P, 1692. päev: nöör valgele hiinlasele ja kuum matk

Kole kuum päev (suvi on ometi tagasi), olen toas varjul. Päeva esimene saavutus on kruvida rõdulakke nn valge hiinlase jaoks tuginöörid. Nime „valge hiinlane” panin ronitaimele, mille sildil seisab ladina nimetus Wisteria sinensis ja sort „Alba”. Nüüd tean, et ametlik eesti liiginimetus on hiina rippuba.

Rõdu on koht, kus tooli peal seista ei tihka, ja kuigi lakke auke puurida veel saab, jääb konksu sissekeeramiseks käsi lühikeseks (ja tangide kasutamiseks oleks vaja vahepeal (kui konks augus veel ise ei püsi) kaht kätt, st ikkagi mingit alust, mille peal seista). Kasutan insenerimõtlemist loovalt ja leian lahenduse: mõne minutiga tekib käepärastest esemetest (kaks naela, peen traat) rakis, mis hoiab konksu igas suunas kergelt, aga millega saab avaldada konksule omajagu pöördemomenti. Seega kui akutrelli padrunisse kinnitatud naeltest lõugade abil on konks kruvitud lakke, tuleb rakist nii kaua logistada, kuni traat vabaneb ja jääb konksu otsa rippuma (või traat läbi lõigata, kui ulatub võtma tange). Siis konksude vahele sisalnöör (sõlmed on enamjaolt jooksvad silmused, ei ole vaja nendegagi mõlemat kätt konksu juurde).

* * *

Pärastlõunal rattamatk, kus kavatsen käia lennuvälja taga ja rakendada ka telefoni navigaatorit.

Lennuvälja tagusel teel on vähemalt kolm lennukite vahtijat platsis. F. lennuväli on teatavasti mäe otsas ja täna maanduvad lennukid sealt poolt. Silm ei seleta lähenevaid lennukeid (pühapäev ju), mistõttu sõidan mäest alla. Nu jaa, kümne minuti pärast ongi lennukid platsis.

Laskumine on püstloodis 150 m ja mul on piduritest kahju (sest nende vahetamiseks peab minema töökotta, sest ei mina õiget marki tea, ja etendama seal pantomiimi). Hindan, et lennuvälja mäe mets on kunagisest lennuõnnetusest saati ikka veel räsitud, kuigi hiljem asja uurides saan teada, et tookord jõudis maapind lennuki ette rohkem põllu ja maanteena 4 km eemal, ja mis eriti paha, maanteekraavina, millest üle lohisemine lõi lennuki tükkideks. Praegu on seal mälestusmärk, näitab Google Earth.

Lennuväljast ida poole jäävad raudteeäärsed asulad on kehva asfaldiga. Vahepeal olen täitsa võhmal (palav on!), pilte teen uure fotokaga üldse kokku ainult kaks (!), seebikaga jälgin noorte künnivareste parve. Mäe otsa jõudnuna (tõus 75 m, käekõrval) on olemine parem (sest teada on, et edasi on tee ainult mäest alla). Näen eelviimase asula järel teeääres vaskussi ja kilomeetri pärast teist (aga see on surnud). Laial vaiksel siledal maanteel metsa vahel mäest alla (kus ainsaks takistuseks on vastu puhuva tuule takistus) parandan ratta kiirusrekordit 0,5 km/h võrra.

Siis mitu kilomeetrit järjest mäest alla, siis tuttavad asulad ja aknaalune rattatee.

Pärast värskendumist on maailma värvid palju kirkamad.