Esimesed ärakadumise tundemärgid hakkavad ilmnema akvaariumi merihobukeste toas.
Tuukanit ja kaheksajalga ei ole kodus.
Sellal, kui ma püüan pildistada suures anumas ringi tiirutavaid haisid, kaovad kõik ülejäänud hoone sügavusse; püüan liikuda nende arvatavale käimisteele vastu ja leian nad vastu vaatamas elektriangerja akvaariumi vastasküljelt. Põnevad pildid sai. Angerjas on täitsa elus ja siugleb ringi. Niko Tinbergeni raamatus „Loomade käitumine” on foto, kuidas elektriangerjas süütab oma kahesaja voldiga suure rea hõõglampe.
Kaheksajalg on aga olemas nännipoes, karvasena, võtame teadmiseks ja jätame meelde.
Mäletan, et kõndimisel akvaariumist loomaaeda meenutasin, et see rahvahulk ei ole midagi, vat ...-s oli alles palju rahvast, aga vat enam ei mäleta, mis see teine koht oli. Üldiselt on puhkuste aeg ja kuhu ikka suvel minnakse kui loomaaeda.
Loomaaias eksisteerib ainult kaht sorti pileteid: täiskasvanu ja laps (ja laps on Lääne-Euroopas ainult alla 12, seletan). Prinditakse ühe paberi peale, meid loeb üle kontroll Hakim. Pärast õhtul seisab Hakim väljapääsu juures ja laseb inimesi otse hädaväljapääsust välja, mis on mõneti mõistlik, sest nii ei ummista rahvahulgad poodi, mida ettenähtud trajektoor külastajavaesemal ajal läbib.
Äsja läbi saadud raamat Talk to the Snail pajatab, et ega prantslased ise kõrgmoes ei käi. Paaris kohas jätan loomaaia üldvaate ettekäändel pildi peale ka külastajaid. Kolm rusikareeglit on sellised:
- Mida paksem eit, seda napim kleit (variandis „lühike veidike”)
- Vt eelmine, variandis, et ihu paistab nii palju, et ei tea, kuhu silmi panna
- Käisteta pluusi alt ilmtingimata rinnahoidja paelad näha
Jätan telefoni GPSi huvi pärast sisse. Õhtul saan teada, et kohapeal oldud 7 tunniga läbisin 6 km ja kui sealt välja arvata üks 500 m, mille veetsin omapäid jäänud käimisvõimelisi külalisi otsides, teeb see liikumisraskusega külalise läbikõnniks 5,5 km.
Ei ole photoshop, vaid täitsa kolm kotkast |
Oleme kullietendusel kohal kolmveerand tundi enne algust, mis kulub meie ette saabujate vahtimisele.
Etenduses on üks kostüüm uus ja Kasahhi printsessist on saanud Siberi oma. Prantsuskeelsest vadast saame algul aru, et peale Siberi printsessi on saabunud ka Siberi suurhertsog, aga hiljem juhuslikult leian, et kassikakk on pr k hibou grand duc, nii et vahest saabus XV saj kullietendusele ainult printsess koos Siberi kassikakuga. Seekord on öökullidega jahtiv Diabolo teine kui eelmine kord, nn George Clooney vanem vend, kes seekord püsib kogu etenduse hobuse seljas ega tule sealt maha oma kõveraid lühikesi jalgu näitama nagu mais, ja ka kassikakk ei lenda areenilt joonelt ära nagu eelmine kord.
Sedapuhku on ees ainult 17–55 mm objektiiv, mis tähendab, et enamik pilte on arusaamatu kribu-krabu ja tuleb pärast kustutada. Nagu maikuust lugeda võib, vallandab etendusel objektiivi vahetamine karmi hoiatuse, et söömine on etenduse ajal keelatud.
Enne etendust kontrollitakse ka esirea lapsevankreid. Üks mehhiko kull lendab etenduse ajal neid takseerima (sama sorti, kes juunis 2010 uurisid ühe daami kinga) ja pärast jalutab samasugune vastu orangutanimajas.
Loomaetendusi planeerides leidsin, et parim on alustada kullietendusest kell 14.00, sest sinna saab minna varem valmis ja hõivata kohad, kuhu päike ei paista ja kust lendavad pärast raisakotkad madalalt üle. See kestab 40 minutit ja siis nii kiiresti kui võimalik papagoietendusele, mis algab kell 15.00 ja kestab samuti 40 minutit. Siis uuesti jalad alla ja kähku merilõvietendusele. Värk selles, et liikumisaeglust arvestades ei olnud muudele etendustele päris alguseks kohale jõudmine kriitiline, sest nii papagoi- kui ka merilõvietendust näeb hästi ka esireast, kuhu ikka mahuks. Aga liikumisraskusega külaline arendab hämmastavat kiirust ja jõuame mõlemale. Loomaaia esimese poole vaatame läbi enne kullietendust ja tagumise pärast merilõvisid.
Papagoietendus kulgeb täpelt sama rada kui kõik varasemad korrad, aga papagoi juhitav auto on uus (vana oli ilmselt lagunenud algosakesteks) ja koostöö mõne papagoiga ei taha täna hästi laabuda. Papagoijuht on väga joviaalne, mille omistame äsja lõppenud lõuna ja seal loomulikult manustatud veini arvele.
Vahepeal möödume jõehobudest, kus meie rivi venib väga pikaks ja jään passima tagapool tulijaid, et nendele näidata õiget ärapööramise kohta. Seejuures märkan pingil istumas prantsuse daami, kes näeb välja nagu meie õppealajuhataja ning keemiaõpetaja õp S, aga kellega võrreldes oli õp S täitsa meeldiv inimene. Asjaolude selgituseks meenutan, et keegi oli sodinud X kl bioloogia raamatus inimahvide rühmapildile uueks allkirjaks „Direktsioon” ja lisanud igaühele täpsustava nime. Ilmeline sarnasus, nagu võite arvata, oli hämmastav. Direktor oli seal pildil pahur gorilla ja õp S oli šimpans.
See, keda merilõvi etenduses veest välja viskab, on nüüd uus väike daam. Möödunud aastal viskas onklit kaks korda järjest, seekord viskab daamet ainult korra – mõtlen, et ka see daam on päris turske (mitte see, kes oli eelmine aasta ja kes ei olnud sama, kes hiljem ratsutas), vahest merilõvi ei jaksa. Aga viskab uuesti hiljem. Pärast seisab onkel basseini kõrval ja vastab vaatajate küsimustele.
Äratulekul tuuakse meid jaama rongi peale, rongi oodates avastan, et pilet on meie käes, mis tähendab, et tehniliselt on kolm loomaaeda jäänud külalist loomaaias praegu jänest.
Meie oleme korteris kohal mitu tundi varem. Rongisõit on ajavõit.
No comments:
Post a Comment