ei ole, kuidas õigele perroonile saab, siis, et õige perroon on üldse kinni, ja siis (kui oleme sõitnud kaarega teise perrooni äärde), et ega seda ka teada ole, kuhu rong täpselt tuleb. Nõnda siis saame rongi saabumise hetkeks rattad küll kokku käkerdatud, aga kotti tuleb toppida alles sõidu ajal, mistõttu jääb mul X10 välja lülitamata ja sestap näitab see, nagu olnuks matka suurim kiirus 93 km/h. Pärast andmeid uurides näen, et ikka realistlikum 40 km/h. Väga postiivne on see, et üpris varajase kellaaja tõttu käib linnas veel busse ja saame ära nendega.
Pärast uurin Google Earthist, et läbisõit oli 31,3 km. Pilte on taas väga vähe, aga see-eest lossiasula ees olnud suurest rohutirtsust on suhteliselt huupi tehtud pildid (päike paistis peale, ma ei näinud, mida ekraan näitas) tulnud välja väga hästi (vt ülal) ja saan välimäärajast teada, et see oli Tettigonia viridissima, maakeeli roheline lauluritsikas.
Augustis on söögikohtadega siinmaal väga halvasti. Möödutud kohtadest oli 2 tk lahti (üks liiga vara ja teine rattaparklata) ja 8 tk kinni.
Mineku rongis on toimekas vagunisaatja, kes raskesti ohates käib rongis edasi-tagasi. Vagunid on keskelt kahe-, aga tamburite kohast ühekordsed, seega on treppe nii, et seda nägu.
Kogu liini 4 peatuses on (vist isegi koos meiega) ainult 4 pealeminejat-mahatulijat. Lähtejaamas seisab ka täiesti tühi rong naaberriigi pealinnast suurlinna. Puhkuste aeg!
Väikevoodi alevikust väljudes tõuseb maantee künkale, millelt kaugele näha naaberriigi populaarne mööblipood. Vahepeal on maalitud piiritulbad, mida pildistada muide ei õnnestu.
Vanale raudteetammile on ehitatud jalgrattatee, mis on esialgu võsa vahel (paremal paistab läbi puude piiripostidega põlluserv, vasakul on võsas huvitav oja). Vahepealses asulas on raudteejaamas restoran, mis varajasest kellaajast hoolimata juba kihab, ja selle hoovis puidust mänguplats pealkirjaga Konnaloss, mille väravat valvavad tahutud varesed. Peaks uuendama feisspukipilti.Siis – möödudes küla määratu korralikust jalgpalliplatsist, mis mõistagi keerab jutu sellele, kuidas Eesti profijalgpallurite ja siinmaa harrastajate kohtumise esimene mäng jäi 0:0 viiki, aga teise mängu ainsa värava lõi hallipäine kooliõpetaja – kerkib raudteetamm aeglaselt mäkke, et siis kilomeetreid vähehaaval taas alla laskuda.
Ükskord see mõnu aga lõpeb ja tuleb keerata väljasurnud tänavaile. Pisut kaardi uurimist ja äkki selgub ootamatult, et rattatee on kruuskattega, mis meie ratastele on veidi vastunäidustatud. Seega sõidame ettevaatlikult ja siledamaid kohti otsides. Lapsepõlvekogemusest tean, et korralikult, halbade vedrudega kinni sõidetud kruusatee võib olla siledam kui asfalt (halbade vedrude iva on selles, et head vedrud võivad minna konarustega resonantsi ja tee asemel on pärast trepp).
Jõuame ringristmikuni, kus on reas õlletehase kääritid. Äkki loeb seda siin õllesõpru, ma siis parem ei ütle, mis ma sellest B-nimega sordist arvan.
Mööda poest, millel on sama nimi kui meist paari kilomeetri kaugusel poel, aga mis paraku ei ole see meie oma. Siis osutub metsatee, kust plaanisin paar kilomeetrit lõigata, ootamatult läbitamatuks, mistõttu tuleb see paarikilomeetrine siksakk ikka teha.
Karm tõus ja siis laskumine, kus on teada, et all lõpus on terav täisnurkne ristmik. Pidurid muudkui kuluvad.
All on külateel suur roheline ritsikas, kellest teen pilti ja kui E seda hakkab tee pealt paberiga ära aitama (sest seda sorti ritsikad hammustavad käppimise peale valusasti), lööb ritsikas tiivad laiali ja lendab põrinal üle tee põõsasse.
Asulas on loss, kaardi peale on märgitud, et sisse ei saa; algul läheme vaatama paremalt mööda, seal on plastaknad (mis on sobitatud aknaavadesse ikka ava väiksemaks müürides) ja hoovi peal kohutavalt inetu kolmekordne väike paneelmaja, mille ees on aga prügikastid ja tuli sees põleb, seega seal elatakse. Vahest on mingi joodikute varjupaik. Tagasi ja teisele poole, kust on vaade vähe parem. Kuigi Wikipedia kirjutab lossist pikalt ja laialt (nimetades eelmainitud koledat maja 1965. a ehitatud pargipaviljoniks – ja õigus, seal elavadki praegu varjupaigataotlejad), ei ole seda linnuste põhiplaanide leksikonis, nõnda et kahtlane, kui palju selle ollusest ikka on keskaegne vesilinnus ja kui palju uusaegne loss.
Praegu seda kirjutades Internetis kaevates saan veel teada, et asula vastasnurgas avastati kunagi põllul olnud triipude järgi aerofotolt Rooma-aegne villa. Valla kodulehel olev kodulooraamat küll väidab, et foto oli tehtud suvel, kui vili valmimas, ega ilmselt tea, et muististe otsimiseks aerofotodega on parim vahend hoopis infrapunafotod varakevadel, nagu kirjutas ulatuslik, vist Kodaki üllitatud oopus Photography by Infrared (Amazon väidab, et see ilmus 2007, aga ma lugesin seda umbes 1992 ja see oli vähe uuem kui 1946 ilmunud esimene trükk).
Marsruudi koostasin alles eile õhtul ja ega see päris selge ole. Ühes kohas näiteks käsib X10 keerata vasakule, aga meenub, et kahtlesin kaardil seda kohta uurides, et vasakule tuleb äkki kole pikk ring, niisiis keerame paremale – ja tee kerkib mäkke nagu sein. Teisalt klassikalist mehaanikat meenutades vahet ei ole, sest nii vasakult laugelt kui ka paremalt järsult minnes jõudnuksime samasse künkatippu. Künkatipus on koristatud põllul suur parv künnivareseid, igal põhupallil istub kolm-neli.
Viimased 10 km mööduvad mossitades, sest sobivat söögimaja ei olnud, siis tuli järsk tõus ja kuigi vahepeal oli mitu kilomeetrit järjest allamäge Kusehäda-nimelisse külla (see on nii, on nii, kinnitan), kus on järjekordne puhkav söökla, tuleb siis jälle tõus ja järgmine, taas söögimajata asula ning siis teen ettepaneku minna rongi peale, kui kord raudteejaam on ainult 2 km kaugusel ja rong käib kord tunnis.
Ühissõidukite portaalist avastan, et aega on 15 min, maad on ligi 2 km ja ei ole päris kindel, kas ligi 10 aastat vanale kaardile märgitud kohas jaama enam ongi (mais 2010 sealt läbi sõites märkisin paar kilomeetrit eemal kaardi järgi asustamata metsa, et seal on uus jaam). Seega ei hakka ma paanikat tekitama ja lihtsalt sõidan ees. Jaamas, kui aega on rongini 4 minutit, selgub alguses, et ega teada ei ole, kuidas õigele perroonile saab, siis, et õige perroon on üldse kinni, ja siis (kui oleme sõitnud kaarega teise perrooni äärde), et ega seda ka teada ole, kuhu rong täpselt tuleb. Nõnda siis saame rongi saabumise hetkeks rattad küll kokku käkerdatud, aga kotti tuleb toppida alles sõidu ajal, mistõttu jääb mul X10 välja lülitamata ja sestap näitab see, nagu olnuks matka suurim kiirus 93 km/h. Pärast andmeid uurides näen, et ikka realistlikum 40 km/h. Väga postiivne on see, et üpris varajase kellaaja tõttu käib linnas veel busse ja saame ära nendega.
Pärast uurin Google Earthist, et läbisõit oli 31,3 km. Pilte on taas väga vähe, aga see-eest lossiasula ees olnud suurest rohutirtsust on suhteliselt huupi tehtud pildid (päike paistis peale, ma ei näinud, mida ekraan näitas) tulnud välja väga hästi (vt ülal) ja saan välimäärajast teada, et see oli Tettigonia viridissima, maakeeli roheline lauluritsikas.
6.8.11
5.8.11
R, 1676. päev: kui te olete koristaja
...siis arvake, kas töölauale kleebitud kollane silt on seal asja pärast või tohib selle ära visata?
Nii et arvake ise, kui ma praaegu kogu hommikupooliku mõtlen, et midagi pakilist ei ole, ja siis meenub ehmatusega, et täna on ju vaja toimetada tähtis dokument, mis tuli üleeile ja mille olin jätnud spetsiaalselt reedeks. Murphy seadus on aga seekord leebe ja peale rohkete näpukate seal suurt midagi ei ole.
Nii et arvake ise, kui ma praaegu kogu hommikupooliku mõtlen, et midagi pakilist ei ole, ja siis meenub ehmatusega, et täna on ju vaja toimetada tähtis dokument, mis tuli üleeile ja mille olin jätnud spetsiaalselt reedeks. Murphy seadus on aga seekord leebe ja peale rohkete näpukate seal suurt midagi ei ole.
4.8.11
N, 1675. päev: vana ruuteri hauatagune elu
Hommikul ISP poest uus ruuter. Olen jaamas peatuses kell 8.45 ja et tean, et pood avatakse alles kell 9, nagu kirjutas ISP koduleht, teen aega parajaks lähima pangaautomaadini matkamisega. Tagasi olen sealt kell 8.56 ja poe ukse pealt näen, mõistagi, et pood avati koos ülejäänud postkontoriga juba kell 8.
Poole kahest lühike padukas.
Kirjutan pahasena tagasisidesse, et tõlkesse peab kirjutama eesti, mitte eesti sõnadega võõrkeeles – tõlkija oli säilitanud lähtekeele sõnajärje (mis eesti keeles käis hoopis teistmoodi) ja mitte pannud kirjavahemärke kohtadesse, kus neid võõrkeeles ei olnud, ning kus võõrkeeles puudusid tühikud, siis jätnud need ära ka tõlkest. Nimetaksin seda patoloogiliseks originaalitruuduseks. Võib-olla saab seda ravida, aga taolise soperdise eest raha tahta ei ole ilus.
Seletamatul moel töötab eile surnuks peetud ruuter täna terve päeva ilusti.
Padjaraamatus on hämmastavavõitu ümberkirjutus Russowi kroonikast, et Liivi sõjas Haapsalu linnusest röövitud toomkiriku kellad viidi Tallinna, kus sulatati suurtükkideks, mis läksid kohe lahingusse, kus need jäeti maha ja said vastaspoolele sõjasaagiks – neli Munka, Koer ja Lauljatar. Põnev on – mida kommenteerija ei maini – see, et tolle aja kombe kohaselt olid suurtükid ikka kenasti kaunistatud (Eesti keskaegsete suurtükkide raamatus mainitakse, et arhiiviteadete järgi vähe varem suurtükke koguni maaliti ja ikka parimate jõududega, nagu koguni Sittowi enda pintsliga). Ehk siis pidi suurtükikojas olema varnas suurtükimudeleid, mille valamiseks saabunud pronks kohe kasutati, või jõuti vahepeal nikerdada uued.
Poole kahest lühike padukas.
Kirjutan pahasena tagasisidesse, et tõlkesse peab kirjutama eesti, mitte eesti sõnadega võõrkeeles – tõlkija oli säilitanud lähtekeele sõnajärje (mis eesti keeles käis hoopis teistmoodi) ja mitte pannud kirjavahemärke kohtadesse, kus neid võõrkeeles ei olnud, ning kus võõrkeeles puudusid tühikud, siis jätnud need ära ka tõlkest. Nimetaksin seda patoloogiliseks originaalitruuduseks. Võib-olla saab seda ravida, aga taolise soperdise eest raha tahta ei ole ilus.
Seletamatul moel töötab eile surnuks peetud ruuter täna terve päeva ilusti.
Padjaraamatus on hämmastavavõitu ümberkirjutus Russowi kroonikast, et Liivi sõjas Haapsalu linnusest röövitud toomkiriku kellad viidi Tallinna, kus sulatati suurtükkideks, mis läksid kohe lahingusse, kus need jäeti maha ja said vastaspoolele sõjasaagiks – neli Munka, Koer ja Lauljatar. Põnev on – mida kommenteerija ei maini – see, et tolle aja kombe kohaselt olid suurtükid ikka kenasti kaunistatud (Eesti keskaegsete suurtükkide raamatus mainitakse, et arhiiviteadete järgi vähe varem suurtükke koguni maaliti ja ikka parimate jõududega, nagu koguni Sittowi enda pintsliga). Ehk siis pidi suurtükikojas olema varnas suurtükimudeleid, mille valamiseks saabunud pronks kohe kasutati, või jõuti vahepeal nikerdada uued.
3.8.11
K, 1674. päev: kadunud riiginimi ja ruuteri surm
Näen, kuidas umbes sellel aastal (dokustaat on ilmunud ELTs käesoleva aasta mais) on usin paberimäärija leidnud iidsõnastikust nime „Saksa Föderatiivne Vabariik” ja maalinud selle dokumenti. Tubli!! Millal see oligi, mil Lääne-Saksamaa ametlikuks nimeks sai Saksamaa Liitvabariik? Kas see kohendati koos paljude muude väliskohanimedega 1983? (Ma nagu mäletaks, et sel ajal oli Ida-Saksamaa veel olemas, seega oli vahepeal kord, et Lääne-Saksa ametlikus nimes oli Saksamaa ja Ida-Saksa omas oli Saksa.)
Ise küsisin, ise vastan (nagu prantslane). Oli jah 1983, ütleb väliskohanimede andmebaas. Nimekuju „Saksa Föderatiivne Vabariik” kohta [mis nähtavasti on otsetõlgitud vene keelest, Федеративная Республика Германии] ütleb sama allikas, et selle eluõigus lõppes samuti 1983 [kui Lääne-Saksamaa kohta võeti eesti keeles kasutusele otse saksa keelest tõlgitud nimi]. Nii et ettevaatust, kuskil tegutseb tõlkija, kes ei tea viimase kolmekümne aasta keeleuuendustest midagi ja elab veel 1970. aastate maailmas! Kindlasti kasutab ta 1976. aasta ÕSigi ja ammutab muid teadmisi Eesti NNNNnnnõukogude Entsüklopeedia 1. trükist (1968–1978).
(Selle iidnimega dokumente on ühtekokku kümme, näitab järeleuurimine. Jõudu tööle!)
* * *
Õhtu veedan väga depressiivselt, vesteldes ISP abiliiniga ja vahepeal vahtides arvutit, mis midagi ei tee. Esimene kord kestab kõne üle veerand tunni, teisest otsast tehakse midagi, konfigureerin ruuteri uuesti, internet tuleb nagu tagasi, saan isegi meili vaadatud, aga IE üldiselt ei tööta. Abiliin soovitas, et mul vaja ISP kodulehelt tõmmata mingi ruuteriuuendus, aga ma ei saanud aadressist aru ja ISP kodulehelt seda mõistagi ei leia. Ruuteri mitme resettimise peale ühendus mõnikord tekib (umbes kaheks minutiks tekib isegi wifi, millele haagib telefon end kohe taha), aga kaob varsti ning tunni pärast olen samas seisus, et ruuteri tuled põlevad nagu vaja, aga interneti tuli ei põle, mis tähendab, et kaevan ISP veebilehel peamiselt telefonist (mis ühendub internetiga oma teenusepakkuja kaudu) ja järgneb uus kõne. Seekord on toru otsas teine teenindaja ja kui pakun, et äkki on ruuter lihtsalt katki, arvab tema, et ei ole midagi, küll teile wifi ka tagasi tuleb, kui aga nuppu vajutate. No teate, sellest ruuterist on püsiv wifi olnud kadunud umbes pool aastat ja selle ajaga olen läbi proovinud kõik vigurid ning, nagu räägiti tudengiajal elektroonikamaterjalide kursusel, läheb elektroonika rikki mitte vaikselt ja pikkamööda, vaid äkki ja palju korraga (ruuter on olnud kasutusel alates 28.6.2006). Nii et uurin (telefonist) järele, mis ruutereid ISP pood müüb ja mis kell jaama juures pood avatakse.
Ise küsisin, ise vastan (nagu prantslane). Oli jah 1983, ütleb väliskohanimede andmebaas. Nimekuju „Saksa Föderatiivne Vabariik” kohta [mis nähtavasti on otsetõlgitud vene keelest, Федеративная Республика Германии] ütleb sama allikas, et selle eluõigus lõppes samuti 1983 [kui Lääne-Saksamaa kohta võeti eesti keeles kasutusele otse saksa keelest tõlgitud nimi]. Nii et ettevaatust, kuskil tegutseb tõlkija, kes ei tea viimase kolmekümne aasta keeleuuendustest midagi ja elab veel 1970. aastate maailmas! Kindlasti kasutab ta 1976. aasta ÕSigi ja ammutab muid teadmisi Eesti NNNNnnnõukogude Entsüklopeedia 1. trükist (1968–1978).
(Selle iidnimega dokumente on ühtekokku kümme, näitab järeleuurimine. Jõudu tööle!)
* * *
Õhtu veedan väga depressiivselt, vesteldes ISP abiliiniga ja vahepeal vahtides arvutit, mis midagi ei tee. Esimene kord kestab kõne üle veerand tunni, teisest otsast tehakse midagi, konfigureerin ruuteri uuesti, internet tuleb nagu tagasi, saan isegi meili vaadatud, aga IE üldiselt ei tööta. Abiliin soovitas, et mul vaja ISP kodulehelt tõmmata mingi ruuteriuuendus, aga ma ei saanud aadressist aru ja ISP kodulehelt seda mõistagi ei leia. Ruuteri mitme resettimise peale ühendus mõnikord tekib (umbes kaheks minutiks tekib isegi wifi, millele haagib telefon end kohe taha), aga kaob varsti ning tunni pärast olen samas seisus, et ruuteri tuled põlevad nagu vaja, aga interneti tuli ei põle, mis tähendab, et kaevan ISP veebilehel peamiselt telefonist (mis ühendub internetiga oma teenusepakkuja kaudu) ja järgneb uus kõne. Seekord on toru otsas teine teenindaja ja kui pakun, et äkki on ruuter lihtsalt katki, arvab tema, et ei ole midagi, küll teile wifi ka tagasi tuleb, kui aga nuppu vajutate. No teate, sellest ruuterist on püsiv wifi olnud kadunud umbes pool aastat ja selle ajaga olen läbi proovinud kõik vigurid ning, nagu räägiti tudengiajal elektroonikamaterjalide kursusel, läheb elektroonika rikki mitte vaikselt ja pikkamööda, vaid äkki ja palju korraga (ruuter on olnud kasutusel alates 28.6.2006). Nii et uurin (telefonist) järele, mis ruutereid ISP pood müüb ja mis kell jaama juures pood avatakse.
2.8.11
T, 1673. päev: täpp kaardil
Lokaliseerin koha, kus laupäeva hommikul paistsid paljud õhupallid. Ahhaa! Väike kavalus igaks elujuhtumiks!
Nimelt eks pildi juures ole kirjas võtmise kellaaeg. Seda väljumisajaga kõrvutades saab teada, kui kaua oli selle kohani rong sõitnud (1 h 5 min). Minnes telefoniga GPSi kätte ei saanud, aga meenus, et Pariisi minekul kunagi sai ja see peaks X10 arhiivis kuskil alles olema. No oligi minekust kunagi varem. Nõnda et vaatan järele, kus oli rong tookord 1 h 5 min sõiduaja järel, tuvastan sama koha Google Earthist ja otsin sealt lähedalt sobiva maastiku. Koht kilomeetri täpsusega leitud!
Nimelt eks pildi juures ole kirjas võtmise kellaaeg. Seda väljumisajaga kõrvutades saab teada, kui kaua oli selle kohani rong sõitnud (1 h 5 min). Minnes telefoniga GPSi kätte ei saanud, aga meenus, et Pariisi minekul kunagi sai ja see peaks X10 arhiivis kuskil alles olema. No oligi minekust kunagi varem. Nõnda et vaatan järele, kus oli rong tookord 1 h 5 min sõiduaja järel, tuvastan sama koha Google Earthist ja otsin sealt lähedalt sobiva maastiku. Koht kilomeetri täpsusega leitud!
1.8.11
E, 1672. päev: loen
Saan läbi nii bussi- kui ka padjaraamatu.
Bussiraamatu oli kirjutanud Saksa ornitoloog, kellele ei mahu pähe, et „looduskaitse” eesmärgil ei tohi Saksamaal varest, hakki ega harakat kodus pidada (et äkki virutab nokaga; vrd koerad ja koerte hambad), aga samas lastakse neid sadade tuhandete kaupa maha. No ilmselt kellelegi muule kui Saksa jahimehele ei mahu. Alguses olin pannud feisspuki loetud raamatute rakenduses sellele kaks tärni viiest, vahepeal mõtlesin, et äkki peaks panema kolm, aga siis hakkas ta lehekülgede kaupa ümber jutustama ameeriklase (kellel muidugi on saksa juured, seega vast õige inimene) Bernd Heinrichi rongaraamatut.
Padjaraamat põhineb eeskujulikul uurimistööl ja oli mahust hoolimata väga hästi loetav, aga perfektsusest jäi puudu sellega, et rohkemate lugejate peibutamiseks oli autor lisanud pisarakiskumismomente, nagu peategelase väiketütre surmast ketras ilmselt palju rohkem kui see ise oleks tahtnud, ja, nagu Ameerikas kombeks, ikka pikalt ja laialt ning ootamatutes kohtades. Muidu stiil oli, nagu öeldud, väga hästi loetav, mitte taoline heietav, nagu National Geographicus ja nähtavasti ka mujal Ameerika ajakirjanduses. Samuti on sellel raamatul maine, et see paneb paika aastakümneid räägitud kuulujutte, kuigi see kohati läheb peategelasest Peeter Positiivi maalimiseks, ning arvan ära tundvat, et osa vihjeid on ajakirjanduslik fantaasia (nt et võib-olla tegi Aldrin Armstrongist Kuu pinnal võimalikult vähe fotosid meelega). Raamatu kirjutamine venis pikalt (ilmus 2005), sest erakliku mainega Armstrong ei olnud taoliseks paljastamiseks varem valmis (kumbki meeskonnakaaslane kirjutas kuulsast lennust raamatu juba neli aastat hiljem, Aldrin [koos kirjandusliku abilisega] raamatu Return to Earth 1973 ja Collins [ise, aga väga hästi] raamatu Carrying the Fire 1974). Enamik raamatu aluseks olnud jututamisi peeti 2003, mil peategelane oli 73 a vana ja paljusid üksikasju enam ei mäleta.
* * *
Hommikune jahedus sunnib selga ajama mantli, mida õhtul kahetsen, ehkki ei kuuluta rõivastumise üksikasju elava ettekujutusega lugejate kiusamiseks feisspukkis.
Bussis arutavad uusi kliimasoojenemise konspiratsiooniteooriaid kaks ingliskeelset härrasmeest. See võib olla ju naljakas, aga õudne, et nad tõenäoliselt on – kogu oma taolise „tarkusega” – mingil tähtsal ametikohal, kus nad teevad samasuguse „tarkusega” otsuseid. Uhh.
Konspiratsiooniteooriatest veel. Eks ole USAs pimedusega löödud inimesi, kes usuvad, et ega Apollo-projekt Kuu peale ei jõudnudki. Samas – nagu sain teada padjaraamatu lõpust, kus kirjeldatud Armstrongi rasket elu kuulsusena – on islamimaades küllalt inimesi, kes usuvad, et Armstrong ja Aldrin pöördusid Kuul muhamedi usku. Vat nende leeride kohtumist ja arutelu tahaksin näha, soovitatavalt ohutust kaugusest.
Uus padjaraamat on Dionysius Fabriciuse Liivimaa kroonika, mis edeneb erakordselt kiiresti. Nähtavasti on selle ainus väärtus Vana-Liivimaa reformatsiooni ja Liivi sõja kirjeldamine katoliku mätta otsast ning Poola-Rootsi sõja alguse põhjalikum ülevaade.
Lahedaid leide: muistsel Liivimaal ei olevat naissoost pärismaalased (liivlased, lätlased, eestlased) juukseid lõiganud ega patsi pununud, vaid kandnud neid sorakil salkudena, mis muu maailma silmis olnud kole inetu. Samuti veel Liivi sõja eel kartnud pärismaalased võõraid sedavõrd, et kui tuli keegi sakslane või poolakas, siis läksid nad kohe kodust ära metsa peitu. Kärkna kavalate munkade lugu on ka selles kroonikas.
Bussiraamatu oli kirjutanud Saksa ornitoloog, kellele ei mahu pähe, et „looduskaitse” eesmärgil ei tohi Saksamaal varest, hakki ega harakat kodus pidada (et äkki virutab nokaga; vrd koerad ja koerte hambad), aga samas lastakse neid sadade tuhandete kaupa maha. No ilmselt kellelegi muule kui Saksa jahimehele ei mahu. Alguses olin pannud feisspuki loetud raamatute rakenduses sellele kaks tärni viiest, vahepeal mõtlesin, et äkki peaks panema kolm, aga siis hakkas ta lehekülgede kaupa ümber jutustama ameeriklase (kellel muidugi on saksa juured, seega vast õige inimene) Bernd Heinrichi rongaraamatut.
Padjaraamat põhineb eeskujulikul uurimistööl ja oli mahust hoolimata väga hästi loetav, aga perfektsusest jäi puudu sellega, et rohkemate lugejate peibutamiseks oli autor lisanud pisarakiskumismomente, nagu peategelase väiketütre surmast ketras ilmselt palju rohkem kui see ise oleks tahtnud, ja, nagu Ameerikas kombeks, ikka pikalt ja laialt ning ootamatutes kohtades. Muidu stiil oli, nagu öeldud, väga hästi loetav, mitte taoline heietav, nagu National Geographicus ja nähtavasti ka mujal Ameerika ajakirjanduses. Samuti on sellel raamatul maine, et see paneb paika aastakümneid räägitud kuulujutte, kuigi see kohati läheb peategelasest Peeter Positiivi maalimiseks, ning arvan ära tundvat, et osa vihjeid on ajakirjanduslik fantaasia (nt et võib-olla tegi Aldrin Armstrongist Kuu pinnal võimalikult vähe fotosid meelega). Raamatu kirjutamine venis pikalt (ilmus 2005), sest erakliku mainega Armstrong ei olnud taoliseks paljastamiseks varem valmis (kumbki meeskonnakaaslane kirjutas kuulsast lennust raamatu juba neli aastat hiljem, Aldrin [koos kirjandusliku abilisega] raamatu Return to Earth 1973 ja Collins [ise, aga väga hästi] raamatu Carrying the Fire 1974). Enamik raamatu aluseks olnud jututamisi peeti 2003, mil peategelane oli 73 a vana ja paljusid üksikasju enam ei mäleta.
* * *
Hommikune jahedus sunnib selga ajama mantli, mida õhtul kahetsen, ehkki ei kuuluta rõivastumise üksikasju elava ettekujutusega lugejate kiusamiseks feisspukkis.
Bussis arutavad uusi kliimasoojenemise konspiratsiooniteooriaid kaks ingliskeelset härrasmeest. See võib olla ju naljakas, aga õudne, et nad tõenäoliselt on – kogu oma taolise „tarkusega” – mingil tähtsal ametikohal, kus nad teevad samasuguse „tarkusega” otsuseid. Uhh.
Konspiratsiooniteooriatest veel. Eks ole USAs pimedusega löödud inimesi, kes usuvad, et ega Apollo-projekt Kuu peale ei jõudnudki. Samas – nagu sain teada padjaraamatu lõpust, kus kirjeldatud Armstrongi rasket elu kuulsusena – on islamimaades küllalt inimesi, kes usuvad, et Armstrong ja Aldrin pöördusid Kuul muhamedi usku. Vat nende leeride kohtumist ja arutelu tahaksin näha, soovitatavalt ohutust kaugusest.
Uus padjaraamat on Dionysius Fabriciuse Liivimaa kroonika, mis edeneb erakordselt kiiresti. Nähtavasti on selle ainus väärtus Vana-Liivimaa reformatsiooni ja Liivi sõja kirjeldamine katoliku mätta otsast ning Poola-Rootsi sõja alguse põhjalikum ülevaade.
Lahedaid leide: muistsel Liivimaal ei olevat naissoost pärismaalased (liivlased, lätlased, eestlased) juukseid lõiganud ega patsi pununud, vaid kandnud neid sorakil salkudena, mis muu maailma silmis olnud kole inetu. Samuti veel Liivi sõja eel kartnud pärismaalased võõraid sedavõrd, et kui tuli keegi sakslane või poolakas, siis läksid nad kohe kodust ära metsa peitu. Kärkna kavalate munkade lugu on ka selles kroonikas.
Subscribe to:
Posts (Atom)
