Matk, mille keskosas on kolm aastat tagasi käidud kohti. Eesmärk on sõita allamäge piki lauget Hapujõe orgu – see on nii lauge, et sinna on ehitatud raudtee, sest pealinn on paarsada meetrit kõrgemal kui veinijõgi Maaselja, kust rong hakkab rühkima ülespoole.
Algus on Juurekülas, kus lõppes eelviimane talvine pildimatk, kust sai palju toredaid talviseid metsa- ja metsaoja pilte.
Ka täna tuleb vastu rattureid, aga vähem kui eelmine kord ning kõik ei tervita.
Teen sellise tähelepaneku: siinmaa ratturid (kes jätavad mulje, nagu harjutaksid nad kõik järgmise Tour de France'i jaoks – võib-olla harjutavadki) kannavad kõik (erandita) kiivrit. Siinmaal muid rattureid ei ole (või noh kui ongi, siis täna ma neid ei näe). Saksamaal, kus on olemas ratta-matkateed ja nendel palju rattamatkajaid, kannavad kiivrit ainult väga vähesed. Loodusseadused on samas kõikjal ühesugused.
Nagu saatis kunagi tudengiühingu esimees ringkirjaga igasugu pahna ettekäändel „et ümbrik tühjaks ei jääks”, teen matka alguses kolmekilomeetrise tiiru naaberkülla, lootes näha piki jõge toredat vaadet. Vaade on, aga mujale kui plaanitud.
Juurekülas on ootamatult äkiline mägi ning siis teabetahvel, mis jutustab kimalaste elutsüklist. Väga huvitav.
Karjamaade, kaugete metsade ja suurte antennide vaade. Antennide taga on kroonitud peade loss, aga see ei paista. Vastassuunas on lehmade vaade, tagapool mets ja metsa taga on Linaküla (peaegu panin selle nimeks Suur-Noaküla, aga ei ole sünnis).
Ükspäev oli küll hirmus vihm, jões on palju vett, nii et Äratuskella külla sisenedes olen põnevil, et äkki on selle järel oleva vesivärava tagune pais vett täis ja kes teab, äkki on vett täis sealt algav akveduktki (korra olen seda vaatepilti näinud, pärast eriti ränka sadu, rongiaknast, aga fotokat ei olnud käepärast). Vesivärav on fotogeeniline, kuigi samalt poolt jõge on seda raske pildistada; veepind on aga ligi meeter maad paisust allpool, seega ei ole asjad kohe üldse mitte seda nägu, et akveduktis oleks vesi sees. Muidugi mõtlen, mis saaks siis, kui kellegi tundmatu käsi väntaks vesivärava kinni. Mingit muud kahju sellega ei tõuseks, kui kilomeetri pikkusest akveduktist uhataks ära seal kaks aastat kasvanud umbrohi. Tööstusmälestiste säilitajad peaksid seda ikka silmas pidama ja seda regulaarselt tegema ning tingimata ette kuulutama, millal see kavas.
Akvedukti kaudu tulnud veega käitatud paberiveski juures ma ei peatu, sest see on ürgselt umbrohtu täis; järgmine peatus on alles teisel pool raudteesilda, kus on teabetahvel sellest, kui kasulik on loodusele jätta surnud puud metsa. Oletus, et sedasi paljunevad üraskid ja muud kahjurid, on aluseta, sest 99% surnud puudest toituvatest elukatest ei ole kahjurid. Asjaliku teabega tahvli allnurgas on paarist küsimusest usutlus Klaus Põderpõrnikaga.
Seejärel teisel pool teed matkatee sild, millest saab toreda pildi alla jõe äärde laskudes.
Siis asjalik langus ja metsik endiste veskitega jõeorg lõpeb ning algab taas tsivilisatsioon: Maaselja jõeorg. Paigaldan juhtrauale mobiilihoidiku, et Wisepilot juhataks mind Hapujõe kalda viimasest asulast läbi Wb maanteele. Ega ikka ei juhata, enda mõistus peab ikka ka kaasa mõtlema ja X10-sse salvestatud käänupunkte arvestama.
Wb maantee on peaaegu sama kitsas kui jõeäärne rattatee, aga oluliselt parema asfaldiga. Jupp on kinni ja läheb mingite uute, kaardil olematute majade tagant läbi.
Wb-s veendun kõigepealt, et praam veel töötab, siis sõidan üle (nagu 1. mail). Vastaskalda külas on mingi klimmpimm, jõeäärsest rattateest on jupp kinni, tuleb sõita mööda. Edasi läheb rahulikuks allatuult uhamiseks. Ratta-matkatee läheb asulatest mööda, nii et näeb ainult jõge. Lõhnadest tunneb ees kihutava tugevasti lõhnastatud vanuri odööre. Vanuripaar on väga visa ja säilitab kiirust 25 km/h mitu kilomeetrit; ma neist ei möödu, sest nende järel on hea kiirust hoida. Samas on minu mõtlemine kiirem, sest tunnen ära käänaku, kust keerab tee üles Saarejõe sillale – otse minnes keerab tee paremale, Saarejõest ülesvoolu. Vanuripaar uhab paar sekundit otse edasi, siis alles hakkab naine mehele karjuma, et õige tee keeras ära, – aga selleks ajaks olen juba poole tõusu peal ja jäängi neist ette, sest kuigi teen sillalt pilti, ei jaksa nad sillast üles sõita, vaid lükkavad rattaid käekõrval.
Enne raudteesilda on see söökla, kus käisime juulis, praegugi tegutseb, aga mul ei ole lukku kaasas.
Tagasikeeramine on üle Maaselja raudteesilla, kus servas on ka rattarada. Uhkeid vaateid.
Tagasiteel põikan sisse ka Siilikülla, kus ägeda liiklusega külatänava taga on kuulus kultuurimuistis, väidetavasti üks kahest algupärasel kohal säilinud suurest Rooma hauamonumendist põhja pool Alpe. Meenub habemega nali: „Millist hauakivi te oma äsjalahkunud sugulasele soovite?” – „Ükskõik, aga peaasi, et olgu hästi raske!”
Kõht on tühi, aga restoran on pühapäeval lahti ainult kella kaheni päeval. Ükspäev lugesin ja naersin maotäie, et isegi Saksamaal kehtib tänapäevani tantsukeeld (Tanzverbot), st teatud päevadel on lõbustused, st tants, trall ja muu pillerkaar ametlikult keelatud. Paarkümmend aastat tagasi oli mõnes Soome kolkas restoranide kuulutustel juures väike teade: „Emme tanssi sunnuntaisin”, mis oli juba siis väga naljakas.
Siis pildistan Maaselja ääres parve vaaraohanesid, jälgin umbes kaks sekundit peast poole meetri kaugusel lendavat herilast (tundlad längus, huvitav) ning siis varsti Wb-st rongi peale.
* * *
Pärast suve lõpu tähistamine, mille ajal tuleb köögis äkiline mõte: aga miks on sügavkülmiku uks ikka katki (see oli olnud viis aastat katki ühest, mõni kuu nüüd mõlemast otsast), parandaks õige ära! Võtan lahti metallikaupade kolakasti ja vaatan sinna põhjalikult sisse. Noh, kasutamist leiavad peened terasvedrud, mis jäid üle trebuchet' töötava mudeli ehitamisest ligi kaks aastat tagasi (nendest tekkis vist koogu konks, aga päris täpselt ei mäleta, vbl oli konks nööpnõelast). Nüüd uks töötab nagu miska. Midagi maha ei kuku ega silma lenda ning kätte ka ei puuri.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment