9.8.11

T, 1680. päev: vibrato

Eile aknasse säranud hele planeet selgub olevat Jupiter. Hilja öösel pärast külaliste magamaminekut kontrollisin suure binokliga, kas läbi akna ja käelt (20×80 binokkel kaalub üle 2 kg) paistavad Jupiteri kaaslased. Üks paistis. Võib-olla tuleb veel selgeid öid ja saab näidata tähistaeva imesid (kuigi tõusev Kuu oleks veel lahedam, aga praegusel aastaajal seda sobivast suunast ei paista).

Päeva kõige tootlikumal ajal käib toanaabril külas kolleeg, kes jutustab talle ülevaate päevasündmustest Inglismaal ja kohtadest, kus ta elanud kõikjal Euroopas, ja nende huviväärsustest ja nende vaatamisel juhtunust, umbes tund aega. Märgitagu, et külas käinud kolleeg on kõva kuulmisega ja liigitaksin tema kõnevaljuse rohkem hüüdmiseks. Pagan, ununes mõõta telefoni detsibellirakendusega, kui vali. (Kuuldavasti tekkivat ooperilauljate kõris helivaljus, mis mööda koljuluid kõrvani levides kahjustab kuulmist. Kõva kuulmisega inimesed räägivad valjusti seepärast, et nad hästi ei kuule, kui valjusti nad ise räägivad. Mul tekib praegu mõte, et äkki nende liigvali kõne kahjustab pidevalt nende kuulmist edasi.)

* * *

Täna on Postimees ületanud iseennast ja treinud valmis uudisnupu ...maavärinast magnituudiga 1,8. Nagu märgivad kommenteerijad, on see tõesti ainult kerge värin ja mitte maa-alune tõuge ning taolisi juhtub maailmas päevas tuhandeid. Kogun akadeemilisel eesmärgil näiteid, kuidas ajakirjandus on puuduva silmaringi ja sensatsioonimaiuse tõttu teinud uudseid eimillestki (huvitav oleks jälgida, kuidas on Eesti ajakirjanduse maavärinauudiste magnituudikünnis muutunud ajas) või ajanud oma juhmuses segi loodusloo põhitõdesid (uudised stiilis „taevas nähti astroloogilist objekti” – ma ei viitsi praegu üles otsida IKH-i kuulsat kirjatükki, kus astronoomiamõistet „suur vastasseis” teadmata sai ta valmis pikema infantiilse vusserdise, mis väitis, et Uraan liigub Maast „üsna lähedalt mööda”). Ma viimasel ajal Eesti ajakirjandust suurt eriti ei jälgi (sest see on masendavalt lapsik) ja seetõttu eriti markantseid asju ei tea; kui oskate midagi soovitada, märkige palun kommentaaridesse.

Või noh, siiski:
Kui need andmed panna graafikule, saab sellise pildi (vt 1. joonis). Üldiselt on nii, et magnituudiskaala on logaritmiline ja maavärinate arv on tugevusega umbes nagu langevas geomeetrilises progressioonis. Kui ajakirjandus kajastaks kõike ühtlaselt, muust ei kirjutatakski ja graafiku alaosa oleks ühtlaselt sinine (aastas on > 2 magn maavärinaid üle miljoni). Praegugi on kajastamistulemus täitsa kobe, sest nimetet ajavahemikul teoreetiliselt toimunud > 6 maavärinatest on lehenupp tehtud koguni 40%-st. Arenguruumi veel on.
Joonis 1. Maavärinad Postimehes alates 11.3.2011

Joonis 2. Ülal loetletud
pealkirjade tegusõna
Semantika- vms-huvilised saavad uurida ka, mis tegusõnu on kasutatud uudisepealkirjades (kui tugev maavärin raputas ja milline tabas või üksnes väristas) ning kas on seotud maavärina kaugus ja pealkirja dramaatilisus.

See, et seotud on magnituud, kaugus ja uudisekünnis, on selge, sest kuidas muidu pääsenuks Soome pisivärinad mujal kui Soomes üldse lehte.

No comments: