E, 1672. päev: loen

Saan läbi nii bussi- kui ka padjaraamatu.

Bussiraamatu oli kirjutanud Saksa ornitoloog, kellele ei mahu pähe, et „looduskaitse” eesmärgil ei tohi Saksamaal varest, hakki ega harakat kodus pidada (et äkki virutab nokaga; vrd koerad ja koerte hambad), aga samas lastakse neid sadade tuhandete kaupa maha. No ilmselt kellelegi muule kui Saksa jahimehele ei mahu. Alguses olin pannud feisspuki loetud raamatute rakenduses sellele kaks tärni viiest, vahepeal mõtlesin, et äkki peaks panema kolm, aga siis hakkas ta lehekülgede kaupa ümber jutustama ameeriklase (kellel muidugi on saksa juured, seega vast õige inimene) Bernd Heinrichi rongaraamatut.

Padjaraamat põhineb eeskujulikul uurimistööl ja oli mahust hoolimata väga hästi loetav, aga perfektsusest jäi puudu sellega, et rohkemate lugejate peibutamiseks oli autor lisanud pisarakiskumismomente, nagu peategelase väiketütre surmast ketras ilmselt palju rohkem kui see ise oleks tahtnud, ja, nagu Ameerikas kombeks, ikka pikalt ja laialt ning ootamatutes kohtades. Muidu stiil oli, nagu öeldud, väga hästi loetav, mitte taoline heietav, nagu National Geographicus ja nähtavasti ka mujal Ameerika ajakirjanduses. Samuti on sellel raamatul maine, et see paneb paika aastakümneid räägitud kuulujutte, kuigi see kohati läheb peategelasest Peeter Positiivi maalimiseks, ning arvan ära tundvat, et osa vihjeid on ajakirjanduslik fantaasia (nt et võib-olla tegi Aldrin Armstrongist Kuu pinnal võimalikult vähe fotosid meelega). Raamatu kirjutamine venis pikalt (ilmus 2005), sest erakliku mainega Armstrong ei olnud taoliseks paljastamiseks varem valmis (kumbki meeskonnakaaslane kirjutas kuulsast lennust raamatu juba neli aastat hiljem, Aldrin [koos kirjandusliku abilisega] raamatu Return to Earth 1973 ja Collins [ise, aga väga hästi] raamatu Carrying the Fire 1974). Enamik raamatu aluseks olnud jututamisi peeti 2003, mil peategelane oli 73 a vana ja paljusid üksikasju enam ei mäleta.

* * *

Hommikune jahedus sunnib selga ajama mantli, mida õhtul kahetsen, ehkki ei kuuluta rõivastumise üksikasju elava ettekujutusega lugejate kiusamiseks feisspukkis.

Bussis arutavad uusi kliimasoojenemise konspiratsiooniteooriaid kaks ingliskeelset härrasmeest. See võib olla ju naljakas, aga õudne, et nad tõenäoliselt on – kogu oma taolise „tarkusega” – mingil tähtsal ametikohal, kus nad teevad samasuguse „tarkusega” otsuseid. Uhh.

Konspiratsiooniteooriatest veel. Eks ole USAs pimedusega löödud inimesi, kes usuvad, et ega Apollo-projekt Kuu peale ei jõudnudki. Samas – nagu sain teada padjaraamatu lõpust, kus kirjeldatud Armstrongi rasket elu kuulsusena – on islamimaades küllalt inimesi, kes usuvad, et Armstrong ja Aldrin pöördusid Kuul muhamedi usku. Vat nende leeride kohtumist ja arutelu tahaksin näha, soovitatavalt ohutust kaugusest.

Uus padjaraamat on Dionysius Fabriciuse Liivimaa kroonika, mis edeneb erakordselt kiiresti. Nähtavasti on selle ainus väärtus Vana-Liivimaa reformatsiooni ja Liivi sõja kirjeldamine katoliku mätta otsast ning Poola-Rootsi sõja alguse põhjalikum ülevaade.

Lahedaid leide: muistsel Liivimaal ei olevat naissoost pärismaalased (liivlased, lätlased, eestlased) juukseid lõiganud ega patsi pununud, vaid kandnud neid sorakil salkudena, mis muu maailma silmis olnud kole inetu. Samuti veel Liivi sõja eel kartnud pärismaalased võõraid sedavõrd, et kui tuli keegi sakslane või poolakas, siis läksid nad kohe kodust ära metsa peitu. Kärkna kavalate munkade lugu on ka selles kroonikas.